Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
lamajatele sigarette ning šokolaadikompvekke, tuli jälle tagasi Švejki ette, silitas ta pead ja ütles: “Behüt euch Gott!”21 ning läks koos kogu oma saatjaskonnaga uksest välja.
Enne kui doktor Grünstein alt tagasi jõudis, kuhu ta läks paruniprouat saatma, oli Švejk kanad välja jaganud. Haiged neelasid kanad nii kiiresti alla, et doktor Grünstein leidis kanade asemel vaid hunniku nii puhtaks näritud konte, otsekui oleksid kanad elusalt kullipessa kukkunud ja nende paljad kondid mitu kuud päikese käes pleekinud.
Läinud oli ka sõjameeste liköör ja kolm pudelit veini. Haigete kõhtu olid kadunud ka šokolaaditahvlid ja pakk kuivikuid. Keegi oli koguni joonud ära pudelitäie küünelakki, mis leiti maniküürikarbist, ja pannud nahka hambaharja juurde kuuluva hambapasta.
Kui doktor Grünstein tagasi tuli, võttis ta jälle sõjaka poosi ja pidas pika kõne. Külalised olid läinud ja raske kivi langes ta südamelt. Paljaksnäritud kontide hunnik aga kinnitas tema arvamist, et kõik, kes siin lamavad, on parandamatud simulandid.
“Sõdurid,” alustas ta, “kui teil oleks arunatukestki peas, siis oleksite kõik selle puutumata jätnud ja öelnud: “Kui me selle ära sööme, siis ei usu härra ülemarst enam, et oleme raskesti haiged.” Nüüd aga näitasite ise, et te ei austa minu headust. Ma pumpan teie kõigi maod tühjaks, teen teile klistiiri, püüan pidada teid täielikul dieedil, aga teie õgite ennast täis. Kas tahate kõhukatarri saada? Eksite! Enne kui teie kõhud jõuavad selle kõik ära seedida, teeme nad teil nii põhjalikult puhtaks, et mäletate surmatunnini ja räägite oma lastele, kuidas te ükskord kanu sõite ja muid häid asju õgisite ja kuidas see veerandit tundigi teie kõhus ei püsinud, sest teie maod pumbati jalamaid jälle tühjaks. Ja nüüd kõik minu järel, et te ei unustaks, et ma pole mitte säärane eesel nagu teie, vaid natuke targem kui kõik te kokku. Peale selle teatan ma teile, et saadan teile homme komisjoni kaela, sest te vedelete siin juba ülearu kaua ja ühelgi teist pole midagi viga, kui te võite viie minutiga oma kõhud nii suurepäraselt täis parkida, nagu te sellega alles äsja hakkama saite. Ja nüüd – käies marss!”
Kui järjekord Švejki kätte jõudis, vaatas doktor Grünstein talle otsa ja tänase salapärase külaskäigu meenutamine sundis arsti küsima:
“Kas te tunnete paruniprouat?”
“Ta on minu võõrasema,” vastas Švejk rahulikult. “Kaotas mu noorest peast ära ja leidis nüüd jälle üles…”
Doktor Grünstein aga ütles lühidalt:
“Tehke Švejkile veel üks klistiir.”
Õhtu barakis oli kurb. Mõne tunni eest oli igaühel kõht igasugusest heast ja paremast täis, nüüd aga loksusid seal vaid lahja tee ja kild leiba.
Number 21 ütles akna juurest:
“Uskuge või ei, mehed, aga praetud kana meeldib mulle rohkem kui keedetud.”
Keegi torises pahaselt:
“Andke talle tappa!”
Kuid kõik olid pärast nurjaläinud pidusööki nii nõrgad, et keegi ei liigutanudki end.
Doktor Grünstein pidas sõna. Enne lõunat astus sisse mitu kroonuarsti sellest kurikuulsast komisjonist.
Nad kõndisid tähtsalt voodite vahel ja muud polnud kuulda kui: “Näidake keelt!”
Švejk ajas keele nii kaugele välja, et ta nägu muutus lollakaks grimassiks, silmad aga tõmbusid kissi.
“Teatan alandlikult, härra staabiarst, et mul ei ole enam pikemat keelt.”
Järgnes huvitav mõttevahetus Švejki ja komisjoni vahel. Švejk kinnitas, ta teinud selle märkuse seepärast, et arstid ei arvaks, nagu tahaks ta oma keelt nende eest varjata.
Komisjoni liikmete arvamused Švejki kohta aga läksid järsult lahku.
