Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Adam Rutherford
sai kaks. Viimaks, kui elu Maal umbes 4 miljardi aasta eest alguse sai, tuli seda otsida kivise merepõhja kuumade allikate mullitava vee lähedalt. See läbi geoloogiliste ajastute kestnud muutuste jada on nagu värviline graafik, kus valge muutub piksel piksli haaval mustaks – puuduvad selged üleminekud roomajast imetajaks või neljal jalal kõndijast kahejalgseks. Vahel võib kohata ka värvilisemaid laike, kuid enamasti see põlvnemisliin roomab, mitte ei hüppa,3 ning koosneb hallidest toonidest.
Sellest ajast peale on Maal pidevalt elu leidunud ja meiegi oleme üks punktike selles hallis jätkuvuses. Kujutame ette pildirida, mis algab karvasest nelja jäseme peal kõndinud inimahvist, kellele järgneb ettepoole kummargil kahel jalal kõndiv inimahv ja siis juba kaasaegsem habemega inimahv, üsna meie moodi, käes ränikivist otsaga oda, parem jalg eespool, varjamaks toda häirivalt mõjuvat riista, mis bioloogilises paljunemises nii olulist rolli mängib. Too kuulsaks saanud pildirida kujutab midagi sellist, mille kohta me nüüd teame, et see polnud nii. Kuid me ei tea endiselt päris täpselt, kuidas inimahvidest inimene sai. Tunneme küll mitut olendit, kes selles arengutees oma osa mängisid, kuid seal on endiselt katkestusi ja hämaraid alasid. Teiseks ebatõeks on ettekujutus, et meie evolutsioonil on mingi suund: et kahel jalal kõnd, suured ajud, tööriistad ja kultuur kujutavad endast edasiminekut. Seda pildirida saatev suunda näitav nool annab märku progressist, mis viis lihtsusest edasi püstisemasse tulevikku, kus vältimatult leiab aset kognitiivne revolutsioon, mõistuse võidukäik.
Kahjuks ei saa öelda, et me oleksime rohkem või vähem arenenud kui ükski teine olend. Unikaalsus on tõsiselt ülehinnatud. Me oleme sama unikaalsed kui mis tahes teine liik, mis on talle eriomasel viisil arenenud selliseks, et tema geenidel oleks lootust praegustes unikaalsetes tingimustes püsima jääda ja võimalikult kaua edasi kanduda. Evolutsiooniloo ning meie praeguse arusaama põhjal evolutsioonist ja geneetikast pole võimalik ette kujutada mingit kahekümnesammulist progressi inimahvide pildireas vasakult paremale, rääkimata veel sellest, et seda arengut saaks väljendada vaid viie pildiga. Evolutsiooni progressi pole võimalik mõõta ning kunagi kasutatud keelel, kus liike nimetati „kõrgemateks“ ja „alamateks“, pole teaduse seisukohalt enam tähendust.
Ka Charles Darwin kasutas neid sõnu,4 nagu tollal kombeks, kui ta 1859. aastal üritas visandada liikide põlvnemise mehhanismi. Tollal oli vähe tõendeid teiste püsti kõndinud inimahvide kohta, olid neil siis odad või mitte. Tal puudus mehhanism, mis selgitaks, kuidas neid muutusi järgmisele põlvkonnale edasi antakse. Alates 19. sajandi lõpust teame, millise mustri järgi teatud tunnused vanemalt lapsele edasi kanduvad, ning 1940ndatel avastasime, et DNA on see molekul, millega infot järgmistele põlvkondadele edasi antakse. Alates 1953. aastast oleme teadnud, et DNA on kaksikheeliks, mis suudab iseennast kopeerida, ning koopiate põhjal ehitatakse samasugused rakud nagu need, millest need pärinesid. 1960ndatel saime teda, kuidas DNA valke kodeerib ning et kogu elu on ehitatud valkudest või nende poolt. Need teadushiiglased, Gregor Mendel, Francis Crick, James Watson, Rosalind Franklin ja Maurice Wilkins, seisid oma eelkäijate ja kolleegide õlgadel ning neist said omakorda hiiglased, kelle õlgadel seistes kõik bioloogid tulevikku saavad kiigata. Nende mõistatuste lahendamine oli 20. sajandi kuulsate teaduslugude teemaks ning 21. sajandi alguseks said bioloogia põhimõtted paika. Murdnud lahti universaalse geneetilise koodi ning lahendanud kaksikheeliksi mõistatuse, olime avastanud ka põhilised elu aluseks olevad reeglid. Kuid nagu peagi näeme, osutusid need siiski uskumatult keerukaks.
