Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
mis ajalugu neile on pannud. Hulljulgelt, oma elust hoolimata tormaku nad edasi oma polkude kuulidest puretud lippude all, uue kuulsuse ja uute võitude poole.
Pärast ütles ülem-staabiarst koridoris sellele naiivsele mehele:
“Härra kolleeg, võin teile kinnitada, et see oli tühi töö. Neist lurjustest ei oleks teinud sõdureid isegi Radecký ega see teie Savoia prints Eugène. Neile räägi sa ingli keeli või saatana moodi, neile üks kama kõik. Kõik üks lurjuste kari!”
9
ŠVEJK GARNISONI VANGIMAJAS
Viimaseks pelgupaigaks inimestele, kes ei tahtnud sõtta minna, oli garnisoni vangimaja. Ma tundsin ühte kooliõpetaja kohusetäitjat, kes pidi kui matemaatik teenima suurtükiväes, kuid ei tahtnud tulistada ja varastas kelleltki ülemleitnandilt kella, et seeläbi garnisoni vangimajja sattuda. Ta sooritas varguse täiesti ettekavatsetult. Sõda ei imponeerinud talle ega vaimustanud teda. Ta pidas lolluseks tulistada vaenlast ja tappa teisel pool šrapnellide ning granaatidega endataolisi õnnetuid matemaatikaõpetajate kohusetäitjaid.
“Ma ei taha, et mind vihatakse vägivalla pärast,” ütles ta endale ja varastas kella kõige suurema südamerahuga. Esialgu uuriti tema vaimset seisukorda, aga kui ta teatas, et ta tahtis rikastuda, saadeti ta garnisoni vangimajja. Sääraseid inimesi, kes istusid garnisoni vangimajas varguse või petmise pärast, oli palju. Oli ideeinimesi ja mitte-ideeinimesi. Seal istus inimesi, kes pidasid sõda sissetulekuallikaks, nagu mitmesugused tagala ja rinde majandusallohvitserid, kes kõrvaldasid igal võimalikul viisil sõdurite toidumoona ja palgaraha, ja ka väikesi vargaid, kes olid tuhat korda ausamad kui need tüübid, kes neid siia saatsid. Peale selle istusid garnisoni vangimajas sõdurid mitmesuguste puhtsõjäväeliste süütegude eest, nagu distsipliinirikkumised, mässukatsed, deserteerimine. Ja eri grupi moodustasid poliitilised, kellest kaheksakümmend protsenti olid täiesti süütud, kuid üheksakümmend üheksa protsenti neist said karistada.
Sõjaväe kohtu- ja jälitusaparaat oli suurepärane. Igal riigil, mis seisab üldise poliitilise, majandusliku ja moraalse lagunemise ees, on säärane kohtuaparaat. Kohtud, politsei, sandarmeeria ja kari müüdavaid nuhke kaitsesid oma aja ära elanud võimu hiilgust ja aupaistet.
Austrial olid igas väeosas oma nuhid, kes reetsid oma kaaslasi, neid, kellega nad magasid kõrvuti samadel naridel ja kes jagasid rännakutel nendega oma leivapalukest.
Garnisoni vangimajale hankis materjali ka riigipolitsei, härrad Klíma, Slavíček* ja kompanii. Sõjatsensuur saatis siia rindelolijate ja koju meeleheitlikku olukorda jäänute vahelise kirjavahetuse autoreid. Siia tassisid sandarmid vanu ülalpeetavaid ja sõjakohus väänas neile selle eest oma kaksteist aastat kaela, et nad kirjutasid rindele lohutussõnu ja üht-teist kodus valitsevast viletsusest.
Hradčany garnisoni vangimajast viis tee läbi Břevnovi ka Motoli õppeplatsile. Ees käis inimene sõdurite saatel, käed raudus, tema järel vanker puusärgiga. Motoli õppeplatsil aga kõlas lühike käsklus: “An! Feuer!”25 Ja kõigis polkudes ning pataljonides loeti ette polgu käskkiri, et jälle lasti maha üks mees, kes oli tõstnud mässu, kui ta tuli väeteenistusse, ja härra kapten peksis mõõgaga tema naist, kes ei tahtnud kuidagi oma mehest lahkuda.
Ja garnisoni vangimajas endas täitis oma ülesande juba kolmainsus: vangimaja ülem Slavík, kapten Linhart ja veltveebel Řepa, hüüdnimega “Timukas”. Kui paljusid nad üksikkongis surnuks peksid! Kapten Linhart on võib-olla praegu vabariigi ajalgi endist viisi kapten. Sel juhul sooviksin ma, et tema teenistuskäigus võetaks arvesse ka garnisoni vangimajas teenitud aastad. Slavíčeki ja Klíma puhul ongi riigipolitsei nende teenistusaastad juba arvesse võtnud. Řepa läks tagasi erru ja töötab jälle vanal alal – müürsepana. Võib-olla on ta praegu vabariigis mõne isamaalise ühingu liige.
