Kõigi kunagi elanute lühiajalugu. Adam Rutherford
olid inimesed, kes elasid kõikjal Lääne-Euroopas; nende levila ulatus Hispaania idapoolsest tipust Põhja-Walesi koobasteni ja Kesk-Aasia mägedeni ning lõunas kuni Iisraelini. Vanimad tõeliste neandertallaste luud, mis me oleme leidnud, on 300 000 aastat vanad ning kõige nooremad pärinevad 30 000 aasta tagusest ajast. Inimliigi jaoks on see üsna mõistliku pikkusega eksisteerimisaeg. Homo erectus, varasem püsti kõndinud ahv, levis pärast 1,9 miljonit aastat tagasi alanud Aafrikast väljarändamist üle kogu maailma. Meie pole veel sama kaua püsinud, kui neandertallased suutsid. Arvatakse, et meie, anatoomiliselt kaasaegsed inimesed, arenesime välja peamiselt Ida-Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi ning meie väljaränne Aafrikast algas viimase 100 000 aasta sees. Seda daatumit nihutatakse käsikäes uute leidudega iga paari aasta tagant veidi kaugemale minevikku. Oktoobris 2015 avastati Fuyani koopast Daoxiani piirkonnas Hiinas 47 nüüdisinimese hammast, mis on vähemalt 80 000 aastat vanad, ning võib arvata, et nende hammaste omanike eellastel võis kunagiselt kodumaalt nii kaugele levimine võtta kümneid tuhandeid aastaid.
Traditsioonilise, luude uurimisel põhineva paleoantropoloogia põhjal olid neandertallased juba üle Euroopa levinud, kuigi üsna tillukeste kogukondadena, kui Homo sapiens 60 000 aasta eest sinna jõudis. DNA-tõendite põhjal võib neidki daatumeid nihutama hakata, nagu näeme selle peatüki hilisemas osas.
Neandertallaste anatoomia tõestab siiski, et nad olid sissetungijatest märgatavalt erinevad. Ajumaht on paleoantropoloogias üks olulisi mõõdikuid ning neandertallaste oma oli meie omast suurem; meessoost nüüdisinimesel on aju suuruseks mahu poolest keskmiselt 1,4 liitrit, naiste aju on veidi väiksem. Neandertallaste ajumaht jääb 1,2 ja 1,7 liitri vahele. Ajumahtu ei saa küll otseselt samastada vaimsete võimetega, kuid inimahvide puhul üldiselt on nii, et suurem aju annab märku suuremast arukusest.
Neandertallased olid meist lühemad ja jässakamad, tugevad ja laia rinnaga, laiema nina ja etteulatuvamate kulmudega. Ilmselt just nende füüsiliste iseärasuste tõttu on neil üsna kehv reputatsioon. Rahvasuus samastatakse neid loomalike koopainimestega, mörisevate juhmarditega, ning „neandertallane“ on saanud madalalaubaliste julmurite ja pättide sünonüümiks. Kui 19. sajandil arutleti, kuidas neid varajasi leide klassifitseerida, siis suur saksa bioloog Ernst Haeckel pakkus välja, et ühele sellisele eksemplarile võiks anda nimeks Homo stupidus.
Miski ei viita siiski sellele, et neandertallased olid rumalad või kuigi erinevad tollastest Homo sapiens’idest. Nad küttisid, nülgisid ja küpsetasid suuri saakloomi. Mõned viimasest 100 000 aastast pärit tõendid viitavad sellele, et nad oskasid õmmelda, valmistasid riideid ja ehteid ning tööriistad olid neil juba enne anatoomiliselt kaasaegsete inimeste saabumist, mis tähendab, et neandertallased omandasid need oskused iseseisvalt, mitte ei õppinud uustulnukatelt. Hiljuti on uurijad välja pakkunud, et käsimaalingud Nerja koopas, mis asub Hispaanias Vahemere kivisel rannikul, olid nende, mitte meie tehtud. Mõni väidab, et Iraagist Shanidarist ja Lõuna-Prantsusmaalt17 muistsetest haudadest leitud õietolm pärineb lilledest, mis jäeti sinna matuserituaalide käigus, kuigi see on vaieldav.
Kuna leide pole palju, siis on juba ammu vaieldud sellegi üle, milline evolutsiooniline seos valitseb Homo neanderthalensis’e ja Homo sapiens’i vahel. Aastate kestel on välja pakutud nii mõndagi, sealhulgas seda, et neandertallased olid meie aja eurooplaste otsesed eellased. Kuid on ka väidetud, et nad kujutasid endast evolutsioonipuu hoopis erinevat haru ning nende järglasi pole säilinud. Meie viimane ühine eellane elas arvatavasti 600 000 aastat tagasi.
Kui Svante Pääbo asus uurima Neandertallase 1 õlavarreluud, oli see esimene samm vastusele lähemale. Lahtisaetud luust eraldati 0,4 grammi – mis võrdub näpuotsatäie soolaga – materjali, millest saadi kätte mtDNA fragmente. See oli 1997. aasta seisuga vanim tuvastatud DNA. Esimene uuring keskenduski eelkõige selle võimalikkuse tõestamisele ja ühtlasi tagamisele, et see on päriselt DNA ja mitte saaste. „Juura-ajastu park“ („Jurassic Park“) ja selle kehvemad järjed olid 1990ndatel kassarekordeid purustanud ning mõte sellest, et ammusurnud liikide DNA-d on võimalik kätte saada, oli saanud kultuurilise teadvuse osaks. Tegelikkus oli mõistagi keerukam kui filmides nähtu. Iidne DNA koosnes ülilühikestest fragmentidest, mis olid kõik kõvasti kahjustada saanud, seega oli tegu justkui raamatu taastamisega vaid mõne leheküljeräbala põhjal. Kuigi need luud olid vaid 40 000 aastat vanad, mitte 65 miljonit nagu „Juura-ajastu pargis“ ellu äratatud dinosaurustel18, olid need juba väga kehvas seisukorras. Tõsiasi, et Pääbo oma meeskonnaga sealt üldse midagi kätte sai, andis märku Inimese Genoomi Projektist tuule tiibadesse saanud geneetikute oskustest. Astuti tilluke samm selle poole, et minevikku õnnestuks lahti mõtestada ja rekonstrueerida täiesti uuel viisil.
