Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Adam Rutherford
antud õiguse rahva üle valitseda ning päritud võimu soodustusi nautida, kuid evolutsioon, geneetika ja seks ei tee välja rahvustest, piiridest ja pähehakkavast valitsejavõimust.
Kuid me saame veel kaugemale minna. Muistsete inimeste uurimine piirdus kunagi vaid vanade hammaste ja luude ja nende elust jäänud jälgede uurimisega, kuid nüüd õnnestub meil kokku panna geneetilist infot, mis pärineb tõeliselt ürgsetelt inimestelt, neandertallastelt ja muudelt meie laiema perekonna väljasurnud liikmetelt, ning see selgitab paljutki meie arengutee kohta. Nende DNA-st saame teada asju, mida kuskilt mujalt teada ei saaks – näiteks võime öelda, milline oli neandertallaste haistmisvõime. Kaugetest ajastutest pärit DNA on meie evolutsiooniloo ümber kirjutanud. Minevik võib olla nagu võõras maa, kuid selle kaart peitus kogu aeg meis endis.
Tolle uue teaduse pakutavad andmed on kolossaalsed, fenomenaalsed, peadpööritavad. Igal nädalal avaldatakse uuringuid, mis senised teadmised pea peale pööravad. Selle raamatu kirjutamise üsna hilises faasis sai teatavaks, et suur väljaränne Aafrikast võis toimuda 10 000 aastat varem, kui seni arvati, ja seda tänu 47 nüüdisinimeselt pärit hamba avastamisele Hiinas. Päris kirjutamise lõppetapis aga liigutati suurt väljarännet veel 20 000 aasta võrra ajas tagasi, kuna Homo sapiens’i DNA-d leiti tuhandete aastate eest surnud neandertali tüdrukust. Evolutsiooni jaoks pole see pikk aeg ning geoloogiliste ajastute vaatekohast on see lausa tühine. Kuid kogu kirjapandud inimajalugu ei ulatu isegi nõnda kaugele, seega pole ime, et paljud meie senised tõekspidamised kogu aeg muutuvad.
Selle raamatu esimene pool puudutab ajaloo ümberkirjutamist geneetika abil, alustades ajast, mil maailmas elutses vähemalt neli inimliiki, ning lõpetades Euroopa kuningatega 18. sajandil. Teine pool räägib sellest, kes me praegu oleme ning mida 21. sajandi DNA-uuringud ütlevad perekondade, tervise, psühholoogia, rassi ja meie kõigi saatuse kohta. Mõlemad osad lähtuvad DNA-st kui teatud vormis tekstist, mis sobib nende ajalooallikate kõrvale, millele oleme toetunud juba sajandeid: arheoloogia, kivid, vanad kondid, legendid, kroonikad ja suguvõsade ajalood.
Kuigi esivanemate ja pärilusliinide uurimine on sama vana kui inimkond, on geneetika kui teadusharu siiski uus ning selle ajalugu on lühike ja keeruline. Inimgeneetika oli algselt inimeste võrdlev uurimine, et nende erinevusi saaks teaduslikul moel kirjeldada ja nende abil õigustada segregatsiooni ja võimusuhteid. Geneetika sündi ei saa lahutada eugeenika sünnist, kuigi 19. sajandi lõpus polnud selle sõna tähendus sama kõhedusttekitav kui tänapäeval. Kogu teadusest ei leia rohkem vaidlusi tekitavat teemat kui rass – inimesed erinevad üksteisest ning need erinevused on kaasa toonud sügavaid lõhesid ja mõningaid kõige julmemaid ja verisemaid tegusid kogu inimajaloos. Nagu me veel näeme, on kaasaegne geneetika tõestanud, et endiselt ei mõista me „rasside“ teemat õigesti tõlgendada.
Inimestele meeldib lugusid jutustada. Liigina hindame narratiivi ning eriti just sellest tulenevat rahuldust – selgitusi, asjade mõistetavaks muutmist, inimelu sõnulseletamatu keerukuse väljendamist alguste, keskpaikade ja lõppude kujul. Kui hakkasime genoomi lugema, tahtsime teada, kas leidub narratiive, mis selgitaksid ajaloo ja kultuuri ja individuaalse identiteedi mõistatusi; narratiive, mis ütleksid meile, kes me oleme ja miks me sellised oleme.
Meie soove ei rahuldatud. Inimgenoom osutus palju põnevamaks ja keerukamaks, kui keegi oskas oodata, sealhulgas kõik need geneetikud, kel ka rohkem kui kümme aastat pärast Inimese Genoomi Projekti nõndanimetatud lõpulejõudmist ei tule endiselt tööst puudust. Tõde on keerukas ja meil on seda raske mõista, kuigi geneetikast kõneldes ei pruugi see alati ilmsiks tulla. Kunagi räägiti verest ja vereliinidest, mis sidusid meid esivanematega ja kirjeldasid meid tuttavlikul moel. Nüüd pole asi veres, vaid geenides. DNA-d on hakatud samastama saatusega või vähemalt selle pitseriga meie eludel. Kuid see pole nii. Kõik teadlased peavad just oma uurimisala selleks, mida meedia kõige kehvemini kirjeldada mõistab; mina olen nii teadlane kui ka kirjanik, ent ometi ma usun, et inimgeneetika on tõepoolest kõige altim vääritimõistmisele, sest oleme kultuuriliselt programmeeritud seda valesti tõlgendama.
