Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
ajalehti, ainult minul leiti. Mind saadeti rügemendi raportile ja meie oberst*, üks igavene härg – olgu issand talle armuline –, pistis mu peale röökima, et ma seisaksin valvel ja ütleksin ära, kes kirjutas ajalehtedele, või ta käristab mu lõusta kõrvuni lõhki ja pistab mu niikauaks trellide taha, kuni ma mustaks lähen. Siis tuli rügemendi arst, pistis mulle rusika nina alla ja käratas: “Sie verfiuchter Hund, sie schäbiges Wesen, sie unglückliches Mistvieh,12 sina sotsialisti-könn!” Mina ei pilgutanud silmagi, vaatasin kõigile otse näkku ja vaikisin, parem käsi mütsi ääres, vasak püksiõmblusel. Jooksid mu ümber nagu koerad, haukusid mu peale, aga mina ei teinud väljagi. Pidasin suu, andsin au ja vasak käsi oli püksiõmblusel. Kui nad niiviisi olid pool tundi märatsenud, kargas oberst mu juurde ja möirgas: “Oled sa loll või ei ole sa loll?” – “Teatan alandlikult, härra oberst, olen loll.” – “Kakskümmend üks päeva valju aresti lolluse eest, kaks paastupäeva nädalas, kuu aega kasarmuaresti, neljakümne kaheksaks tunniks “spanglid”*, otsemaid puuri pista, süüa mitte anda, kinni siduda, näidata talle, et riigil pole lolle vaja! Me sul, närakal, need ajalehed peast peksame,” tegi härra oberst pärast pikka ringijooksmist otsuse. Seni kui ma kinni istusin, sündisid kasarmus imelood. Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või “Pražské Úředni Noviny”, kantiinis* ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks. Me lugesime kõiki lehti ja igas kompaniis tehti obersti pihta laule. Ja kui rügemendis midagi juhtus, leidus alati mõni hea mees, kes pistis ajalehte sõnumi pealkirjaga “Sõdurite piinamine”. See polnud veel kõik. Nad kirjutasid parlamendisaadikutele Viini, et need sõdurite kaitseks välja astuksid, ja saadikud hakkasidki parlamendis üksteise järel arupärimisi esitama, et meie oberst on elajas ja muud sellesarnast. Keegi minister saatis meie juurde komisjoni, et asja uurida, ja keegi Frant Henčl Hlubokást sai hiljem kaks aastat, sest tema see oligi, kes kõrvakiilu pärast, mille ta õppustel obersti käest sai, Viini parlamendisaadikute poole pöördus. Kui komisjon ära sõitis, laskis härra oberst meid üles rivistada, terve rügemendi, ja ütles, et sõdur on sõdur, et sõdur peab lõuad pidama ja teenima, ja kui talle midagi ei meeldi, siis on see ülematele vastuhakkamine. “Ah teie, närakad, arvasite, et see komisjon teid aitab?” ütles härra oberst. “Mitte sittagi ta ei aidanud! Ja nüüd marssigu iga kompanii minu eest läbi ja korraku kõva häälega, mis ma ütlesin.” Nii me siis marssisime, üks kompanii teise järel, pead paremale, kus seisis härra oberst, käed püssirihmal, ja karjusime talle: “Ah meie, närakad, arvasime, et see komisjon meid aitab. Mitte sittagi ta ei aidanud!” Härra oberst hirnus nii naerda, et kõht vabises. Siis tuli marsile üheteistkümnes kompanii. Tuleb, lööb sammu, aga kui härra obersti kohale jõuab, siis mitte tuhkagi, vaikus, mitte piuksugi. Obersti hari läks punaseks nagu kukel, ta saatis üheteistkümnenda kompanii tagasi, et see uuesti marsiks. See marssiski uuesti ja vaikis jälle, üks rida teise järel vaatab ainult jultunult härra oberstile näkku. “Ruht!”13 käsutab oberst ja käib õues ringi, peksab piitsaga vastu saapasäärt, sülitab, jääb siis korraga seisma ja käratab: “Abtreten!”14, istub oma kronu selga, ja ongi väravast väljas. Meie ootasime, mis üheteistkümnendast kompaniist saab, aga ei mõhkugi. Ootasime päeva, teise, terve nädala – ikka mitte mõhkugi. Härra oberst ei näidanud oma nägugi kasarmusse, mille üle sõdurid, untrid ja isegi ohvitserid suurt rõõmu tundsid. Siis saime uue obersti, vanast aga räägiti, et see olla kuskil sanatooriumis, sest ta olevat keisrihärrale oma käega kirjutanud, et üheteistkümnes kompanii hakanud mässama.”
Lähenes pärastlõunase visiidi aeg. Kroonuarst Grünstein astus ühe voodi juurest teise juurde, tema järel velsker kaustikuga.