Kähku sai selgeks, et neandertallase luust eraldatud DNA erineb selgelt nüüdisinimese mtDNA-st. Analüüsitud DNA-fragmentide järjestus oli piisavalt erinev, et üsna kindlalt saaks väita, et nende genoomi see osa oli nüüdisinimeseni viinud liinidest eraldunud juba ammu enne kõigi nüüdisinimeste ühise eellase sündi. DNA muundub aja jooksul üsna ettearvataval moel nagu aeglaselt edasi tiksuv kell, nii et kui võtta kaks järjestust, mis peaksid olema sarnased, ja uurida nende erinevusi, siis saab öelda, millal need teineteisest lahknesid. See tehnika pole täiuslik, kuid üldjoontes on sel siiski oma väärtus. Esimese neandertallase DNA uuringu põhjal pakuti, et kaheks eri liigiks lahknemine leidis aset arvatavasti 550 000 – 690 000 aastat tagasi. Inimese evolutsiooni traditsioonilist käsitlust ei tundunud see ohustavat: neandertallased pole meie, ning meie ja nende lahknemine ühisest eellasest toimus umbes sel ajaperioodil, mida paleontoloogia ja arheoloogia olid juba välja pakkunud. Tehnoloogia ei pannud asjade senist seisu kahtluse alla, kuid uks minevikku oli lukust lahti tehtud ning järgmise kümnendi kestel muutus kõik.
Revolutsiooni kiirenev tempo võis ärevust põhjustada, kuid piduriks oli alati oskusteave, mida see protsess nõudis. Muistset DNA-d pole lihtne ekstraheerida, seega annab tolle valdkonna uuringute suur arv tunnistust sellest, et seal tegutsevad tõelised eksperdid. Tänapäeval on elusrakkude geenisekveneerimine lihtne nagu lapsemäng ning mõnepäevase väljaõppe ja õige varustuse korral saab igaüks sellega hakkama; tõelisi eksperditeadmisi nõuavad pigem andmete analüüs ja arvude tõlgendamine. Muistne DNA on elusrakkude omaga võrreldes aga väga habras ning kuna see on nii peen töö, ei saa ammusurnute geenide lugemine kunagi tavapäraseks tegevuseks, millega igaüks toime tuleks.
Nagu juhtus ka Inimese Genoomi Projekti puhul, saavad järjestatud DNA-ahelad avalikeks andmeteks. Need muistsed genoomid avaldatakse andmebaasidena, mida igaüks võib uurida. Tänapäeval ei pea geneetikud fossiliseerunud luid ise katsuma ega minema rõsketesse koobastesse, et uurida meie tuhandete aastate eest surnud esivanemate geene. Vaja läheb vaid internetti. Esimestel ekstraheerimistel läks küll vaja ka teedrajavate uute tehnikate väljaarendamist, et muistset DNA-d üldse säilitada ja analüüsida saaks, sest ekstraheeritavat materjali oli piiratult. Aastal 2006 suutis üks teine uurimisrühm edukalt DNA-d eraldada 38 000 aasta vanusest Horvaatiast leitud neandertallasest ning selle abil leiti vastus mõnele ammusele küsimusele. Kaks artiklit, millel oli mitu autorit, avaldati kahes juhtivas teadusajakirjas Science ja Nature sama nädala kestel ning kuigi tulemused olid üldjoontes sarnased, leidus ka mõningaid tillukesi erinevusi. Põhiliseks avastuseks oli, et DNA-järjestused näisid viitavat, et too inimene, kellest tekkisime meie, lahknes neandertallaste eelkäijast umbes 500 000 aasta eest. Ühes artiklis vihjati aga sellele, mis hiljem tõeks osutus: et hiljem võis veel esineda omavahelist ristumist, üllatuslikku seksuaalset läbikäimist. Teise artikli arust midagi sellist ei toimunud.
Täielik neandertallase genoom avaldati 2010. aastal. Svante Pääbo rühm oli suutnud radikaalselt edasi arendada neid tehnikaid, millega muistsetest luudest DNA-d ekstraheeriti. Kasutades fossiilitolmu, -kilde ja -seibe, koostasid nad – mõistagi mitte täiusliku – mustandiversiooni kogu neandertallase DNA-st.
Mõtleme korraks, mida see päriselt tähendas. Progress on kulgenud lausa peadpööritavas tempos, kui silmas pidada, et meie genoomid kodeeriti enam-vähem täielikult lahti alles 2001. aastal (ning nagu 5. peatükis jutu tuleb, suudeti seda korralikult teha alles 2003. aastal), ent juba mõni aasta hiljem oli
La Chapelle-aux-Saintsist 1908. aastal leitud luude tõttu tekkis stereotüüp küürus seljaga ja topakast koopainimesest. Kuid Eric Trinkausi 1980ndatel tehtud põhjalikum analüüs tõestas, et tegu oli 40aastase mehega, kes oli küüru jäänud osteartroosi tõttu, ning kaugeltki kõik neandertallased polnud säärase kehahoiakuga.
Tegelikult olid peaaegu kõik loomad selles filmis kriidiajastu omad, kuid pealkiri „Cretaceous Park“ oleks ilmselt raskem hääldada.