Kakskümmend soovi. Blossom Street, 5. raamat. Debbie Macomber
klubis, mille Anne Marie oli poes korraldanud. Pärast Roberti surma oli ta soovitanud lugeda Lolly Winstoni „Good Griefi“, romaani noorest naisest, kes püüab kohaneda leseseisusega. Selle klubi kaudu oli Anne Marie kohanud Lillie Higginsit ja Barbie Fosterit. Ka Colette Blake oli ühinenud. Ta oli olnud lesk, kes üüris A Good Yarni, Lydia Goetzi lõngapoe kohal olevat korterit. Colette oli eelmisel aastal uuesti abiellunud.
Ehkki suurem grupp oli lugenud ja arutlenud teiste raamatute üle, oli leski üksteise poole tõmmanud ja nad hakkasid omaette kokku saama. Nende koosviibimised olid sageli mitteametlikud kogunemised lähedalasuvas French Cafés kohvitassi ääres või raamatupoe kohal Anne Marie juures klaasikest veini juues.
Lillie ja Barbie oli ainulaadne paar leski, ema ja tütar. Nad olid kaotanud oma abikaasad kolm aastat tagasi eralennuki õnnetuses. Anne Marie mäletas, et oli lugenud Learjeti juhtumist ajalehest; mõlemad piloodid ja kaks reisijat said surma Seattle’is maandumisel toimunud ootamatus avariis. Lillie abikaasa ja väimees olid ühes parfüümifirmas juhatajad ja käisid sageli koos ärireisidel.
Lillie Higgins oli umbes Elise’i vanune, aga see oli kõik, mis neil ühist oli. Tegelikult oli Lillie vanust raske täpselt määratleda. Ta nägi välja vaevu viiskümmend, aga kuna tal oli neljakümneaastane tütar, pidi ta kuuekümnendais olema. Väikest kasvu ja õbluke, oli ta üks neist vähestest naistest, kes ei paistnud kunagi vananevat. Tema garderoobis oli ultrakalleid kudumeid ja kuldehteid. Anne Mariele tundus, et kui Lillie tahaks, saaks ta selle raamatupoe kümnekordse hinnaga ära osta.
Tema tütar Barbie Foster oli paljuski oma ema moodi ja samas temast välimuse poolest täielikult erinev. Tal olid pikad blondid juuksed, mis ei paistnud kunagi sassi minevat, imelised kristallsinised silmad, veatu figuur. Oli raske uskuda, et tal olid kaheksateistkümneaastased kaksikutest pojad, kes õppisid kolledži esimesel kursusel; Anne Marie oleks võinud kihla vedada, et enamik inimesi pidas teda pigem nende õeks kui emaks. Kui Barbie ei oleks Anne Mariele nii väga meeldinud, oleks tal olnud lihtne naise peale vimma kanda selle eest, et too nii… täiuslik oli.
„Aitäh, et täna poeukse varakult kinni panid. Olen palju meelsamini siin, kui et õhtu üksi kodus mööda saadan,“ ütles Elise Anne Marie mõtisklust katkestades.
Taas see sõna.
Üksi.
Hoolimata omaenese kartustest sõbrapäeva ees, üritas Anne Marie naeratada. Ta osutas poe tagaosa suunas. „Mul on tagaruumis mullikile ja kõik muu valmis pandud.“
Möödunud kuul, kui nad arutlesid ühe Elizabeth Buchani romaani üle, oli valentinipäeva teema jutuks tulnud. Anne Marie sai oma sõpradelt teada, et see on leskede jaoks ehk kõige piinarikkam püha. Siis oligi nende väikene grupp otsustanud seda omal moel tähistada. Ainult et romantilise armastuse ja abielu asemel tähistavad nad sõprust. Nad trotsivad maailma haletsevaid pilke ja tõstavad toosti üksteise minevikuarmastuste ja tulevikulootuste auks.
Elise naeratas ebakindlalt, kiigates poe tagaosa poole. „Mullikile?“
„Mul on seda mitu tonni,“ vastas Anne Marie. „Sa ei kujuta ettegi, kui paljud tarnijad seda kasutavad.“
„Aga miks see põrandal on?“
„Noh…“ Nüüd, kui Anne Marie seda selgitada üritas, tundus see tobe. „Mul on alati küllastumatu tung seda katki vajutada, seega ma mõtlesin, et võiksime seda koos teha – selle peal kõndides.“
„Sa tahad, et me mullikile peal kõnniksime?“ küsis Elise hämmeldunult.
