Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
rahva silmade all jälle politseivalitsuse väravast sisse.
“Selle sõja me võidame kindlasti, ütlen ma veel kord, härrased!” Nende sõnadega jättis Švejk teda saatva rahvahulgaga hüvasti.
Ja kuskilt aegade hämarusest laskus Euroopale tõde, et homne päev purustab tänase päeva plaanid.
6
ŠVEJK PURUSTAB NÕIARINGI JA JÕUAB JÄLLE KOJU
Politseivalitsuse ruumides lehvis võõra võimu hõng. Võimu ülesanne oli kindlaks teha, kui suur on rahva vaimustus sõja puhul. Välja arvatud mõned üksikud, kes ei salanud, et nad on selle rahva pojad, kes peab valama oma verd täiesti võõraste huvide eest, kujutas kogu politseivalitsus endast kõige ehtsamat bürokraatlikku kiskjajõuku, kes oli arvamisel, et ainult vangimajad ja võllas võivad kaitsta kõverate paragrahvide olemasolu.
Sealjuures kohtlesid need kiskjad oma ohvreid mürgise lahkusega, vaagides eelnevalt iga sõna.
“Mul on väga kahju,” tähendas üks neist musta- ja kollasevöödilistest kiskjatest*, kui Švejk tema juurde toodi, “et te jälle meie kätte sattusite. Me arvasime, et te parandate ennast, kuid eksisime.”
Švejk noogutas sõnatult pead ja tegi nii süütu näo, et must-kollane röövloom jäi teda küsivalt vahtima ning käratas:
“Ärge mängige lolli!”
Kuid samas võttis ta jälle lahke tooni ja jätkas:
“Meile ei ole tõepoolest põrmugi meeltmööda teid kinni pidada ja ma võin teile tõendada, et minu arvates polegi teie süü teab kui suur, sest teie madalat intelligentsi arvesse võttes pole kahtlust, et teid on väärale teele ahvatletud. öelge mulle, härra Švejk, kes teid õige ahvatles niisuguseid lollusi tegema?”
Švejk köhatas ja kostis:
“Vabandage, mul ei ole mingisugustest lollustest aimugi.”
“Aga kas see pole lollus, härra Švejk,” arvas mustkollane kiskja tehtult isaliku tooniga, “kui teie, nagu tõendab politseinik, kes teid siia tõi, põhjustasite rahva tungimise sõjamanifesti juurde, mis oli kleebitud tänavanurgale, ja ässitasite rahvast hüüetega: “Elagu keiser Franz Joseph! Sõda võidetakse!”?”
“Ma ei võinud niisama pealt vaadata,” teatas Švejk, suunates oma heasüdamliku vaate otse inkvisiitori silma sisse. “Mind ärritas, kui ma nägin, et kõik loevad sõjakuulutust ja ükski ei avalda miskit rõõmu. Ei elagu-hüüdeid, ei hurraad, ülepea mitte midagi, härra nõunik. Nagu ei läheks see inimestele üldse korda. Ja siis ei jaksanud mina, üheksakümne esimese rügemendi vana sõdur, enam rahuliku südamega pealt vaadata ja hüüdsingi need sõnad, ja ma arvan, et kui teie oleksite minu asemel olnud, oleksite teinud täpselt sama mis mina. Kui on sõda, siis peame me ka võitma ja keisrihärrale elagu karjuma, – selles ei saa mind keegi teisiti mõtlema panna.”
Vastu seina surutud ja löödud must-kollane kiskja ei talunud süütu tallekese Švejki pilku, langetas silmad ametipaberitele ja tähendas:
“Ma kiidaksin teie vaimustuse täielikult heaks, kui te oleksite väljendanud seda teises olukorras. Te teate ometi väga hästi, et te käisite politseiniku saatel, nii et säärane patriotismiavaldus võis mõjuda ja mõjuski inimestesse pigem naeruvääristavalt kui tõsiselt.”
“Käia politseiniku saatel,” vastas Švejk, “on inimese elus raske silmapilk. Ja kui inimene isegi sihukesel raskel silmapilgul ei unusta, mis on tema kohus, kui käib sõda, siis ei tohiks see inimene minu arvates sugugi halb olla.”
Must-kollane kiskja urahtas ja vaatas veel kord Švejkile otse silma sisse.
Švejk vastas oma süütu, leebe, alandliku, õrna ja sooja pilguga.
Nii vaatasid mõlemad mõne hetke teineteisele teravalt otsa.
“Käige kus kurat, Švejk!” põrutas viimaks kroonuhabe. “Kui te peaksite veel kord siia sattuma, ei küsi ma teilt enam midagi, vaid te astute otsemat teed Hradčanysse* sõjakohtu alla. Saite aru?”