Darwin aga ei teadnud sellest midagi. Kui ta 1871. aastal avaldas oma teise suurteose „Inimese põlvnemine“, oli tema põhiküsimuseks, kas
inimene on mõne varem eksisteerinud vormi muutunud põlvneja …5
Tollal teati üsna väheseid neandertallaste säilmeid: Belgiast leitud kolp, teine selline Gibraltarist, kotitäis konte Saksamaa keskosast. Darwin oli juba 1837. aastal märkmikku visandanud mingi variandi evolutsioonipuust, kus ta näitas, mismoodi ühest elu harust sai muutuvast keskkonnast mõjutatud loodusliku valiku teel kaks või rohkemgi. See, kuidas need ürgsed inimahvid võiksid inimese arengulukku sobituda, oli veel tundmatu maa.
„Ma arvan,“ kritseldas ta märkmikulehe ülaossa oma jubeda käekirjaga, kuid see mõte jäi lõpetamata. Siiski sai 19. sajandil pandud alus ideele, et koos kõigi loomadega oleme meiegi osa samast jätkuvusest, mis koosneb tekkinud, mitte loodud liikidest. Tänapäeval eitavad vähesed ideed, et arenesime välja varasematest eellastest. Pilte meie ammusurnud madalalaubaliste esivanemate kolpadest näeb üha sagedamini ning kui avastatakse mõni uus liik, jõuab see uudis ajalehtede esikülgedele. Tosinad tõendiliinid kuulutavad vastuvaidlematult, et kuulume inimahvide sekka, ning sedagi, et meil oli šimpanside, bonobode, gorillade ja orangutanidega ühine eellane.
Vahel vihjatakse, et neid leide on siiski vähevõitu ning kõik ürginimese evolutsiooni fossiilsed tõendid võiks panna kokku ühele pikale lauale või suurde kirstu. Kuid see pole tõsi. Meil on tuhandeid muistseid, kivistunud luid, mida on leitud paljudest paikadest maamunal; suur osa neist on pärit inimkonna hällist Ida-Aafrikas, kuid neid on leitud ka Euroopast ning mida innukamalt otsime, seda rohkem neid leiame. Darwini jaoks aga seisime sisuliselt üksinda oma perekonnapuu mõistatusliku haru lõpus.
Hoolimata neist tõeliselt visadest väljakaevajatest, kes veedavad oma elu koobastes või liiva alla mattunud muistsetes jõesängides, relvastatud hambaharjade ja tillukeste kirkadega, ei piisa füüsiliste tõendite arvust ligilähedaseltki selleks, et luua tervikpilti inimese väljaarenemisest; on üksikud fossiilid, grupeeritud ühiste tunnuste põhjal nagu kulmuluu kuju, pöia kaardumine või purihammaste sakid. Need on dateeritud pinnasekihi ja muu lähedalt leitu põhjal – tööriistad, toiduvalmistamise või küttimise jäljed.
