Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
siis, kui Švejk tellis teise klaasikese rummi, astus õlletuppa salapolitseinik Bretschneider. Lasknud silmad tühjas õlletoas vilksti ringi käia, võttis ta Švejki juures istet, tellis kannu õlut ja jäi ootama, mis Švejk ütleb.
Švejk võttis seinalt mingi ajalehe, libistas pilgu üle tagumise kuulutustekülje ja ütles:
“Eks sa näe, see Čimpera Straškovi külast, nr. 5, Račiněvesi p-ag., müüb talu kolmeteistkümne koretsi* maaga; kool ja raudteejaam lähedal.”
Bretschneider hakkas närviliselt sõrmedega vastu lauda trummeldama, pöördus Švejki poole ja küsis:
“Imelik, miks see talu teid huvitab, härra Švejk?”
“A-ah, see olete teie,” ütles Švejk ja ulatas Bretschneiderile käe. “Ma ei tundnud teid kohe ära, mul on kaunis kehv meelespidamine. Kui ma ei eksi, läksime viimane kord lahku politseivalitsuse ootetoas. Mis te olete vahepeal ka teinud? Kas käite tihti siin?”
“Ma tulin täna teie pärast,” ütles Bretschneider. “Politseivalitsusest teatati mulle, et müüte koeri. Mul oleks mõnda ilusat taksi või spitsi või midagi selletaolist vaja.”
“Ma võin teile igasuguseid muretseda,” vastas Švejk. “Kas soovite puhast tõugu looma või ükskõik missugust rakapeni?”
“Ma arvan, et võtaksin puhast tõugu looma,” vastas Bretschneider.
“Aga miks te ei võta endale politseikoera?” küsis Švejk. “Sihukese, kes nuhib kõik kohe välja ja viib teid kuriteo jälgedele. Kellelgi lihunikul Vršovices on sihuke koer, kuid see veab tal vankrit. Too koer, nagu öeldakse, pole sattunud veel oma õigele alale.”
“Ma tahaksin spitsi,” ütles Bretschneider rahuliku enesekindlusega, “säärast špitsi, kes ei hammusta.”
“Te tahate siis hammasteta spitsi?” küsis Švejk. “Ma tean ühte, kellelgi kõrtsmikul Dejvices* on.”
“Siis parem juba taksikoera…” vastas Bretschneider nõutult; tema künoloogilised* teadmised olid üsna algelised ja ta poleks koertest iial midagi teada saanudki, kui talle politseivalitsuses vastavat käsku poleks antud.
Käsk aga oli täpne, selge ja vali: tutvuda Švejkiga põhjalikumalt tema koerteäri kaudu, missugusel eesmärgil anti Bretschneiderile õigus endale abilisi võtta ja koerte ostmiseks vastavad summad käsutada.
“Taksikoeri on suuremaid ja väiksemaid,” ütles Švejk. “Mul on teada kaks väiksemat ja kolm suuremat. Kõik viis on vagurad sülekoerad. Võin neid teile kõige soojemalt soovitada.”
“Niisugune juba sobiks mulle,” tähendas Bretschneider. “Ja mis üks koer maksab?”
“Oleneb suurusest,” vastas Švejk, “kõik oleneb suurusest. Taksikoer pole vasikas, taksikoera juures on asi just vastupidi – mida väiksem, seda kallim.”
“Ma võtaksin suurema, kes võiks ka maja valvata,” vastas Bretschneider, et riigipolitsei salafondile mitte liiga teha.
“Hüva,” ütles Švejk, “suuremaid võin müüa teile viiskümmend krooni tükk ja veel suuremaid nelikümmend viis krooni tükk, kuid me unustasime veel ühe asja: kas ta peab noor või vana olema, isane või emane?”
“Mul ükstapuha,” vastas Bretschneider, keda tundmatud probleemid olid tüüdanud. “Muretsege siis mulle koer ja ma astun homme kell seitse teie juurde sisse. Tehtud?”
“Tehtud, tulge pealegi,” vastas Švejk kuivalt, “ainult sel juhul olen ma sunnitud teilt kolmkümmend krooni käsiraha paluma.”
“Heameelega,” nõustus Bretschneider ja ladus raha lauale. “Nüüd aga teeme minu kulul kumbki kortli veini.”
Kui see oli joodud, tegi Švejk kortli veel omalt poolt, seejärel jälle Bretschneider, kes veenis Švejki, et see teda ei kardaks, sest täna polevat ta teenistuses ja seepärast võivat Švejk temaga täna ka poliitikast rääkida.
Švejk kuulutas, et kõrtsis ei rääkivat ta kunagi poliitikast ja et kogu poliitika on titade asi.