„Mõtle sellest kui meie oma sõbrapäeva tantsupeost ja ilutulestikust üheskoos.“
„Kuid ilutulestik on iseseisvuspäevaks või siis ehk aastavahetuseks.“
„Selles asja mõte ongi,“ vastas Anne Marie innustavalt. „Uued algused.“
„Ja me joome ka šampanjat?“
„Kindel see. Mul on paar pudelit tõelist kraami, Veuve Clicquot’d.“
„Veuve tähendab muuseas lesknaist. Lesknaise Clicquot’ mullitav – mida muud me juua võiksimegi?“
Uks avanes ja mingisuguse elegantse parfüümi pilves astusid sisse Lillie ja Barbie. Niipea, kui nad sisenesid, lukustas Anne Marie poeukse.
„Pidu alaku,“ ütles Lillie, ulatades Anne Mariele karbi koogikestega.
„Mina tõin šokolaadi,“ teatas Barbie, näidates karpi tumeda Belgia šokolaadiga. Tal oli seljas punane pükskostüüm laia musta vööga, mis rõhutas tema peenikest pihta. Kas maailmas ei ole mingisugust õiglust? Sel naisel on jumalik figuur ja ta sööb šokolaadi?
„Ma lugesin, et tumedas šokolaadis ja punases veinis on kõiksugu looduslikke kasulikke aineid,“ ütles Elise.
Anne Marie oli seda samuti lugenud.
Lillie raputas teeseldud hämmastusega pead. „Kõigepealt vein ja nüüd šokolaad. Elu on hea.“
Ees tagaruumi poole minnes hämardas Anne Marie poe eesosas valguse. Šampanja ja pokaalide kõrvale oli ta seadnud kristallvaasi roosidega; need olid olnud kingitus Susannah’s Gardenist, kõrvalmajas asuvast lillepoest. Kõik Blossom Streetil tegutsevad väikekaupmehed olid omavahel sõbrad. Kuuldes väikesest peost, oli Alix Turner French Cafést toonud kandiku juustu, küpsiste ja seemneteta viinamarjadega. Anne Marie oli pannud kingi oma töölauale, millel oli nüüd pitsiline lina. Lydia oli peale käinud, et nad seda oma peol kasutaksid. See oli nii kaunis, et äratas Anne Maries taas soovi kuduma õppida.
Ta soovis, et suudaks sõbranna kingituses näha enamat kui kaastundeväljendust, kuid tema meeleseisund muutis selle võimatuks. Kuid sellegipoolest, nii teiste leskede kui enda pärast oli ta kindlalt otsustanud seda üritada.
„See saab lõbus olema,“ ütles Elise, rääkides neile, miks Anne Marie oli mullikile põrandale laotanud.
„Kui suurepärane idee!“ hüüatas Barbie.
„Kas kallan?“ küsis Anne Marie, eirates ängistustunnet, mille eest ta ei paistnud pakku pääsevat. See oli mitmeid kuid temas pesitsenud ja ta oli arvanud, et nüüdseks on elu juba paremaks muutunud. Võib-olla vajab ta nõustamist. Üks oli kindel – ta vajab midagi.
„Igatahes,“ vastas Lillie šampanja suunas osutades.
Anne Marie avas pudeli ja täitis neli klaasi. Nad tervitasid üksteist pokaale kokku lüües.
„Armastuse terviseks,“ ütles Elise. „Mavericki mälestuseks.“ Tema hääl murdus.
„Šokolaadi terviseks!“ Barbie tegi tobedat nägu, võib-olla selleks, et tähelepanu Elise’i pisaratelt eemale juhtida.
„Ja Lesknaiste šampanja terviseks,“ lisas Lillie.
Anne Marie ei öelnud midagi.
Ehkki sellest oli möödas üheksa kuud, ei paistnud tema lein leevenevat ega kergemini talutavaks muutuvat. Ta töötas liiga palju, sõi liiga vähe ja leinas taga kõike seda, mis oleks võinud olla. Asi oli enamas kui vaid tõsiasjas, et tema armastatud mees oli surnud. Tema surmaga oli Anne Marie sunnitud loobuma unistusest kõigest sellest, mida ta oli lootnud abielul pakkuda olevat. Tõelisest partnerlusest – ja perekonna rajamisest. Isegi kui ta peaks taas armuma, mis näis ebatõenäoline, on rasedus üle neljakümnese jaoks riskantne. Unistus oma last saada oli surnud koos Robertiga.
Nad rüüpasid neljakesi vaikuses šampanjat, igaüks oma mälestusse süüvinud. Anne Marie nägi Elise’i näol kurbust, Lillie omal mõtisklevat ilmet, Barbiel poolnaeratust.
„Kas me võtame mullide puruks tallamiseks kingad jalast ära?“ küsis Lillie hetk hiljem.
„Emal on sukkis kõndimise suhtes oma kiiks,“ ütles Barbie oma ema poole pilku heites. „Ta ei kiida seda heaks.“
„Meie kodus seda lihtsalt ei tehtud,“ pomises Lillie.
„Kingade