Kui need leiud on piisavalt noored, siis saab neid dateerida ka radioaktiivse süsiniku aatomite abil, mida elusorganismi metabolism enam ei taasta ning mille suhtarv hakkab olendi surres seega regulaarselt vähenema. See kõik on kindel ja usaldusväärne teadus ning olgugi et uuringutulemuste üle vahel vaieldakse, on vanade luude analüüsimine siiski keerukas ja oskusi nõudev täppistöö. Nende 200 aasta kestel, mis meid lahutab esimese muu inimliigi avastamisest, on teadmised meie tekkeloo kohta mõõtmatult paranenud, kuid ühtlasi on süvenenud ka kahtlused seniste teadmiste täpsuses, kuna pidevalt leiavad aset uued arengud. Kümneid aastaid on seda pildirida, mis kujutab inimahvi ahvinimeseks saamist, maailma muuseumides näidatud ja õpikutes ära trükitud – kena ja selge evolutsiooni esitusviis, mis üritab selgitada, kuidas me selliseks saime. Inglismaal Kenti maakonnas Down House’is, kus Darwin töötas ühe kõigi aegade olulisima idee kallal, on endiselt müügil selle pildireaga kohvitassid.
Inimkonna ähmane evolutsioonipõõsas. Vanad kondid koos muistse DNA uute analüüsimeetoditega on kaasa toonud selle, et kunagine uhkete harudega puu on ära kärbitud ja juurteta põõsana uuesti istutatud. Põõsaharud esindavad eri inimliike, katkendlikud jooned näitavad geenide ülekandumist nendevahelise seksi teel. Mida rohkem me teada saame, seda segasemaks pilt muutub.
Kui mina olin noor ja 1980ndatel teadusesse armusin, nägid evolutsioonipuud just sellised välja. Mu isa kogus minu jaoks artikleid ajakirjadest New Scientist ja Scientific American, kus olid kenad harulised diagrammid, mis näitasid ära, kuidas üks liik teiseks muundus või ühest sai kaks, kuigi see teine jässakas ahvinimene suri peagi välja. Mida vähem oli fossiilseid tõendeid, seda selgem pilt tundus. Aga 20. sajandi lõpuks oli haudadest nähtavale ilmunud juba palju rohkem inimliike ja nende fossiile ning erinevustest nende vahel piisas, et kena selget üldpilti segasemaks muuta. Evolutsioonipuu harud muutusid jämedamaks ja segasemaks ja kärbitumaks.
Vahest on nüüd aeg unustada meid kaua teeninud metafoor evolutsioonilise elupuu kohta ning kindlasti ka see pildirida, kus inimahvist sai ahvinimene ja viimaks inimene. Täna on see puu vaevalt puhma või põõsa mõõtu. Graafilises vormis kujutatakse seda pigem kui ojasid ja jõgesid voolamas üles tiikidesse, millest üks oleme meie, kuigi mõned ojakesed katkevad juba poolel teel (vt pöördel). Alternatiivseks variandiks oleks fossiilileiud paigutada kaardil liigirühmadesse, vanimad allpool ja meie kui ainsad
„Roomab või hüppab“ on kuulsate bioloogide Stephen Jay Gouldi ja John Turneri väljapakutud nali, tekkinud omavahelistest vaidlustest selle üle, kas evolutsioon oli üliaeglaselt kulgev protsess või koosnes see pigem katastroofilistest vapustustest, mis kogu senise elu pea peale pöörasid. Need ideed, mida tuntakse füleetilise gradualismi (muutuste aeglane kogunemine) ja katkestatud tasakaalu (plahvatuslik liigiteke) nime all, võistlesid omavahel aastaid. Õigeks vastuseks, nagu seda teaduses sageli ette tuleb, on mõningal määral mõlemat.
Kuigi ta kirjutas ühe oma märkmikulehe servale „ära ütle kunagi kõrgem või alam“, nagu tahaks end hoiatada evolutsioonilise progressi ideesse uskumast. Ta pani tähele, et mõned nuivähid olid kronoloogilise evolutsiooni käigus ehituselt lihtsamaks muutunud. Darwin armastas nuivähke.
Darwin, Charles.