Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Adam Rutherford
alati leiab neist midagi kaheldavat. Kui ajas veel sajandeid tagasi minna, siis ei leia me isegi Jeesuse Kristuse olemasolu kohta tema kaasaegsete kinnitusi, kuigi ta võib olla kõige mõjukam isik kogu ajaloos. Suur osa tema kohta käivatest lugudest on kirja pandud kümnendeid pärast tema surma ja seda on teinud inimesed, kes teda kunagi ei kohanud. Tänapäevastest standarditest lähtudes on küsitav, kas sellist materjali sobib ajalooliste tõendite pähe välja pakkuda. Isegi evangeeliumid, millele kristlased toetuvad, pole kõiges ühel nõul ning on sajandite kestel muutunud.
Mu sihiks pole siin ajaloo uurimist (või kristlust) maha teha, vaid lihtsalt viidata, et ajalugu on udune. Kuni üsna hiljutise ajani talletati seda peamiselt religioossetes tekstides, äritehingute dokumentides ja kuninglikes sugupuudes. Nüüdisajal on meil vastupidine probleem – liigagi palju infot ja väga vähe võimalust seda kontrollida. Iga internetis sooritatud ostu või internetiotsinguga annad sa enda kohta vabatahtlikult infot, mida mingid firmad kuskil salvestavad. Raamatud, saagad, suulised ajalood, raidkirjad, arheoloogia, internet, andmebaasid, filmid, raadio, kõvakettad, magnetofonilindid. Paneme need infobitid ja -baidid kokku ja suudame minevikku rekonstrueerida. Ja nüüd on ka bioloogia saanud osaks sellest infovoost.
Sissejuhatuse alguses toodud tsitaat sisaldas Darwini ainsat viidet inimesele „Liikide tekkimises“, veidi enne lõppu, nagu tahaks autor mõista anda, et sellele tuleb veel järg. Ta lootis, et tema väljapakutud põlvnemisteooriat kaugemas tulevikus veel korrigeeritakse ning meie ühise loo jutustamine saab jätku.
See aeg on nüüd käes. Meil on nüüd veel üks võimalus minevikku lugeda, mis meie põlvnemisele valgust heidab. Sa kannad oma rakkudes tõelist eepost. See on võrreldamatult hiiglaslik, unikaalne ja keerukas saaga. Umbes kümne aasta eest, viiskümmend aastat pärast kaksikheeliksi avastamist, arenes meie võime DNA-d lugeda nii kaugele, et sellest sai ajalooline allikas, uurimist väärt tekst. Meie genoomidesse, geenidesse ja DNA-sse on salvestatud see teekond, mida elu Maal on läbinud – 4 miljardit aastat katseid ja eksitusi, mille tulemuseks oled sina. Su genoom on kogu sinu DNA, kõik selle 3 miljardit tähte, ning selle kokkupanemise viis – (bioloogilisest vaatenurgast) müstilise sugulise paljunemise kaudu – muutis sinu oma täiesti unikaalseks. See geneetiline „sõrmejälg“ kuulub vaid sulle ega kattu täielikult ühegagi neist 107 miljardist inimesest, kes on kunagi elanud. See kehtib isegi identsete kaksikute puhul – nende genoomid on päris alguses küll üksteisest eristamatud, kuid väikesed lahknevused tekivad juba mõni hetk pärast eostamist. Dr Seussi sõnadega:
Täna oled sa sina! See on tõesemast tõesem!
Ei ela kedagi, kes oleks sinust sinum!
Seemnerakk, mis su tekitas, alustas oma elu su isa munandites mõni päev enne, kui ta sind eostas. Üksainus seemnerakk miljarditest puutus kokku su ema munarakuga, ühega paarisajast. Justkui matrjoška, oli see munarakk ema sees kasvanud juba siis, kui tema kasvas oma ema sees, kuid see sai küpseks just viimase menstruaaltsükli käigus ning tuli viimaks välja oma sünnipaigast – sellest munasarjast, mille kord oli kätte jõudnud. Võitjaks tulnud seemnerakk eritas kemikaali, mis kokkupuutel lahustas munarakku kaitsva membraani, ning saba hüljanud seemnerakk sisenes munarakku. Ühe seemneraku sisse lasknud, tekitas munarakk läbitungimatu barjääri, et teisi seemnerakke eemal hoida. Nii seemnerakk kui ka munarakk olid unikaalsed, nagu on ka nende kombinatsioon ehk sina ise. Isegi seemneraku sisenemispaik oli unikaalne. Ema munarakk oli enam-vähem kerakujuline, seega võinuks seemnerakk ükskõik mis suunast siseneda, kuid kosmilise juhuse tõttu tuli see sisse just sellest kohast, mis saatis välja kemikaalisignaalid ja hakkas nii rajama su kehaplaani – ühes otsas pea, teises saba. Teiste organismide põhjal teame, et kui võitjast seemnerakk sisenenuks teiselt poolt, oleks ka see embrüo, kellest said sina, hakanud kasvama teistpidi, ning nii võib see olla ka inimestega.
