Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Adam Rutherford

      www.tnp.ee

      Minu juhendajaks ja õpetajaks oli professor Steve Jones, alguses UCL-is ja hiljem ka mujal. 1994. aastal, tema bakalaureusetudengitele mõeldud geneetikakursuse esimesel päeval, pakkus ta meile, vaestele tudengitele, et kui ostame tema meistriteose „The Language of the Genes“, maksab ta raamatu kasumi osa meile omast taskust tagasi. Sain need 55 penni temalt kätte. Aastate jooksul on ta mind intellektuaalselt mõjutanud vahest rohkem kui keegi teine ning tema nõusolekul julgeksin väita, et paljudel viisidel on seegi raamat tema klassikalise teose järjeks. Kui mul paluti 2012. aastal anda loeng Briti Humanistide Seltsis, mida peetakse suureks auks, siis tutvustas mind publikule just Steve. Ta heitis nalja (loodetavasti see ikka oli nali), et talle tundub, justkui ootaksin ma juba tema surma, et temalt leivatöö päriselt üle võtta. Kuna ta pole veel ikka veel surnud – ja ka selle 55 sendi eest –, pühendan enda raamatu

      Autori märkus

      Teadus nõuab koostööd. Pole olemas üksi tegutsevaid geeniusi ega kurje geeniusi ning ketserlikud geeniused on samuti haruldased. Peaaegu kogu teaduse teevad ära väga normaalsed inimesed, kes töötavad rühmades või teevad koostööd inimestega sarnastest või erinevatest teadusvaldadest ning koguvad teadmisi varasemate ja kaasaegsete hiiglaste õlgadel seistes, nagu ütles ka Isaac Newton, korrates 11. sajandi Chartres’ filosoofi Bernardi sõnu, kes viitas nendega kreeka müüdile ajutiselt nägemise kaotanud jahimehest Orionist, kes asendas oma silmad õlal istuva kääbusega.

      Selles raamatus sisalduv teadus on vahest koostööpõhisem kui tavaliselt, sest see seob uue teadusvaldkonna genoomika vanematega nagu ajalugu, arheoloogia, paleoantropoloogia, meditsiin ja psühholoogia. Geneetikaartiklite autorite loetelu võib nüüdisajal koosneda tosinatest, sadadest ja vahel ka tuhandetest nimedest. Ajad, mil viktoriaanlikud džentelmenid looduse mõistatuste üle juureldes oma pärandusi tuulde lasid, on ammu möödas.

      Paljud inimesed on mind selle raamatu kirjutamisel aidanud ning ma olen selle käigus kasutanud paljusid teadusartikleid, mis on raamatu lõpus ära toodud. Reeglina pole ma loetavuse huvides artiklitele ega autoritele teksti sees viidanud. Paljud neist uuringutest on seotud University College Londoni teadlase Mark Thomasega, kellele olen palju tänu võlgu aastatepikkuse suunanäitamise ja sõpruse eest. Muistse DNA uurimise valdkonnas valitsevad nüüdisajal mõned üksikud laborid, kuigi kogu valdkond areneb kiires tempos, sest tehnikad muutuvad üha paremaks ja neid on üha lihtsam rakendada ning nii koguneb aina rohkem andmeid. Paljud selles raamatus sisalduvad lood põhinevad Svante Pääbo, Turi Kingi ja Richard Kolmanda projekti, Joe Pickrelli, David Reichi, Josh Akey, Joachim Burgeri, Graham Coopi, Johannes Krause ja veel mõnede tööl, kes on mind kas otseselt või kaudselt aidanud. Töö on nende oma, vead minu omad. Raamatu lõpust võib leida seletused mõnedele tehnilistele või muidu raskestimõistetavatele terminitele, mida geneetikud kasutavad.

      Sissejuhatus

      „Ma näen, et tulevikus avaneb laialdane tegevusväli kaugelt tähtsamate uuringute tegemiseks … Palju valgust heidetakse inimese põlvnemisele ja tema ajaloole.“1

      See lugu jutustab sinust. See on lugu sellest, kes sa oled ja kuidas sa selliseks said. See on sinu isiklik lugu, kuna sinuks kehastunud elu on sinuni jõudnud mööda unikaalset rada, nagu ka kõigil teistel kunagi elanud inimestel. Kuid see on ka meie ühine lugu, sest sina kui oma liigi esindaja oled ühtaegu tüüpiline ja erakordne. Oma erinevustest hoolimata on inimesed hämmastavalt lähedalt sugulased ning meie sugupuu on lõigatud ladvaga ja palju vintsutusi üle elanud ega meenuta õigupoolest üldse mingit puud, kuid selle viljad me oleme ikkagi.