Bretschneider oli seevastu revolutsiooniliselt meelestatud ja ütles, et iga nõrk riik olevat määratud hukkumisele, ning päris Švejkilt, milline on tema arvamine selle kohta.
Švejk seletas, et tal pole iialgi riikidega tegemist olnud. Ainult kord olnud tal üks nigel bernhardiinikutsikas, keda ta toitnud kroonu suhkaritega, ja kutsikas kärvanud ära.
Kui kumbki oli joonud viienda kortli, kuulutas Bretschneider enda anarhistiks ja päris Švejkilt, millisesse organisatsiooni ta peaks astuma.
Švejk rääkis, et keegi anarhist ostnud talt järelmaksu peale sajakroonise leonbergeri ja on viimase osa siiamaani võlgu.
Kuuenda kortli juures rääkis Bretschneider juba revolutsioonist ja oli mobilisatsiooni vastu, mispeale Švejk kummardus tema poole ja sosistas talle kõrva sisse:
“Just praegu astus kõrtsi keegi külaline, hoidke, et ta teid ei kuuleks, muidu võib teil räbalasti minna. Näete, perenaine nutab juba.”
Proua Palivcová nuttis tõepoolest oma toolil õlleleti taga.
“Mis te nutate, perenaine?” küsis Bretschneider. “Kolme kuu pärast on sõda võidetud, seejärel antakse amnestia, teie mees tuleb tagasi ja siis tõmbame teie juures torud täis.”
“Või arvate, et me ei võida?” pöördus ta Švejki poole.
“Mis sest nii palju mäluda,” ütles Švejk. “Võidame ilmtingimata, ja asi nudi. Kuid nüüd pean ma koju minema.”
Švejk maksis arve ja läks tagasi oma vana virtina proua Müllerová juurde, kes ehmatas hirmsasti, kui nägi, et mees, kes avas võtmega korteriukse, oli Švejk.
“Ma arvasin, armuline härra, et tulete alles mitme aasta pärast tagasi,” ütles proua Müllerová oma hariliku otsekohesusega, “ja võtsin vahepeal oma haledast südamest ühe öölokaali uksehoidja korterisse, sest meil oli kolmel korral läbiotsimine, ja kui midagi ei leitud, siis öeldi, et te olete üks rahvineeritud ja teie laul on lauldud.”
Švejk veendus kohe, et tundmatu võõras oli end üsna mugavalt sisse seadnud. Ta magas Švejki voodis ja oli koguni nii suuremeelne, et leppis poole voodiga, sest teise poole oli ta andnud mingisugusele pikajuukselisele sorgsabale, kes tudus tänulikult, käsi uksehoidja kaela ümber. Mehe ja naise riietusesemed aga vedelesid segamini sängi ümber. Sellest segadusest võis järeldada, et öölokaali uksehoidja oli oma daamiga üpris lõbusas tujus koju tulnud.
“Härra,” ütles Švejk kutsumata külalist raputades, “ärge lõunat maha magage. Mul oleks väga kahju, küi te peaksite minu kohta ütlema, et ma viskasin teid välja, kui enam kusagilt midagi lõunaks ei saa.”
Öölokaali uksehoidja oli väga unine ja kulus enne tükk aega, kuni ta taipama hakkas, et voodi omanik on koju jõudnud ja nõuab oma tagasi.
Kõigi öölokaali uksehoidjate kombe kohaselt teatas ka see härra, et peksab läbi igaühe, kes julgeb teda äratada, ja keeras teise külje.
Švejk aga korjas vahepeal tema riidehilbud kokku, tõi need voodi juurde, raputas teda energiliselt ja ütles:
“Kui te ennast riidesse ei pane, siis katsun teid tänavale visata, nii nagu olete. Teile aga on palju kasulikum, kui te siit, riided seljas, välja lendate.”
“Ma tahtsin õhtul kella kaheksani magada,” vastas kohmetu uksehoidja pükse jalga kiskudes. “Ma maksan perenaisele voodi eest kaks krooni päevas ja mul on lubatud siia lokaalist preilisid tuua. Mařena, tõuse üles!”
Kui ta oli krae kaela saanud ja lipsu ette sidunud, oli ta ka sedavõrd toibunud, et võis Švejkile seletada, et öölokaal “Mimosa” on tõesti üks kõige viisakamatest joogikohtadest, kuhu pääsevad ainult niisugused daamid, kelle kollane pass on täiesti korras, ja palus Švejki lahkelt sisse astuda.
Seevastu polnud uksehoidja sõbratar Švejki suhtes