“Macuna?”
“Siin!”
“Klistiir ja aspiriin! – Pokorný?!”
“Siin!”
“Magu tühjaks ja hiniin! – Kovařik?!”
“Siin!”
“Klistiir ja aspiriin!” – Kotátko?!”
“Siin!”
“Magu tühjaks ja hiniin!”
Ja nii võeti kõik läbi, üks teise järel, halastamatult, masinlikult, kindlalt.
“Švejk?!”
“Siin!”
Doktor Grünstein silmitses uustulnukat.
“Mis teil viga on?”
“Teatan alandlikult, mul on reuma!”
Doktor, Grünstein oli oma praktika kestel omandanud harjumuse olla peenelt irooniline, milline kõnelemisviis mõjus märksa rohkem kui karjumine.
“Ah nii, või reuma,” ütles ta Švejkile. “Siis on teil väga raske haigus. Ja tuli see reuma teile kallale just sel ajal, kui on käimas maailmasõda ja inimene peab sõtta minema. Ma arvan, et see teeb teile koledat meelehärmi.”
“Teatan alandlikult, härra ülemarst, see teeb mulle koledat meelehärmi.”
“Vaata-vaata, või teeb talle meelehärmi. Väga meeldiv teist, et te meid just nüüd selle reumaga meelde tuletasite. Rahu ajal kepsleb see vaene mees nagu talleke ringi, aga kui sõda lahti läheb, on tal jalamaid reuma ja põlved hakkavad tõrkuma. Te põlved valutavad ju?”
“Teatan alandlikult, valutavad jah!”
“Ja te ei saa terve öö läbi magada, eks ole? Reuma on väga kardetav, valurikas ja raske haigus. Meil on siin suured kogemused reuma ravimises. Range dieet ja muud meie arstimisviisid on andnud väga häid tulemusi. Te saate siin kiiremini terveks kui Pištanys* ja marsite sõjaväljale, nii et tolm taga.”
Velskri poole pöördudes ütles ta:
“Pange kirja: Švejk, täielik dieet, magu kaks korda päevas tühjaks pumbata, kord päevas klistiir, ja siis vaatame, mis edasi. Esialgu viige ta aga ambulantsituppa, pumbake tal magu tühjaks ja tehke talle, kui ta toibub, klistiir, aga üks mehine klistiir, et ta kõiki pühakuid appi hüüaks ja et see reuma tal ära ehmataks ning jalga laseks.”
Siis pöördus ta kõigi haigete poole ja pidas kõne, mis kubises toredatest ja tarkadest mõtteteradest:
“Ärge arvake, et teie ees on mõni eesel, kes laseb ennast ninapidi vedada. Mind teie tembud tasakaalust välja ei vii. Ma tean, et te kõik olete simulandid ja tahate sõjast kõrvale hoida. Ja sellepärast ma toimingi teiega nagu tarvis. Ma olen sääraseid sõdureid nagu teie oma elus sadade kaupa näinud. Nendes voodites on lamanud musttuhat meest, kellel pole puudunud midagi muud kui võitlusvaim. Sel ajal kui nende kamraadid võitlesid sõjaväljal, mõtlesid nemad, et vedelevad voodis, õgivad haigemaja roogasid ja ootavad ära, millal sõda lõpeb. Kuid nad eksisid kuradi rängalt ja ka teie kõik eksite kuradi rängalt. Te röögite veel kahekümne aasta pärast, kui näete magades und, kuidas te minu juures simulanti mängisite.”
“Teatan alandlikult, härra ülemarst,” kostis tasane hääl akna all seisvast voodist, “ma olengi juba terve, juba öösel märkasin, et mu astma on üle läinud.”
“Mis te nimi on?”
“Kovařik, teatan alandlikult, pean klistiiri saama.”
“Hüva, klistiiri saate veel teele kaasa,” ütles doktor Grünstein, “et teil poleks põhjust kurta, nagu ei oleks me teid siin arstinud. Nüüd aga kõik haiged, keda ma nimetasin, velskri järel – marss, et igaüks saaks, mis talle määratud!”
Ja igaüks sai aukartustäratava portsjoni seda, mis talle oli ette kirjutatud. Kui mõned proovisidki mõjutada arsti käsu täitjaid palvete või ähvardustega, et nemadki võivad sanitarideks saada ja võib juhtuda, et praegused sanitarid satuvad kunagi nende kätte, siis Švejk pidas end mehiselt ülal.
“Ära halasta mu peale,” palus ta seda timukaabilist, kes talle klistiiri tegi. “Mõtle oma vandetõotusele. Ja kui siin
Sa neetud koer, sa närune krants, sa õnnetu lojus