Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Valjus peab valitsema, valjuseta ei saavutaks keegi midagi. Nagu siis, kui ma veel kroonut teenisin …”
“Pidage lõuad!” karjus politseikomissar Švejkile. “Rääkige siis, kui teilt küsitakse. Saite aru?”
“Miks ei saanud,” vastas Švejk. “Teatan alandlikult, et saan aru, ja kõiges, mida suvatsete ütelda, orienteerun vabalt.”
“Kellega te läbi käite?”
“Oma virtinaga, teie ausus.”
“Aga on teil tuttavaid siinsetes poliitilistes ringides?”
“On küll, teie ausus, ostan järjest “Národoní Politika” – “lita” – õhtust väljaannet*.”
“Välja!” röögatas elajaliku näoga härra Švejkile.
Kui Švejk kantseleist välja viidi, ütles ta: “Head ööd, teie ausus.”
Oma kongi tagasi jõudnud, teatas Švejk kõigile vahistatuile, et see pole ülekuulamine, vaid lausa naljategu. Karjutakse pisut teie peale ja visatakse lõpuks välja.”
“Ennemalt,” jätkas Švejk, “oli asi palju hullem. Ma lugesin ükskord mingisugusest raamatust, et süüalune pidi. kõndima mööda tulikuuma rauda ja jooma sula tina, kui taheti teada saada, kas ta on süütu. Või siis jälle, kui ta ei tahtnud üles tunnistada, aeti talle hispaania saapad* jalga ja tõmmati ta piinapingile, või kõrvetati põleva tõrvikuga ta külgi, nagu tehti püha Jan Nepomuckýga*. See olevat nii röökinud, nagu oleks teda tappa tahetud, ega jätnud enne järele, kui ta Eliška sillalt veekindlas kotis alla visati.* Sihukesi lugusid on palju olnud. Peale selle käristati inimesi neljaks või pandi kuskil muuseumi juures terava vaia otsa istuma. Ja kui inimene visati ainult auku, et ta seal nälga sureks, siis tundis sihuke inimene ennast otsekui uuestisündinuna. Praegusel ajal aga on vangisistumine lausa lust,” kiitis Švejk edasi. “Ei ole neljaks käristamist ega hispaania saapaid. Meil on narid, meil on laud, meil on pingid, ruumi on laialt, meile on lobi ette nähtud, leiba antakse, kannutäis vett tuuakse ja peldik on otse nina all. Igas asjas on näha progressi. Tõsi küll, ülekuulamisele minna on kaugevõitu – läbi kolme koridori ja üks kord üles, kuid selle-eest on koridorid puhtad ja rahvast täis. Seal viiakse üht sinna, teist tänna, noori ja vanu, mehi ja naisi. Ole rõõmus, et sul ei tule siin vähemalt üksi olla. Igaüks käib rahulikult oma teed ja pole vaja karta, et talle kantseleis öeldakse: “Me pidasime nõu ja homme, nagu ise soovite, kistakse teid neljaks tükiks või pannakse tuleriidale.” Ega see kerge olnud valida, ja ma arvan, mu härrad, et paljudki meist oleksid sihukesel momendil üsna pigis. Jaa, tänapäeval on asjalood muutunud meie kasuks.”
Švejk lõpetas parajasti kaitsekõnet moodsale vangispidamisele, kui valvur avas ukse ja hüüdis:
“Švejk, pange riidesse, lähete ülekuulamisele.”
“Kohe panen,” vastas Švejk, “mul ei ole midagi selle vastu, kuid ma kardan, et tegemist on miski eksitusega, sest mind visati kord juba ülekuulamiselt välja. Pealegi kardan ma, et teised härrad, kes minuga koos istuvad, saavad mulle pahaseks, et ma juba teist korda järjest ülekuulamisele lähen, nemad aga pole täna õhtul veel kordagi olnud. Nad võivad mulle kadedaks saada.”
“Ronige välja ja ärge lobisege,” vastati Švejki džentelmenlikkuse-avaldusele.
Švejk leidis enese jälle kurjategija-tüüpi härra eest, kes küsis talt ühegi sissejuhatuseta valjult ja kindlalt:
“Kas tunnistate end kõiges süüdi?”
Švejk tõstis oma heasüdamlikud sinised silmad halastamatu mehe poole ja ütles lahkelt:
“Kui soovite, teie ausus, et ma end süüdi tunnistan, siis ma teen seda, sest see ei või mulle kahju tuua. Kui te aga ütlete: “Švejk, ärge tunnistage end milleski süüdi!” siis puiklen vastu kuni viimse hingetõmbeni.”
