Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
anus kõrtsmik Palivec. “Teate, see ei meeldi mulle. Juhtub keel vääratama ja ongi inimesel pahandus kaelas.”
“Ah et missuguseid keisrihärra teotamisi juhtub pommis peaga?” kordas Švejk. “Mitmesuguseid. Tõmmake nina täis, laske endale Austria hümni mängida ja küll siis näete, mis te suust välja ajate. Te räägite keisrihärrast nii palju igasugust jama kokku, et kui sellest poolgi tõsi oleks, jätkuks talle häbi terveks eluajaks. Aga õigust öelda pole vanahärra seda ära teeninud. Mõtelge ise: poja Rudolfi kaotas ta siis, kui see oli õitsvas eas, täis mehejõudu*, naine Elisabeth torgati tal viiliga surnuks, siis kaotas ta Jan Orthi*, Mehhiko keisrist veli* lasti tal kuskil kindluses mingisuguse seina ääres maha. Nüüd, tema vanas eas kõmmutati maha ta onu. Sellel mehel peavad tõesti raudsed närvid olema. Ja siis tuleb veel mõnel lakekrantsil pähe teda mustata. Kui nüüd midagi peaks juhtuma, lähen vabatahtlikult ja teenin oma keisrihärrat viimse veretilgani.”
Švejk rüüpas tubli sõõmu ja jätkas:
“Te arvate, et keisrihärra selle asja sedasi jätab? Siis tunnete teda halvasti. Sõda türklastega on kindel. “Ah et tapsite mu onu, no siis saate vastu molu.” Sõda on möödapääsematu. Serbia ja Venemaa tulevad meile selles sõjas appi. Küll tuleb verevalamine!”
Švejk nägi sel prohvetlikul silmapilgul tore välja. Tema lihtsameelne nägu säras vaimustusest nagu naerune täiskuu. Talle oli kõik nii selge.
“Võib-olla,” jätkas Švejk Austria tuleviku maalimist, “tungivad meile sõja puhul koos Türgiga kallale sakslased, sest sakslased ja türklased hoiavad kokku. Need on seandsed kõrilõikajad, et teisi sihukesi maailmas pole. Kuid me võime astuda liitu Prantsusmaaga, kes seitsmekümne esimesest aastast saadik ihub hammast Saksamaa peale, – siis läheb kõik libedasti. Sõda tuleb, rohkem ma teile ei ütle.”
Bretschneider tõusis ja kuulutas pidulikult:
“Teil polegi vaja rohkem ütelda. Tulge minuga koridori, seal ütlen mina teile midagi.”
Švejk astus tsiviilpolitseiniku järel koridori, kus teda ootas väike üllatus, kui tema õllekaaslane näitas talle kotkast* ja kuulutas, et areteerib Švejki ja viib ta kohe politseivalitsusse. Švejk katsus seletada, et härra vististi eksib, et ta on issanda süütu ega ole lausunud sõnakestki, mis oleks võinud kedagi haavata.
Kuid Bretschneider ütles Švejkile, et ta on sooritanud tegelikult mitu kuritegu, mille hulgas on ka riigi reetmine.
Siis tulid nad mõlemad kõrtsi tagasi ja Švejk ütles härra Palivecile:
“Mul oli viis õlut ja üks sarvesai paari viineriga. Andke mulle nüüd veel üks slivovits ja siis ma pean minema, sest ma olen areteeritud.”
Bretschneider näitas härra Palivecile kotkast, silmitses teda pisut aega ja küsis siis:
“Olete naisemees?”
“Olen.”
“Kas teie naine võib teie äraolekul äri pidada?”
“Võib küll.”
“Siis on kõik korras, härra peremees,” ütles Bretschneider rõõmsalt. “Kutsuge oma naine siia, andke talle kõik üle, ja õhtul, tullakse teile järele.”
“Ära tee sellest väljagi,” trööstis teda Švejk, “mina lähen sinna ainult riigi reetmise eest.”
“Aga mina mille eest?” halises härra Palivec. “Ma olin ometi nii ettevaatlik.”
Bretschneider irvitas ja tähendas võidurõõmsalt:
“Selle eest, et ütlesite, et kärbsed sittusid keisrihärra täis. Küll nad teil selle keisrihärra peast välja peksavad.”
Ja Švejk lahkus “Karikast” salapolitsei nuhi saatel. Kui nad tänavale astusid, vahtis Švejk talle oma heasüdamliku naeratusega otsa ja küsis:
“Kas ma pean sõiduteele astuma?”