Enne kui kroonumees jõudis taibatagi, lähenes Švejk talle, suudles ta kätt ja ütles:
“Tasugu jumal teile kõige hea eest! Kui teil peaks kunagi mõnda puhast tõugu koera tarvis olema, olge lahked ja pöörduge minu poole. Ma äritsen koertega.”
Nii sattus Švejk jälle vabadusse ja seadis sammud kodu poole.
Švejki kaalutlused, kas mitte kõigepealt “Karikast” läbi astuda, lõppesidki sellega, et ta avas sama ukse, kust ta mõne aja eest salapolitseinik Bretschneideri saatel oli väljunud.
Õlletoas valitses surmavaikus. Seal istus mõni üksik külaline, nende hulgas Püha Apolináři kiriku kellamees. Kõigi näod olid sünged. Õlleleti taga kössitas Paliveci naine ja vahtis tömbil pilgul õllevaatide vikke.
“Olengi tagasi,” ütles Švejk rõõmsalt. “Andke mulle kann õlut! Aga kus on siis härra Palivec, on ta kah juba kodus?”
Vastuse asemel puhkes proua Palivcová nutma ja pistis iga sõna rõhutades oma õnnetusest halisema:
“Talle … anti… nädal… tagasi… kümme … aastat …”
“Kas sa näe,” imestas Švejk, “siis on tal juba seitse päeva istutud!”
“Ta oli nii ettevaatlik,” nuttis Palivcová, “ise ta kinnitas alati, et on nii ettevaatlik.”
Külalised õlletoas vaikisid jonnakalt, otsekui oleks seal Paliveci vaim ringi hulkunud ja veel suuremale ettevaatusele manitsenud.
“Ettevaatus on tarkuse ema,” ütles Švejk ja istus laua taha oma õllekannu juurde, mille kobrutava vahu sisse olid otsekui väikesed augud torgatud. Need olid proua Palivcová pisarad, mis olid langenud vahu sisse, kui ta Švejki õlut lauale tõi. “Praegu on sihukesed ajad, et sunnivad inimest ettevaatlik olema.”
“Meil oli eile kaks matust,” pööras Püha Apolináři kiriku kellamees jutu mujale.
“Küllap siis suri keegi,” tähendas teine külaline, mispeale kolmas lisas:
“Kas maeti katafalgiga*?”
“Huvitav oleks teada,” ütles Švejk, “kuidas nüüd sõja ajal sõdureid matma hakatakse?”
Külalised tõusid, maksid arve ja lahkusid vaikselt. Švejk jäi proua Palivcovága üksi.
“Ma ei uskunud, et süütu inimene võidakse kümneks aastaks kinni mõista,” arutas Švejk. “Et ühele süütule inimesele anti viis aastat, seda olen kuulnud, aga et kümme, see on pisut palju.”
“Minu vanamees tunnistas ju üles,” nuuksus proua Palivcová. “See, mis tä siin nendest kärbestest ja sellest pildist rääkis, seda kordas ta ka politseivalitsuses ja kohtus. Mina olin sealjuures tunnistajaks, aga mis ma sain tunnistada, kui mulle öeldi, et ma olen oma mehega sugulusvahekorras ja võin sellepärast tunnistusest loobuda. Ma nii ehmatasin selle sugulusvahekorra pärast, et teab, mis sellest välja tuleb, ja loobusingi tunnistusest. Ja mu vaene vanamees vaatas mulle sedasi otsa, et ma ei unusta surmatunnini tema silmi. Ja pärast kohtuotsust, kui ta ära viidi, karjus ta neile seal koridoris, nagu oleks ta arust ära: “Elagu “Volná Myšlénka”*!”
“Aga kas härra Bretschneider ei käi enam siin?” küsis Švejk.
“Mõnel korral on käinud,” vastas perenaine, “joonud kannu või paar õlut, pärinud minu käest, kes siin käivad, ja kuulanud pealt, kui külalised jalgpallist kõnelevad. Kui Bretschneiderit näevad, kõnelevad alati ainult jalgpallist. Tema aga väriseb vihast, vaata, et hakkab iga silmapilk märatsema ja krampi kiskuma. Kogu selle aja jooksul võttis õnge ainult ühe tapetseerija Přičná tänavast.”
“Eks ta ole harjumuse asi,” arvas Švejk. “Küllap see tapetseerija oli rumal mees?”
“Just nagu minu mees,” vastas proua Palivcová nuttes. “Bretschneider küsis tapetseerijalt, kas ta laseks serblaste pihta