Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
neljandale arreteeritule, otsekohese iseloomuga ja puhta nimega mehele. Ta oli kaks päeva vältinud igasuguseid kõnelusi Ferdinandi üle, aga kui ta õhtul kohvikus marjast mängides lõi risti kuningat ruutu seitsmega, mis oli trump, põrutanud ta:
“Seitse kuuli2 nagu Sarajevos.”
Viiendal mehel, kes istus tema enda jutu järgi “sellepärast, et härra ertshertsog Sarajevos maha notiti”, olid juuksed veel praegugi hirmu pärast püsti ja habe sagris, nii et ta pea meenutas karjakrantsi.
See mees polnud restoranis, kus ta kinni võeti, ei musta ega valget lausunud ega isegi ajalehtedest midagi Ferdinandi tapmise kohta lugenud. Ta oli istunud omaette lauas, kui tema juurde astunud keegi härra, võtnud vastas istet ja küsinud järsult:
“Olete juba lugenud?”
“Ei ole.”
“Olete kuulnud?”
“Ei ole.”
“Aga teate, milles asi seisab?”
“Ei tea ega tahagi teada.”
“See peaks teid siiski huvitama.”
“Ei tea, mis mind peaks huvitama? Mina suitsetan oma sigarit, joon oma paar potti õlut, söön õhtust, kuid lehte ma ei loe. Lehed valetavad. Miks ma peaksin oma närve rikkuma.”
“Teid ei huvita siis isegi see mõrtsukatöö Sarajevos?”
“Mind ei huvita ülepea ükski mõrtsukatöö, olgu see Prahas, Viinis, Sarajevos või Londonis. Selleks on olemas kroonu, kohtud ja politsei. Kui keegi mõnikord kuskil maha lüüakse, siis on see talle paras, ärgu olgu mõlkus ja nii ettevaatamatu, et laseb ennast maha tappa.”
Need jäidki tema viimasteks sõnadeks selle jutuajamise käigus. Ja sellest ajast peale kordas ta iga viie minuti tagant valju häälega:
“Ma olen süütu, ma olen süütu!”
Neid sõnu kisendas ta politseivalitsuse väravas, neid sõnu kordab ta ka siis, kui teda Praha kaelakohtusse viiakse, ja samade sõnadega astub ta ka oma vangikongi.
Kui Švejk oli kõik need hirmsad vandenõulood ära kuulanud, pidas ta asjakohaseks meestele selgitada, kuivõrd lootusetu on nende olukord.
“Meie kõigi asi on kaunis räbal,” alustas ta oma lohutussõnu. “See pole õige, mis te räägite, et teiega ja meie kõigiga ei saa midagi juhtuda. Misjaoks on meil siis politsei, kui mitte selleks, et meid meie lõugade pärast karistada. Kni kord on kätte jõudnud sihuke kardetav aeg, et hakatakse ertshertsogeid maha kõmmutama, siis ärgu keegi ilmestagu, kui ta satub politseivalitsusse. Seda tehakse kõik toreduse tagaajamiseks, et Ferdinandile enne matust reklaami teha. Mida rohkem meid siia saab, seda parem meile enestele: läheb lõbusamaks. Kui ma alles kroonut teenisin, oli meil vahel pool kompaniid pogris. Kui palju on süütuid inimesi süüdi mõistetud, ja mitte üksi kroonukorras, vaid ka kohtute poolt. Mul tuleb meelde, ükskord mõisteti keegi naine süüdi, et ta oli oma vastsündinud kaksikud ära kägistanud. Ehkki ta vandus jumalakeeli, et ta ei saanud ju kägistada kaksikuid, sest ta oli sünnitanud ainult ühe plikakese. Sellegi olevat ta kägistanud täiesti ilma valuta. Kuid ta mõisteti ikkagi süüdi kahe tapmise pärast. Või võtame näiteks selle süütu mustlase Záběhlicest*, kes jõululaupäeva öösel vürtspoodi sisse murdis. Vandus küll, et läks sooja, kuid see ei aidanud midagi. Kui sa ikka kohtu kätte satud, on asi sant. Sant küll, aga nii peab olema. Võib-olla et kõik inimesed polegi sihukesed lurjused, nagu neist arvatakse, aga mismoodi sa teed tänapäeval vahet ausa ja kaabaka vahel, iseäranis praegu, säärasel tõsisel ajal, kus nad selle Ferdinandi maha nottisid? ükskord lasti meil, kui ma veel Budějovices kroonut teenisin, õppeplatsi taga metsas kapteni koer maha. Kui kapten sellest teada sai, kutsus ta meid kõiki kokku, võttis rivisse ja käskis igal kümnendal mehel ette astuda. Mina olin iseendastki mõista üks kümnes. Me seisime valvel ega pilgutanud silmagi. Kapten aga käib meie ees edasi-tagasi ja kärgib: “Oh te kaabakad! Lurjused! Rajakad! Kärnased hüäänid! Teid tuleks kõiki selle koera pärast kartsa pista! Nuudliteks raiuda! Maha lasta! Teist kotlette teha! Et te näeksite, et ma seda ei kingi, annan teile igaühele kaks nädalat kasarmuaresti!” Nagu näete, oli tookord tegemist tühipalja koeraga, kuid nüüd on tegemist ometi ertshertsogiga. Ja sellepärast tulebki inimestele hirm naha vahele ajada, et lein oleks ehtne.”