“Misjaoks?”
“Ma arvan, et kui ma olen areteeritud, siis pole mul õigust kõnniteel käia.”
Kui nad politseivalitsuse väravasse jõudsid, tähendas Švejk:
“Meie aeg läks lõbusasti. Kas te sageli käite “Karikas”?”
Sel ajal kui Švejk ooteruumi viidi, andis Palivec “Karikas” asjad oma nutvale naisele üle, püüdes teda omapärasel kombel lohutada:
“Ära nuta ega ulu! Mis nad mulle ühe täissitutud keisrihärra pildi pärast ikka teha võivad.”
Ja nii kisti vahva sõdur Švejk armsal, otse üliarmsal viisil maailmasõtta. Ajaloolastele võiks huvi pakkuda, kuidas ta nii kaugele ette nägi. Kui sündmused arenesidki hiljem teisiti, kui Švejk oli neid “Karikas” seletanud, siis peame seda arvesse võtma, et tal puudus ju vajalik diplomaatiline haridus.
2
VAHVA SÕDUR ŠVEJK POLITSEIVALITSUSES
Sarajevo atentaat oli toonud politseivalitsusse palju ohvreid. Neid toimetati sinna üksteise järel ja vana inspektor ütles neile vastuvõturuumis oma heatahtliku häälega:
“See Ferdinand läheb teile kalliks maksma.”
Kui Švejk pisteti ühte teise korruse paljudest kongidest, leidis ta sealt eest kuuemehelise seltskonna. Viis neist istusid laua ümber, üks keskmistes aastates mees aga konutas teistest otsekui eemale hoidudes nurgas naril. Švejk hakkas nende käest ükshaaval pärima, miks kedagi pokri on pandud.
Kõigilt viielt, kes istusid laua ääres, sai ta peaaegu ühe ja sama vastuse:
“Sarajevo pärast.”
“Ferdinandi pärast.”
“Ertshertsogi tapmise pärast.”
“Ferdinandi eest.”
“Sellepärast, et härra ertshertsog Sarajevos maha notiti.”
Kuues, kes neist viiest eemale hoidus, ütles: ta ei tahtvat neist midagi teada, et talle ei langeks mingit kahtlust, sest tema istuvat siin ainult sellepärast, et katsunud röövimise eesmärgil üht Holice talumeest tappa.
Švejk võttis istet laua ääres vandenõulaste seltskonnas, kes pajatasid juba kümnendat korda, kuidas keegi neist selle supi sisse sattunud.
Kõiki neid, peale ühe, oli kinni võetud kas kõrtsis, veinikeldris või kohvikus. Erandi moodustas üks iseäranis kõhukas, prillidega ja äranutetud silmadega härra, kes oli areteeritud oma kodus, sellepärast et ta oli kaks päeva enne Sarajevo atentaati “Brejškas”* kinni maksnud kahe serbia tehnikaüliõpilase arve; pealegi oli salapolitseinik Brix näinud teda joobnuna nende seltskonnas Řetězi tänavas “Montmartreʼis”, kus ta samuti nende eest maksnud, nagu ta ise oli protokollis oma allkirjaga tõendanud.
Eeluurimisel politseijaoskonnas oli ta kõigile küsimustele nuttes üht ja sama vastanud:
“Mul on paberikauplus.”
Selle peale sai ta samuti ikka ühe ja sama vastuse:
“See ei vabanda teie süüd.”
Väikest kasvu härra, kes nabiti kinni veinikeldris, oli ajalooõpetaja ja jutustanud veinikeldri omanikule mitmesuguste atentaatide ajalugu. Ta areteeriti just sel silmapilgul, kui ta lõpetas kõigi atentaatide psühholoogilise analüüsi sõnadega:
“Atentaadi mõte on niisama lihtne kui Kolumbuse muna*.”
“Niisama lihtne nagu see, et teid ootab Pankrác,” täiendas politseikomissar ülekuulamisel tema arvamust.
Kolmas vandenõulane oli heategeva seltsi “Dobromil” esimees Hodkovičkyst*. Sel päeval, kui toimus atentaat, oli “Dobromil” korraldanud kontserdiga aiapeo. Sandarmivahtmeister tulnud kohale ja nõudnud, et külalised laiali läheksid, sest Austrias valitseb lein. Selle peale vastanud “Dobromili” esimees sõbralikult:
“Oodake pisut, kuni “Hej, Slované”* lõpuni mängitakse.”
Nüüd