Vali härra kirjutas midagi toimikusse, ulatas Švejkile sule ja käskis tal alla kirjutada.
Ja Švejk kirjutas alla Bretschneideri tunnistustele ning järgmisele juurdekirjutusele:
“Kõik ülalmainitud süüdistused minu vastu tunnistan õigeks.
Josef Švejk.”
Kui ta oli alla kirjutanud, pöördus ta valju härra poole:
“Kas tuleb veel midagi alla kirjutada? Või pean ma tulema hommikul?”
“Hommikul viiakse teid kaelakohtusse,” sai ta vastuseks.
“Mis kell, teie ausus? Et ma jumala pärast maha ei magaks.”
“Välja!” karjuti täna juba teist korda Švejkile teiselt poolt lauda, mille ees ta seisis.
Kui Švejk sammus tagasi oma uude trellidega kodusse, ütles ta teda saatvale politseinikule:
“Siin läheb kõik nagu lepase reega.”
Vaevalt oli uks Švejki taga lukku keeratud, kui kongikaaslased külvasid ta üle mitmesuguste küsimustega, millele Švejk andis selge vastuse:
“Just praegu tunnistasin üles, et mina vist olingi see mees, kes tappis ertshertsog Ferdinandi.”
Kuus meest tõmbusid kohkunult täitanud vaipade alla ja ainult bosnialane tähendas:
“Olge lahked!”
Sirutades end narile, ütles Švejk:
“Rumal lugu, et meil pole siin äratuskella.”
Hommikul löödi ta ilma äratuskellatagi maast lahti ning viidi täpselt kell kuus “Rohelises Antonis”* Tšehhimaa kaelakohtusse.
“Varased linnud lendavad kaugele,” ütles Švejk oma reisikaaslastele, kui “Roheline Anton” politseivalitsuse väravast välja veeres.
3
ŠVEJK KOHTUARSTIDE EES
Tšehhimaa kaelakohtu puhtad ja hubased ruumid jätsid Švejkile kõige parema mulje: valgeks võõbatud seinad, mustaks värvitud trellid ja eeluurimisvangla vanemvalvur paks härra Demartini, lillad lõkmed kraenurkadel ning lilla äärega vormimüts peas. Lilla värv pole nõutav mitte ainult siin, vaid ka tuhkapäeva ja suure reede usutalituste puhul.
Kordus sama kuulus lugu, mis oli juhtunud Rooma võimu päevil Jeruusalemma üle*. Vahistatud toodi välja ja toimetati maja alumisele korrusele 1914. aasta pilaatuste* kohtu ette. Kuid kohtu-uurijad, need uusaja pilaatused, lasksid selle asemel et ausalt oma käed puhtaks pesta, tuua Teissigi* juurest paprikat ja pilseni õlut ning läkitasid aina uusi süüdistusmaterjale riigi prokuratuurile.
Kohtus kadus enamasti igasugune loogika ja võitis paragrahv, ja paragrahv kägistas, paragrahv tegi su lolliks, paragrahv pritsis sülge, paragrahv irvitas, paragrahv ähvardas, paragrahv tappis ega andnud armu. Kohtuhärrad olid paadunud seaduseväänajad, koodeksitähe preestrid, kaebealuste õgijad. Austria džunglite tiigrid, kes rihtisid oma hüppe kaebealuse kallale vastavalt paragrahvi numbrile.
Erandi moodustasid mõned üksikud härrad (samuti kui politseivalitsuseski), kes ei võtnud seadust nii tõsiselt. Igal pool võib ka sõkalde hulgas mõni viljatera leiduda.
Ka Švejk sattus ülekuulamisele ühe säärase härra juurde. See oli eakas, heasüdamliku väljanägemisega mees, kes isegi siis, kui ta kuulas üle kuulsat mõrtsukat Valešit*, ei unustanud kunagi ütlemast: “Olge head, võtke istet, härra Valeš, siin on just üks vaba tool.”
Kui Švejk sisse toodi, pakkus vanahärra talle omase armastusväärsusega Švejkile istet ja ütles:
“Teie siis oletegi see härra Švejk?”
“Ma arvan, et pean ikka olema,” vastas Švejk, “sest juba minu isa oli Švejk ja ema Švejková. Ma ei tohi neile ometi sihukest häbi teha, et salgaksin oma nime maha.”
Lahke muhelus libises üle kohtu-uurija näo:
“Toreda supi olete endale keetnud. Teil on palju hinge peal.”
“Mul