Pooled neist kinnitasid, et Švejk on “ein blöder Kerl”22 teine pool aga väitis, et Švejk on lurjus, kes tahab sõjaväeteenistuse üle irvitada.
“Välk ja pauk, kui me teie sulitempudest jagu ei saa!” karjus komisjoni esimees Švejkile.
Švejk vahtis kogu komisjoni issanda süütu lapse rahuga.
Ülem-staabiarst astus Švejkile lähemale.
“Ma tahaksin näha, te meresiga, mis te õige mõtlete?”
“Teatan alandlikult, et ma üldse ei mõtle.”
“Himmeldonnerwetter!” röögatas üks komisjoni liige mõõka täristades. “Või tema ei mõtle üldse midagi! Miks te, siiami elevant, siis ei mõtle?”
“Teatan alandlikult, ma ei mõtle sellepärast, et sõjaväes on sõduritel mõtlemine keelatud. Kui ma aastaid tagasi üheksakümne esimeses polgus teenisin, siis ütles meie kapten meile ikka: “Sõdur ei tohi ise mõelda. Tema eest mõtleb tema ülemus. Kui sõdur hakkab mõtlema, siis ei ole ta enam sõdur, vaid mingi täitanud tsivilistimolkus. Mõtlemine ei vii…”“
“Pidage lõuad!” katkestas komisjoni esimees vihaselt Švejki jutu. “Meil on teie kohta juba teateid. Der Kerl meint: man wird glauben, er sei ein wirklicher Idiot.. .”23 Te pole mingi idioot, Švejk, te olete kaval, te olete kaabakas, te olete kelm, närukael, täikrae, – kas mõistate?!”
“Teatan alandlikult, et mõistan.”
“Teile öeldi, et peaksite lõuad, kas kuulsite?!”
“Teatan alandlikult, kuulsin, et pean lõuad pidama.”
“Himmelherrgott! Siis pidage lõuad, kui on kästud! Te teate väga hästi, et siis ei tohi lõugu laiutada.”
“Teatan alandlikult, tean, et ma ei tohi lõugu laiutada.”
Härrad ülemused vahetasid pilke ja kutsusid veltveebli.
“See mees,” ütles ülem-staabiarst komisjonist ja näitas Švejki peale, “viia alla kantseleisse ja oodata meie korraldust ja ettekannet. Küll garnisoni vangimajas ta lõugadelaiutamisele lõpp tehakse. See sell on terve nagu purikas, simuleerib ja laiutab veel lõugu ning irvitab oma ülemuste üle. Ta arvab, et me oleme siin ainult tema lõbuks, et kogu sõjaväeteenistus on naljategemine, kometimäng. Küll teile, Švejk, garnisoni vangimajas näidatakse, et sõjaväeteenistus pole mingi kometiasi.”
Švejk läks veltveebli saatel kantseleisse ja ümises üle õue minnes endale habemesse:
Mõtlesin, käin sõjas ära,
nali naljaks, aga siis
nädala või kahe pärast
kobin koju tagasi …
Sel ajal kui valvekorraohvitser karjus kantseleis Švejkile, et säärased tüübid nagu Švejk tuleb maha lasta, õiendas komisjon ülal hospidalitubades simulantidega arveid. Seitsmekümnest haigest pääsesid terve nahaga ainult kaks: üks, kellel granaat oli jala alt ära viinud, ja teine tõelise luumädanikuga.
Üksnes neil kahel jäi sõna “tauglich”24 kuulmata, kõik teised, kaasa arvatud ka kolm hinge vaakuvat tiisikushaiget, tunnistati rindeteenistuseks kõlblikuks, kusjuures ülem-staabiarst ei saanud teisiti, kui pidi momendikohase kõne pidama.
Tema kõne oli sisult lühike ja täis kõige erisugusemaid sõimusõnu. Kõik on lojused ja sõnnik, ja ainult sel juhul, kui nad võitlevad vahvalt keisrihärra eest, võivad nad jälle inimesteks saada ja neile antakse pärast sõda andeks, et nad on tahtnud sõjaväeteenistusest kõrvale hoida ja on simuleerinud. Tema isiklikult aga ei usu seda ja arvab, et neid kõiki ootab köis.
Keegi noor kroonuarst, alles puhas ja rikkumata hing, palus ülem-staabiarstilt, et ka tema võiks kõnelda. Tema kõne erines komisjoni esimehe omast optimismi ja naiivsuse poolest. Ta kõneles saksa keeles.
Kõneles pikalt sellest,
Kaitsku teid jumal
Idioot
See sell arvab, et jäädakse uskuma, nagu oleks ta tõepoolest idioot