Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat. Debbie Macomber
Tema kõrged kontsad hävitasid tõhusalt mulliderea.
Pauh. Pauh. Pauh.
Pauh.
Lillie järgnes talle. Tema liigutused olid ebakindlad, peaaegu vabandavad.
Plaks.
Anne Marie oli viimane. See tundus… hea. Tõeliselt hea, ning tekkiv lärm suurendas ootamatut lõbu- ja elevustunnet. Esimest korda peo algusest saati ta naeratas.
Selleks ajaks õhetasid nad kõik elevusest ja šampanjast. Teised itsitasid kergemeelselt; Anne Marie seda just ei suutnud, kuid ta suutis peaaegu naerda. Võime rõõmu väljendada oli Roberti surres kadunud. See ei olnud ainuke, mille ta oli kaotanud. Anne Mariel oli olnud kombeks laulda, vabalt ja häbenematult. Kuid pärast Roberti matust oli ta avastanud, et ei suuda seda enam teha. Lihtsalt ei suuda. Iga kord, kui ta seda üritas, tõmbus kurk kokku. Kuuldavale tulid lämmatatud helid, mis vaevu muusikaga sarnanesid, ja mõne aja pärast andis ta alla. Sellest oli möödas kuid, mil ta üldse laulda üritas.
Paugutamine jätkus, kui nad mööda mullikilet ringi trampisid, aeg-ajalt šampanja rüüpamiseks pausi tehes. Nad marssisid paraadil olevate sõdurite hiilguse ja tseremoniaalsusega, andes üksteisele pokaalidega au.
Tänu oma sõbrannadele avastas Anne Marie, et tema meeleolu oli paranema hakanud.
Peagi said kõik mullid katki trambitud. Klaase kaasa võttes istusid nad toolidele, kus lugejategrupid kohtusid, ning tõstsid hämaralt valgustatud poes taas üksteise terviseks tooste.
Tahapoole nõjatudes üritas Anne Marie lõdvestuda. Hoolimata varasemast naerust, hoolimata sellest, et seda õhtut koos sõbrannadega veetis, täitusid tema silmad pisaratega. Ta pilgutas need minema, kuid järgnesid uued, ja ei läinud kaua, kui Barbie seda märkas. Sõbranna pani julgustava käe Anne Marie põlvele.
„Kas see valu kunagi väiksemaks ka jääb?“ küsis Anne Marie. Tagataskust salvrätikut otsides tupsutas ta silmi. Ta vihkas niisugust murdumist. Ta tahtis selgitada, et ei olnud kunagi nutune ega sentimentaalne naine olnud. Kõik tema tunded olid Roberti surmast saati intensiivsemaks muutunud.
Lillie ja Barbie vahetasid teadvaid pilke. Nemad olid kõige kauem lesed olnud.
„Muutub küll,“ lubas Lillie samuti tõsiseks jäädes. „Aga see võtab aega.“
„Ma tunnen end nii üksi.“
„Seda võibki oodata,“ ütles Barbie talle šokolaadikarpi ulatades. „Näe, võta veel üks. Sul hakkab parem.“
„Minu vanaemal oli kombeks nii öelda,“ lisas Elise. „Söö, ja kõik tundub parem.“
„Minu oma ütles alati, et kui kellegi heaks midagi teed, tunned end pärast peaaegu uuena,“ lausus Lillie. „Vanaema kinnitas, et teiste vastu lahke olemine on ravi igasuguse kurbuse vastu.“
„Treenimine aitab samuti,“ lisas Barbie. „Mina veetsin spordisaalis väga palju tunde.“
„Kas ma ei saa lihtsalt midagi osta?“ küsis Anne Marie nukralt ning luksatas seda öeldes naerda.
Naised naeratasid.
„Ma soovin, et see oleks nii lihtne,“ ütles Elise tõsisel häälel.
Anne Marie söögiisu oli kuude kaupa olematu olnud ja spordisaalis käimine talle tegelikult ei meeldinud. Linttrenažööril mitte kusagile kõndimine näis talle üpris mõttetu tegevus. Ka vabatahtlikuks tööks ei olnud tal soovi, vähemalt mitte praegusel hetkel, ehkki teise inimese abistamine võiks aidata tal sellest madalseisust, sellest iseendasse süüvimise lõhest üle saada.
„Me kõik otsime kiiret taastumist, kas pole?“ ütles Barbie vaikselt.
„Võib-olla.“ Lillie naaldus oma toolil tahapoole. „Nendest valikutest on millegi ostmine ainus, millest tõeliselt kinni võiksin haarata.“
„Mina samuti,“ ütles Barbie naerdes.