Teadusel on kombeks näidata, et maailm pole sageli üldse selline, nagu me seda tajume, ei kosmoloogilisel, molekulaarsel, atomaarsel ega ka subatomaarsel tasandil. Need valdkonnad tunduvad kauged ja abstraktsed, kui jutuks tulevad suguvõsad, pärilikkus, rass, intelligentsus ja ajalugu. Just neile väga inimlikele teemadele kipume lähenema eriti subjektiivsel moel. Kui jutuks tulevad suguvõsad või rassiteemad, laiub meie tavapärase sõnakasutuse ja teadusavastuste vahel tohutu kuristik, sest nagu me edaspidi näeme, pole asjad siiski nii, nagu arvasime.
DNA on sünnitanud ka palju eksiarvamusi ja müüte. Geneetika oskab meile kahtlemata öelda, kes on meie lähisugulased, ning valgust heita paljudele mõistatustele kauge mineviku kohta. Kuid sul on oma esivanematega vahest vähem ühist, kui sa arvad, ning su suguvõsas leidub inimesi, kellelt sa pole mitte mingeid geene pärinud ning kes pole sinuga seotud ühelgi geneetiliselt tähenduslikul viisil, isegi kui sugupuu näitab, et sa pärined nendest. Ma tõestan sulle, et hoolimata sellest, mida oled lugenud, ei saa geneetika sulle öelda, kui targad saavad olema su lapsed või milliste spordialadega nad tegelema peaksid või kumb sugu on neile seksuaalselt külgetõmbav või kuidas nad surevad või miks mõned inimesed sooritavad jubedaid vägivallaakte ja mõrvu. Kõik see, mida geneetika meie öelda ei oska, on sama tähtis kui see, mida see meile öelda saab.
Tänu meie DNA-le on meil aju, mis oskab esitada küsimusi meie päritolu kohta ning leida vahendeid, millega uurida evolutsiooni käiku. Selles kummalises molekulis on muutused aja jooksul kuhjunud ja salvestunud, oodates aastatuhandeid kannatlikult aega, mil neid lugema õpime. Nüüd suudamegi seda teha. Iga peatükk selles raamatus jutustab mõnd lugu ajaloost ja geneetikast, võidetud ja kaotatud lahingutest, vallutajatest, rüüstajatest, mõrvadest, rahvarännetest, põllumajandusest, tõbedest, kuningatest ja kuningannadest, katkust ja pidevast sugutegemisest.
Eelkõige ongi tegu ajalooraamatuga. Mõned siinsed lood puudutavad geneetika ajalugu – millel on kummalised pöörded ja sünge minevik – ja aitavad meil mõista, kuidas me praeguste avastusteni jõudsime. Paljud lood räägivad riikidest ja rahvastikest; juttu tuleb ka mõnest kuulsusest ja võimupärijast, kuid peamiselt siiski anonüümsetest rahvamassidest. Me oskame otsida DNA-d selliste meeste, naiste ja laste luudest, kes juhuse tõttu surid ebatavalistes olukordades ja osutusid nõnda inimesteks, kelle elusid saame põhjalikumalt uurida, kuna nende surnukehad säilisid nii hästi, et nende DNA jõudis kogemata kombel meieni.
Bioloogia uurib seda, mis on elus ja vältimatult ka sureb. See on üsna korratu ja ebatäpne tegevusvaldkond – seega ühtaegu nii imepärane kui ka närviajav – ning kindlatest määratlustest on selles sageli vähe abi. Kui tahame alustada algusest, mis tundub ju olevat hea koht, kust pihta hakata, siis seisamegi kohe silmitsi probleemidega.
I OSA
KUIDAS ME TEKKISIME?
1
Tiirased ja liikuvad
„Raamatuil ei ole algust, keskpaika, lõppu, kriitilisi olukordi, moraali, põhjusi ega tagajärgi. Oma raamatutes armastame neid paljusid võrratuid hetki, mida kõiki korraga näha saab.“2
Vonnegutil oli pooleldi õigus. Kindlasti pole siin algust ja kui lõpp on olemas, siis jääb see väljapoole meie nägemisulatust. Me oleme alati keskpaigas ja me kõik oleme puuduvad lülid. Just nagu ei saa paika panna kindlat hetke, millal su elu alguse sai, nii polnud mingit loomishetke ka meie liigil – ei mingit elusädeme loitmalöömist ega Jumalat, kes punasest savist vormitud Aadamale hingeõhu sisse puhus, ei mingit pragunevat kosmilist munakoort. Nii see juba kord on. Elu on pidevas muutumises ning kõik elusolendid on neljamõõtmelised, eksisteerides lisaks ruumile ka ajas.
Elu seisneb pidevas liikumises: ainsad tõeliselt staatilised asjad on juba surnud. Sinu vanematel olid vanemad, neilgi olid vanemad ja nii edasi, kahekaupa, läbi kogu ajaloo eelajalukku välja. Kui lähed üha kaugemale tagasi, siis jõuad aegamööda ja vältimatult esivanemateni, keda sa ära ei tunne: inimahvid ja ahvid, hiljem kahel, varem neljal jäsemel käivad. Viimaks jõuad rotitaoliste
Vonnegut, Kurt.