      Kokku on olemas olnud umbes 107 miljardit praeguse inimliigi esindajat, kuigi see arv oleneb ka sellest, kust täpselt lugemist alustada. Nad kõik on – meie oleme – lähedased sugulased, sest meie liigil on ühine algus Aafrikas. Kui tahaksime kirjeldada, mida see tegelikult tähendab, seab keel meile piirid. See ei tähenda, et kõige alguses oli üks paar, hüpoteetiline Aadam ja Eeva. Me mõtleme perekondadest ja sugupuudest ja põlvnemislugudest ja esivanematest ning üritame samamoodi mõelda ka kaugest minevikust. Kes olid mu esivanemad? Su suguvõsa struktuur võib olla lihtne ja traditsiooniline, kuid see võib olla ka võluvalt segane nagu minu oma, mille harud on sassis nagu vanad traadid sahtlis. Ent sel pole tegelikult vahet, kõigi minevik muutub varem või hiljem ähmaseks.

      Meil kõigil on kaks vanemat ja neil omakorda oli kaks vanemat, kellel kõigil oli kaks vanemat, ja nii edasi. Kui nii tagasi minna aega, mil Inglismaad viimast korda vallutati, siis näed, et kui iga põlvkonda kahega korrutada, on tulemuseks miljardite võrra rohkem inimesi, kui on kunagi elanud. Tõde on selline, et meie sugupuude harud põimuvad ja sõlmuvad ning moodustavad võrgustiku, kus kõik kunagi elanud inimesed on üksteisega seotud. Kui läheme ajas vaid mõne tosina sajandi võrra tagasi, siis näeme, et suurem osa praegu elus olevast 7 miljardist pärineb käputäiest inimestest, keda on vaevalt ühe küla jagu.

      Ajalugu koosneb sellest, mille oleme talletanud. Tuhandete aastate vältel oleme maalinud, kivisse raiunud, kirjutanud ja jutustanud oma minevikku ja olevikku avavaid lugusid, et paremini taibata, kes me oleme ja kuidas me sellisteks saime. Üldiselt leitakse, et ajalugu sai alguse kirja leiutamisest. Sellele eelnev on eelajalugu – sündmused, mis toimusid enne, kui oskasime neist kirjutada. Mõõtkava tajumiseks võtame arvesse, et elu on meie planeedil olemas olnud 3,9 miljardit aastat. Liik Homo sapiens, kuhu sa kuulud, kujunes meie praeguste teadmiste kohaselt välja vaid 300 000 aasta eest paaris Põhja- ja Ida-Aafrika paigas. Kiri tekkis umbes 6000 aastat tagasi Mesopotaamias, kuskil seal, mida nüüd tunneme Lähis-Idana.

      Võrdluseks võib öelda, et käesolev raamat koosneb umbes 90 000 sõnast ja 660 000 tähemärgist koos vahedega. Kui selle raamatu maht kujutaks elu eksisteerimise aega Maal, võrduks iga tähemärk, sealhulgas tühikud, 5909 aastaga. Anatoomilises mõttes nüüdisinimeste (Homo sapiens) hulka kuuluvate loomade olemise aeg Maal võrdub

      . . . just selle fraasi täpse pikkusega.

      See periood, mille kestel oleme ajalugu kirja pannud, on evolutsioonilises mõttes vaid silmapilk, kõigest üks tähemärk, sama lai kui see punkt <.>

      Aga kui suurte tühikutega on seegi ajalugu! Dokumendid kaovad, hävivad, lagunevad. Neid on kahjustanud kliima, neelanud putukad ja bakterid. Või siis neid hävitatakse, peidetakse, moonutatakse ja redigeeritakse. Ning me pole veel arvesse võtnud ajalookirjutamise subjektiivsust. Selleski pole me ühel nõul, mis juhtus viimasel kümnendil. Ajalehed annavad sündmustest kallutatud pildi. Kaameraid käsitsevad inimesed ning objektiivi ette jääb just see, mida nemad tahavad, ja sageli on see kontekstist välja rebitud. Inimesed ise pole objektiivse reaalsuse puhul kuigi usaldusväärsed tunnistajad. Me paneme mööda.

      Maailma Kaubanduskeskuse tornid