Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat. Debbie Macomber
„Ma arvan, et see sobib. Kakskümmend on reaalne arv. Mitte nagu näiteks sada.“
„Ja see ei ole liiga väike – nagu kaks või kolm,“ lausus tema ema.
Anne Marie sai aru, et sõbrannad võtsid tema ideed tõsiselt, ja see lisas talle selles osas kindlust. „Soovid ja lootused tulevikuks.“
„Teeme seda!“ hüüatas Lillie.
Barbie ajas end toolil sirgu. „Sa peaksid prantsuse keelt õppima,“ ütles ta Anne Mariele naeratades.
„Prantsuse keelt?“
„Selleks, kui sa Pariisis oled.“
„Ma õppisin seda keskkoolis kaks aastat.“ Kuid ta mäletas sellest vaid seda, kuidas pöörata verbe être ja avoir.
„Mine täienduskursusele.“ Barbie libistas end tooliservale.
„Võib-olla teengi seda.“
„Mina õpin ehk kõhutantsu,“ ütles Barbie järgmiseks.
Naised vaatasid teda üllatunult, Anne Marie naeratas heakskiitvalt.
„Lillie mainis seda varem, aga ma arvan, et meile kõigile teeks tohutult head vabatahtlikuks olla,“ sõnas Elise. „Minust on saanud mu lapselapse koolis Lõunasöögisemu ja ma tõesti ootan pikisilmi Malcolmiga koos veedetavat aega.“
„Lõunasöögisemu? Mis asi see on?“
„Programm riskilastele,“ selgitas Elise. „Ma käin kord nädalas koolis ja söön koos ühe väikese kolmanda klassi poisiga lõunat. Malcolm on armas laps ja ta on minu tähelepanu all õitsele löönud. Niipea, kui ma koolimajja astun, tormab ta minu poole, justkui oleks mu külaskäiku kogu nädala oodanud.“
„Nii et te sööte siis kahekesi lõunat?“
„Nojah, aga talle meeldib mulle ka oma koolitööd näidata. Tal on lugemisega raskusi. Kuid ta näeb kõvasti vaeva, ja aeg-ajalt ta loeb mulle, või loen mina talle. Olen tutvustanud talle Lemony Snicketi raamatuid ja need meeldivad talle väga.“
„Sa siis õpetad teda?“
„Ei, ei, tal on lugemisõpetaja. See ei ole selline programm. Ma olen tema sõber. Või siis rohkem nagu lisavanaema.“
See idee meeldis Anne Mariele, aga ta ei teadnud, kas see tema jaoks õige programm on. Ta kaalub seda. Tema vaba päev on kolmapäev ja iga teine laupäev, kui Theresa poodi teda asendama tuleb. Ta pidi tunnistama, et vabatahtlik töö algkoolis annaks talle enesehaletsemise asemel tegevust.
See ei olnud just soov. Kuid Elise väitis, et tunneb end seeläbi paremini. Kellegi teise aitamine – võib-olla see oligi võti.
Pidu sai läbi umbes poole kümne ajal, ja pärast seda, kui ta oli kõigile hüvastijätuks lehvitanud, lukustas Anne Marie välisukse. Seejärel läks ta trepist üles oma poe kohal olevasse tillukesse korterisse. Tema igavesti truu Baxter ootas teda, tehes tema jalgade ümber seni tiire, kuni Anne Marie kummardus, ta sülle võttis ning hellitas teda ohtra tähelepanuga, mida too ihkas. Koera välja lühikesele jalutuskäigule viinud, naasis ta korterisse, mõeldes endiselt leskede uuele projektile.
Ta tegi endale tassi teed ja võttis märkmiku ning istus siis diivanile, Baxter tema kõrval keras. Lehekülje ülaservale kirjutas ta:
Kakskümmend soovi
Tal võttis tükk aega, et esimene asi kirja panna.
1. Leia elu juures üks hea asi.
Anne Marie tundis peaaegu piinlikkust, et ainuke, millega ta suutis lagedale tulla, oli nii kurb, nii hale soov, selline, mis reetis tema vaimse tervise armetu seisundi. Tahapoole naaldudes sulges ta silmad ja üritas meenutada, millest kunagi unistanud oli, nooremas eas pooleldi väljendatud soovidest.
Ta lisas teise asja, ehkki see oli tobe.
2. Osta endale punased kauboisaapad.
Kahekümnendais eluaastais, kaua enne Robertiga abiellumist, oli Anne Marie selliseid poe vaateaknal näinud ja need olid ta paigale naelutanud. Ta lihtsalt pidi need saapad endale saama. Kui ta poodi läks ja neid jalga proovis, olid need täiuslikult sobinud. Täiuslikult. Kahjuks ei olnud seda hind. Ta ei saanud mitte mingil juhul 1500 dollarit paari kauboisaabaste peale kulutada! Ta oli vastumeelselt poest väljunud, hüljates oma soovi.