„Ma saan aru, et te teete nalja – noh, osaliselt –, kuid materiaalsed asjad ei aita,“ hoiatas Elise neid kõiki reaalsusse tagasi tuues. „Igasugune kergendus, mida laristamishoog pakub, on paraku ajutine.“
Ükskõik, kui ahvatlev ka mõte endale kingitus osta olla võib, arvas ka Anne Marie, et tal on õigus.
„Me kõik peame enda eest füüsiliselt hoolt kandma. Õigesti sööma. Treenima,“ lausus Elise mõtlikult. „Tähtis on ka see, et me oma rahaasjad korda seame.“
„Selles asjas olen ma sinuga täielikult nõus,“ ütles Lillie.
„Koostame oma tegemistest nimekirja,“ jätkas Elise. Ta sirutas käe oma koti järele ja võttis sealt väikese spiraalköites märkmiku.
„Kui mina sellise nimekirja teen,“ ütles Lillie, „ei ole see lillkapsa söömisest ja tervisejooksu tegemisest. Selle asemel kavatsen ma teha asju, mida olen aastaid edasi lükanud.“
„Nagu näiteks?“ küsis Anne Marie.
„Oh, midagi lõbusat,“ vastas Lillie, „näiteks Pariisi reisida.“
Anne Mariel oli tunne, justkui oleks teda välgunool tabanud. Kui nad abiellusid, oli Robert lubanud ta ühel päeval Pariisi viia. Nad rääkisid sellest sageli, arutades igat aspekti oma reisist Valguse linna. Muuseumidest, mida külastaksid, paikadest, kuhu jalutama läheksid, toitudest, mida sööksid…
„Mina tahan Pariisi minna koos kellegagi, keda armastan,“ sosistas Anne Marie.
„Mina tahan uuesti armuda,“ ütles Barbie otsustavalt. „Kõrvuni armunud olla nagu varem. Tahan armastust, mis muudab minu elu.“
Nad kõik olid naise sõnu kaaludes tükk aega vait.
Anne Marie ei suutnud uskuda, et Barbiel võiks meeste seltskonnast puudus olla. Nad ei olnud seda teemat kunagi arutanud, aga ta oli üllatunud, et nii kütkestaval naisel nagu Barbie ei olnud mehi jalaga segada. Võib-olla oli. Võib-olla olid tal lihtsalt kõrged nõudmised. Kui nii, ei saanud Anne Marie seda talle pahaks panna.
„Me kõik tahame armastatud olla,“ ütles Lillie. „See on põhiline inimvajadus.“
„Mul oli armastus,“ ütles Elise neile, hääl valust kähe. „Ma ei looda enam sellist armastust leida.“
„Minul oli see samuti,“ lausus Barbie.
Nende kohale lasus taas vaikus.
„Nimekirja tegemine on hea idee,“ sõnas Elise rõhutatult. „Nimekiri asjadest, mida teha.“
Anne Marie noogutas, sõrmitsedes samal ajal üht ülesriputatud sõbrapäevakaunistust. See idee oli temas huvi äratanud. Tal oli vaja oma entusiasm ellu äratada. Tal oli vaja leida inspiratsiooni ja motivatsiooni – ja see nimekiri võis just seda teha. Ta oli niikuinii nimekirjade kirjutajat tüüpi, kuid see oleks teistmoodi. See ei oleks tavaline kohtumiste ja igapäevakohustuste nimekiri.
„Mina isiklikult ei vaja veel üht tee-ära-listi,“ pomises Lillie. „Mul on neid juba piisavalt.“
„See ei oleks selline,“ vastas Anne Marie kinnituse saamiseks Elise’i poole vaadates. „See oleks, ee… soovide inventuur,“ ütles ta kuuldavalt mõtiskledes. Ta möönis, et lesepõlve juurde kuulus rohkesti peakseid; sõbrannadel oli ses suhtes õigus. Tal oli tõesti vaja oma rahaasjad korda saada ja oma tervisele tähelepanu pöörata.
„Kakskümmend soovi,“ ütles ta korraga.
„Miks kakskümmend?“ küsis Elise end ettepoole kallutades, olles ilmselgelt huvitatud.
„Ma ei ole kindel. See tundub õige.“ Anne Marie kehitas kergelt õlgu. See number oli talle pähe turgatanud ja ta ei teadnud õieti, miks. Kakskümmend. Kakskümmend soovi, mis aitaksid tal tagasi saada elurõõmu. Kakskümmend kirja pandud unistust. Kakskümmend võimalust, mis annaksid talle põhjuse tuleviku suunas vaadata, selle