Su vanemate geneetiline materjal, nende genoom, pandi seemne- ja munaraku moodustumisel teatud kombinatsiooni ja poolitati. Mõlemad nende vanemad, sinu vanavanemad, andsid sinu vanematele 23 kromosoomi, millest segati sellise järjestusega kaardipakk, mida pole olemas olnud kunagi varem ega saa olema ka kunagi hiljem. Nad andsid sulle ka veidi DNA-d natuke muudetud kujul. Kui sa oled mees, siis on sul Y-kromosoom, mis on suures osas sama nagu su isal, tema isal ja nii edasi läbi aja. See on üsna väike DNA-tükk, kus on vähe geene ja hulgaliselt rämpsmaterjali. Ka munarakus peitub veidi eripärast DNA-d – selle mitokondrites, tillukestes jõujaamades, mis annavad kõigile rakkudele energiat. Neil on oma minigenoom ning kuna see sisaldub munarakkudes, saad sa seda vaid emalt. Need kaks moodustavad koos üsna väikese osa kogu sinu DNA-st, kuid nende selged põlvnemisliinid on kasulikud, kui tahame sugupuudes ja muistses ajaloos tagasi rännata. Suurem osa su DNA-st sai aga kokku pandud su vanemate DNA liitumisel ning see omakorda tekkis su vanavanemate DNA liitumisel. See protsess on alati uue inimese tekkega kaasas käinud; sinule eelnenud ahel on katkestusteta.
Nad keeravad meile käki, emad koos isadega.
Ja kuigi nad tahaksid, et need kaoks,
täidavad nad meid ikka omaenda vigadega
ja lisavad neid juurdegi, vaid meie jaoks.
Ma ei kommenteeri Philip Larkini poeemi psühholoogilisi või vanemlikke aspekte, kuid bioloogilisest aspektist vastab see tõele. Sest iga kord, kui muna- või seemnerakk tekib, on tulemuseks uus variatsioon, mis millegi poolest kõigist varasematest erineb. Sa pärid oma vanemate DNA-d unikaalsetes kombinatsioonides ning selle protsessi – meioosi – käigus leiutatakse ka mõningaid tuliuusi geneetilisi variante just sinu jaoks. Mõned neist päranduvad su lastele ning nemadki saavad uusi, vaid neile omaseid kombinatsioone.
Tänu neile populatsioonides sisalduvatele erinevustele saab evolutsioon toimida ning nende erinevuste abil saame jälgida inimkonna teed üle maa ja merede ja läbi aja, kuni see jõudis kõigisse meie planeedi paikadesse. Geneetikutest on äkitselt saanud ajaloolased.
Üks genoom sisaldab hulganisti andmeid, mille põhjal luua inimese plaan. Ent genoomika on siiski võrdlev teadus. Kui võrrelda kahe inimese DNA-d, on tulemuseks midagi palju rohkemat kui vaid infohulkade summa. Kõigi inimeste genoomid sisaldavad samu geene, aga veidi erineva koostisega, mistõttu olemegi väga sarnased, kuid samal ajal täiesti unikaalsed. Erinevusi võrreldes saame teha järeldusi, kui lähedalt olid need inimesed omavahel suguluses ja millal need erinevused välja arenesid. Selliseid võrdlusvõimalusi saab nüüdisajal laiendada kogu inimkonnale; piisab vaid sellest, kui eraldame su rakkudest DNA-d.
Kui 2001. aastal avaldati esimene täielik inimgenoom, sai see palju tähelepanu, kuigi tegu oli vaid visandliku mustandiga mõne inimese enamikust geneetilisest materjalist. Et nii kaugele jõuda, oli sadadel teadlastel kulunud ligi 10 aastat ja see läks maksma 3 miljardit dollarit ehk umbes dollar iga DNA-tähe kohta. Vaid 15 aastat hiljem käib kõik palju lihtsamalt ning juba on võimatu kokku arvutada andmehulka, mida on saadud individuaalsetest genoomidest. Nende sõnade kirjutamise ajal on meil üle 250 000 täielikult järjestatud inimgenoomi ning kasulikke väljavõtteid lausa miljonite inimeste genoomidest kõikjal maailmas. Suured meditsiinilised ettevõtmised, mille nimi nende kohta kõik ära ütleb, nagu näiteks „Saja tuhande genoomi projekt“, annavad märku sellest, kui lihtne on nüüd kätte saada andmeid, mis peituvad meie kõigi elusrakkudes. Siin Suurbritannias kaalutakse juba tõsiselt võimalust, et kõigi genoom järjestatakse ära kohe pärast sündi. Selline tegevus ei piirdu vaid rangelt teaduslike projektide või valitsuse meditsiinipoliitikaga: piisab sellest, kui sülitad katseklaasi, ning vaid paarisaja naela eest on paljud firmad valmis pakkuma ülevaadet su genoomi võtmetähendusega osadest, mis ütlevad paljutki su tunnuste, päritolu ja haigusriskide kohta.
Seda narratiivi täiendavad nüüd ka sadade ammusurnud inimeste genoomid. Inglismaa kuninga Richard Kolmanda luud tunti 2014. aastal muu arheoloogilise materjali hulgast ära (vt 3. peatükk), kuid just DNA-analüüs kummutas viimase kahtluse nende kuninglikus päritolus. Tunneme mineviku kuningaid ja kuningannasid hästi tänu nende staatusele ja sellele, et nende lood mängivad ajaloos nõnda tähtsat osa. Geneetika on aidanud monarhe veel paremini tundma õppida, kuid DNA on ülim võrdsustaja, sest meie uus oskus mineviku pisidetaile esile manada aitab veelgi põhjalikumalt uurida kõiki rahvaid, riike ja migratsiooni. Saame teooriaid kinnitada või ümber lükata ning tundma õppida kõigi