Vangimaja ülemarst Slavíkust sai aga vabariigi päevil kurjategija ja ta istub praegu kinni. See vaeneke ei saanudki vabariigis haljale oksale nagu teised härrad ülemused sõjaväest.
Enesestki mõista heitis vangimaja ülem Slavík Švejkile teda vastu võttes pilgu, mis oli täis sõnatut etteheidet:
“Kui sa juba siia meie juurde sattusid, siis peab sul midagi hinge peal olema? Küllap me siin su olemise, kullake, magusaks teeme, nagu kõigil, kes meie pihku satuvad. Meie käed aga pole mõned preilikese käekesed.”
Ja et oma pilgule suuremat kaalu anda, torkas ta oma soonilise ning tugeva rusika Švejkile nina alla ja ütles:
“Nuusuta, närukael!”
Švejk nuusutas ja tähendas:
“Sihukese rusikaga ei tahaks küll vastu nina saada, see lõhnab surnuaia järele.”
See rahulik ja arukas jutt meeldis vangimaja ülemale.
“Ehee,” ütles ta ja tõukas Švejkile rusikaga kõhtu. “Seisa valvel, mis sul taskutes on? Kui on suitsu, võid jätta, aga raha anna siia, et sult seda sisse ei vehita. Rohkem polegi? Kas tõesti ei ole? Ära valeta, vale eest saab karistada.”
“Kuhu me ta paneme?” küsis veltveebel Řepa.
“Paneme kuueteistkümnendasse,” otsustas vangimaja ülem, “püksteta meeste hulka. Kas te ei näe siis, et härra kapten Linhart on toimikule kirjutanud: “Streng behüten, beobachten!”?”26
“Ja-jah,” teatas ta Švejkile pühalikult, “tõpranägudega käiakse ka tõpra moodi ümber. Kes mõtleb mässu tõsta, selle pistame üksikkongi, murrame tal kõik küljekondid ja jätame ta sinnapaika, kuni ta kärvab. Meil on selleks õigus. Nagu me tegime selle lihunikuga. Eks ole, Řepa?”
“Seda küll, aga vaeva oli temaga rängalt, härra vangimaja ülem,” vastas veltveebel Řepa inisedes. “Oli tal aga kere! Ma tampisin teda tervelt viis minutit, enne kui tal küljekondid ragisema hakkasid ja suust verd tuli. Kümme päeva oli teisel veel eluvaim sees. Oli ikka pagana visa hingega!”
“Näed sa, rajakas, kuidas meil tehakse, kui keegi kipub mässama,” lõpetas vangimaja ülem Slavík oma kasvatusliku pealelugemise, “või kui keegi tahab putket teha. See on niisama hea kui enesetapmine, mille eest meil karistatakse samuti. Ja jumala eest, et sul sitakotil pähe ei tuleks millegi üle kaevata, kui tuleb kontroll. Kui tuleb kontroll ja küsib: “On teil kaebusi?”, siis pead sa, tõhk, seisma nagu tikk, andma au ja vastama: “Teatan alandlikult, et pole, et olen täitsa rahul.” Kuidas sa ütled, mõlkus? Korda!”
“Teatan alandlikult, et pole, et olen täitsa rahul,” kordas Švejk niisuguse armastusväärse ilmega, et viis eksitusse isegi vangimaja ülema, kes võttis seda siira püüde ja ausa tahtena.
“Kisu nüüd püksid maha ja kasi kuueteistkümnendasse,” ütles vangimaja ülem lahkelt, lisamata ühtegi “rajakat”, “sitakotti” või “molkust”, nagu tal kombeks oli.
Kuueteistkümnendas leidis Švejk eest üheksateistkümmend aluspükste väel meest. Need olid kõik säärased, kelle toimikutel seisis märkus: “Streng behüten, beobachten!” Neid siis valvati ka erilise hoolega, et nad plehku ei paneks.
Kui aluspüksid oleksid puhtad olnud ja akende ees poleks olnud trelle, siis oleks esimesel pilgul jäänud mulje, nagu viibiksite sauna riietumisruumis.
Švejki võttis veltveebel Řepa käest vastu “kongikomandant”, keegi lahtises särgis habetunud tüüp. Ta kirjutas Švejki nime seinal rippuvale paberitükile ja ütles:
“Homme on meil näitemäng. Meid viiakse kabelisse jumalateenistusele. Me seisame kõik aluspükste väel otse kantsli all. Nalja saab hullupööra!”
Oma kabelil oli garnisoni vangimajas nagu kõigis teisteski vangimajades suur populaarsus. Asi ei seisnud selles, et vangimaja kabeli sunduslik külastamine oleks lähendanud külastajaid jumalale või süvendanud vangides arusaamist kõlblusest. Niisugusest rumalusest ei saanud juttugi olla.
Jumalateenistused ja jutlused olid kauniks vahelduseks garnisoni vangimajas valitsevas igavuses. Asi ei seisnud
Palge! Tuld
Valjult valvata, silmas pidada