Minu suurejooneline elu. Jenny Jägerfeld

      59 päeva veel

      Maagiline harpuun

      Nagu välk selgest taevast. Laual, kriimuliste taldrikute, vanade DVD-de ja sorakil Barbie-nukkude vahel. Tumedast lakitud puidust harpuun. Selline, millega lastakse vaalu ja kalu. See nägi välja nagu pika toruga püss, mille otsast tungis esile hõbedaselt läikiv oda. Odaotsa külge oli kinnitatud peenike nöör ja all oli mingisugune ratas, mille peale oli keritud ülejäänud nöör, et pärast tabamust saagi veest kätte saaks.

      Ja mina veel arvasin, et väljasõit vanavaralaadale on täiesti mõttetu. Tuli välja, et suisa vastupidi!

      „Palju see maksab?” küsisin ma.

      Mees leti taga tõstis pilgu. Tal olid seljas sinised tunked ja ta puhastas parajasti määrdunud taskurätiga oma prille. Kui ta prillid ette pani, kahanesid silmad õige pisikeseks, otsekui kaks helesinist särginööpi.

      „Mis asi?” küsis ta. „Harpuun või?”

      „Jah.”

      Ta juurdles hetke.

      „Viissada.”

      Viissada. See oli päris palju raha. Tegelikult oli mul küll viissada. Ainult mitte kaasas. Vahtisin harpuuni. Odaots helkis päikeses. Tundsin, et ma lihtsalt pean selle saama. See polnud mitte ainult kõige ilusam harpuun, mida ma kunagi näinud olin (okei, jah, see oli ka ainus harpuun, mida ma kunagi näinud olin), vaid sobis ka suurepäraselt minu järgmise leiutisega.

      „Darling! Siin sa siis hulgudki!”

      Enne kui ma vastata jõudsin, tundsin, kuidas üks käsi raskelt mu õlale vajus. Käevõrud kilisesid. Vanaema.

      „Kas leidsid midagi?”

      Noogutasin harpuuni poole.

      „Uhke! Ma ise ostsin just selle taiese!”

      Rebisin vastumeelselt pilgu harpuunilt ja pöördusin vanaema poole.

      Tema kõrvale ratastega ostukoti külge oli kinnitatud maal. See oli tohutu suur, vähemasti sama suur kui meie köögilaud. Paistis, et see kujutab rebast talvisel maastikul. Selle tegija polnud vist küll kuigi proff. Rebane oli nagu natuke vildakas, proportsioonist väljas. Üks esikäpp nägi välja jäme nagu toolijalg, saba oli nagu oraval ja mõlemad silmad olid näha, kuigi rebast oli maalitud profiilis. Rebane seisis lumehanges ja jõi kentsakalt roosakat värvi järvest vett.

      „Oi!” ütlesin.

      „Eks ole!” ütles vanaema südikalt.

      „See on tõesti …” Otsisin õiget sõna. „… haruldane.”

      „See on Bruno Liljefors!” ütles vanaema.

      Tunkedes mees turtsatas.

      „Kui see on Bruno Liljefors, siis olen mina Zlatan Ibrahimović.”

      „Heldeke. Tead sa, mul on vist ikka kunstist õige naa-atukene rohkem aimu kui sinul. See on Bruno Liljefors.”

      „Ja mina olengi Zlatan,” teatas mees. „Kas sa autogrammi tahad?”

      Vanaema ei teinud kuulmagi, noogutas rahulolevalt maali poole ja ütles:

      „Sigge, saad aru, Bruno Liljefors on üks Rootsi tuntumaid looma- ja maastikumaalijaid.”

      „Ahah,” ütlesin mina.

      „See rebane näeb ju välja nii, nagu oleks ta käsigranaadi alla neelanud ja see oleks tal kõhus plahvatanud,” ütles mees.

      „See on varane Liljefors,” ütles vanaema rahulikult. „Müüja ütles, et Liljefors oli seda maalides alles kuusteist. Tal polnud maalimine lihtsalt veel nii käpas.”

      Tunkedes mees tuli leti tagant välja ja kükitas maali ette.

      „Siin on ju kirjas Rune Liljefors.”

      „Pime oled või? Kas sa B-d ei näe?” küsis vanaema.

      „See pole mingi B siin, see on plekk! Surnud kärbes, kes on värvi sisse kinni jäänud, või midagi sellist, kust mina tean.”

      „See on B!”

      „No võib-olla ongi, aga sel juhul on selle inimese nimi Brune Liljefors.”

      „No ju ta kirjutas ilmselt valesti, jumala eest!” ütles vanaema ärritatult.

      „Omaenda nime?”

      „Kulla härra Kõiketeadja,” ütles vanaema, „nii võib juhtuda ka parimatega meie seast, usu mind. Ükskord kirjutasin ma Charlotte kolme t-ga.”

      Vanaema pöördus naeratades minu poole.

      „Vähemalt saab sellega oivaliselt kinni katta augu seinas! Kuulimängutoas. Ma mõtlen sinu toas!”

      „Suurepärane,” ütlesin ma.

      Sirutasin käe, puudutasin ettevaatlikult harpuuni. Puu oli mu sõrmede all sile ja libe.

      „Vanaema, kas ma saaksin sult viissada laenuks? Saad kohe tagasi, kui koju jõuame.”

      „Viissada! Nii kõrgeks aetud hind? Sihuke liiakasuvõtja? Üle kolmesaja ta küll ei saa.”

      „Ma seisan siinsamas,” ütles mees. „Ma kuulen kõike.”

      Ma ei teadnud täpselt, mida liiakasuvõtja tähendab, aga ma sain aru, et midagi head see küll pole.

      „Ütle,” lausus vanaema ja vaatas otse mehe väikestesse särginööbisilmadesse, „kas see on võluharpuun?”

      „Eh … ei ole.”

      „Kas sellega saab kaasa mootorratta?”

      Mees tõstis küsivalt kulme.

      „Kas see kuulus omal ajal Jeesusele? Eks ole! Seega saad kolmsada,” ütles vanaema ja hakkas oma kuldselt sätendavas käekotis tuhlama. Ta sai rahakoti kätte ja lajatas ülekuhjatud lauale kolm sajalist. Kolm sajalist, mis võtsid otsekohe tuule alla ja lendlesid minema.

      „Oh dear!” hüüdis vanaema ja mina jooksin rahatähtedele järele, need lendasid otse loomulikult igaüks ise suunas.

      Üllatasin iseennastki, kui mul õnnestus üles hüpata ja üks neist õhust kinni püüda. Ma poleks arvanudki, et ma suudan nii kõrgele hüpata! Tuli meelde kergejõustikuvõistlus, mis mõne kuu eest mu vanas koolis peeti. Kuidas ma ajasin kõrgushüppes