Ta ei oleks saanud osaajaga ülikooli raamatupoes töötades endale säärast ekstravagantsust lubada. Aga ta mõtles neile saabastele endiselt. Ta tahtis neid endiselt ja saabaste hind ei heidutanud teda enam nagu toona, kõik need aastad tagasi. Kuidagimoodi leiab ta endale paari dekadentseid kauboisaapaid. Punaseid.
Pliiatsiotsa närides mõtiskles ta teiste soovide üle. No tõesti, see ei peaks ju nii raske olema…
Anne Mariele turgatas pähe, et kui ta kavatseb osta endale punased kauboisaapad, peaks ta mõtlema, mida nendes ette võtta.
3. Õpi tantsima line-tantsu.
Anne Mariel oli kahtlus, et line-tants võib olla Seattle’is pisut vanamoodne – vastandina näiteks Dallasele –, aga hea asi oli see, et see ei vajanud partnerit. Ta võib kohale minna ning lihtsalt lõbutseda, ilma et peaks muretsema, et on osa paarist. Ta ei olnud valmis uueks suhteks; võib-olla aja jooksul see juhtub, aga kindlasti mitte veel. Mõne minuti pärast kriipsutas ta line-tantsu soovi läbi. Tal ei olnud energiat, et seltskondlik olla. Ta luges esimest soovi ja tõmbas ka selle maha. Ta ei teadnud, kuidas hinnata seda, kas ta oli elu juures tegelikult midagi head leidnud. See ei olnud piisavalt spetsiifiline. Suur hulk võimalusi käis tal peast läbi, kuid ta ei vaevunud ühtegi neist oma nimekirja lisama.
Lilliel oli õigus – tal on vaja oma rahaasjad korda saada. Ta kirjutas selle üles teisele paberilehele, koos meeldetuletusega iga-aastasest tervisekontrollist ja võib-olla ka spordisaali minemisest. Ainuke asi esimesel lehel, soovinimekirja omal, oli too saapapaar.
Nüüd siis oli tal kaks eraldi nimekirja – üks soovide ning teine elu praktilisemate külgede jaoks. Mitte et iga soov lõppkokkuvõttes ei vajaks eraldi tee-ära nimekirja, aga selle peale ta praegu mõtlema ei hakanud. Anne Marie sulges silmad ja üritas välja nuputada, mida ta kõige rohkem tahab, millist soovi täide viia loodab. Mõned järgmised ideed olid kõik praktilised, nagu mitmeid kuid edasi lükatud kokkusaamiste planeerimine. See oli kurb tähelepanek, et tema üheks sooviks, südame ainukeseks igatsuseks oli pööraselt kallis saapapaar.
Selles oligi probleem; ta ei teadnud enam, mida tahab. Ümbritsetuna leinast ja kaotatud unistustest, oli tema rõõm haihtunud, samamoodi, nagu olid kadunud ka oskus naerda ja laulda.
Seni oli teine nimekiri soovide omast arvuliselt üle. Selles olid kohtumiste kokkuleppimised raamatupidaja, juristi, loomaarsti ja paariarstiga. Kurb, kurb, kurb. Ta võis hästi ette kujutada, millised Lillie ja Barbie nimekirjad välja näevad. Neil on tulnud pähe imelisi mõtteid. Kohti, kuhu minna, kogemusi, mida nautida, inimesi, kellega kohtuda.
Anne Marie põrnitses oma soovinimekirjas olevat ühtainukest naeruväärset lauset, tundes ahvatlust paber kokku kägardada.
Ta ei teinud seda. Põhjustel, mida ta ei suutnud selgitada, jättis ta selle köögikapile. Nimekirjad on olulised, seda ta teadis. Ta oli aastate jooksul piisavalt eesmärkide püstitamisest lugenud, mõistmaks asjade üleskirjutamise väärtust. Tegelikult leidus tema poes just selsamal teemal päris palju menukaid raamatuid.
Hea küll, see oli algus. Anne Marie ei kavatsenud seda ideed kõrvale heita. Ja ta oli vähemalt mõne kohest tegutsemist vajava asja üle kontrolli haaranud. Ta oli kindlaks määranud selle, mida ta tegema peab.
Kunagi hiljem paneb ta kirja selle, mida teha tahab.
Anne Marie libistas sõrmega üle sõna saapad. Tobe, ebapraktiline, naeruväärne – kuid ta ei hoolinud sellest. Ta oli kindlalt otsustanud need saada.
Ainuüksi mõte soovide kirja panemisest tekitas muutusi; Anne Marie tajus tillukest lootusekiirt, elevuse sosinat.