“Ma olen süütu, olen süütu,” kordas sagris juustega mees.
“Ka Jeesus Kristus oli süütu,” tähendas Švejk, “aga ometi löödi ta risti. Süütust inimesest pole ealeski hoolitud. “Maul halten und weiter dienen!”3 nagu öeldi meil Sõjaväes. Mis võib veel paremat ja kaunimat olla!”
Švejk heitis narile ja jäi rahulikult magama.
Vahepeal toodi sisse kaks uut meest. Üks neist oli bosnialane. Ta käis kongis nurgast nurka, kiristas hambaid, ja iga tema teine sõna oli “Jebentidušu!”. Meest piinas mõte, et tema kaubitsejakorv võib politseivalitsuses kaotsi minna.
Teine uustulnukas oli kõrtsmik Palivec. Kui ta oma tuttavat Švejki märkas, äratas ta selle ja hüüdis traagilise häälega:
“Ka mina olen juba siin!”
Švejk raputas südamlikult tema kätt ja ütles:
“Olen väga rõõmus. Ma teadsin, kui see härra teile ütles, et nad tulevad teile järele, siis peab ta ka oma sõna. Säärane täpsus on hea asi.”
Kuid härra Palivec avaldas arvamust, et säärane täpsus pole mitte sittagi väärt, jä küsis Švejkilt vargsi, kas teised areteeritud härrad pole ehk vargad, mis võib talle kui ärimehele kahjuks tulla.
Švejk seletas talle, et peale ühe, kes viibib siin sellepärast, et tahtnud kedagi Holice talumeest tappa ja paljaks röövida, kuuluvad kõik nende seltskonda ertshertsogi pärast.
Härra Palivec solvus ja ütles, et ta ei istu siin mingi tobeda ertshertsogi, vaid keisrihärra enese pärast. Ja kuna see hakkas teisigi huvitama, jutustas Palivec neile, kuidas kärbsed olid reostanud Tema Keiserliku Kõrguse.
“Mustasid teise mul ära, rajakad,” lõpetas ta oma loo, “ja tõid mu lõppude lõpuks vangi. Seda ma neile kärbestele ei jäta!” lisas ta ähvardavalt.
Švejk heitis uuesti magama, kuid ta ei saanud und kuigi kauaks, sest talle tuldi järele, et teda ülekuulamisele viia.
Nii kandis Švejk, minnes trepist üles kolmandasse osakonda ülekuulamisele, oma risti Kolgata mäele ega aimanud isegi, millised märtrikannatused teda ootavad.
Kui Švejk märkas koridoris silti, et maha sülitamine on keelatud, palus ta politseinikult luba süljekaussi kasutada, astus lihtsameelsusest särades kantseleisse ja sõnas:
“Soovin kõigile auväärsetele härrastele tere õhtust.”
Vastuse asemel andis keegi talle müksu ribide vahele ja tõukas ta laua juurde, mille taga istus külma ametnikunäoga härra, kelle ilme väljendas elajalikku julmust, nagu oleks ta just parajasti välja karanud Lombroso raamatust “Kurjategijate tüübid”.*
Ta vaatas Švejkile verejanuliselt otsa ja ütles:
“Ärge mängige lolli!”
“Ma ei saa sinna midagi parata,” vastas Švejk tõsiselt. “Mind vabastati sõjaväeteenistusest lolluse pärast ja spetsiaalne komisjon tunnistas mind ametlikult idioodiks. Ma olen ametlik idioot.”
Kurjategija väljanägemisega härra kiristas hambaid:
“See, milles teid süüdistatakse ja milles te süüdi olete, tõendab, et te olete täie aru ja mõistuse juures.”
Ja sealsamas luges ta Švejkile ette terve rea mitmesuguseid kuritegusid, alates riigi reetmisest ja lõpetades Tema Keiserliku Kõrguse ning keisrikoja liikmete teotamisega.
Selles kuritegude reas säras ka ertshertsog Ferdinandi tapmise heakskiitmine, millest hargnes uus kuritegude rodu, mille hulgast kerkis esile süüdistus mässule õhutamises,
Originaalis sõnademäng, sest tšehhikeelne «sedm kuli» tähendab nii „seitset kuuli” kui ka „seitset ruutu”.
Lõuad pidada ja edasi teenida