Minu suurejooneline elu. Jenny Jägerfeld
Kui ta oleks teisel pool paksu, vastikult haisvat madratsit sajalisega lehvitanud, oleksin suutnud hüpata vähemalt meeter kakskümmend.
„Ära mõtle” on muuseas üks kõige kehvemaid nõuandeid, mis mulle üldse kunagi on antud. Ma olen proovinud ja seda on täiesti võimatu teha.
Teine sajaline oli jäänud kinni ühte okaspõõsasse ja seda oli kerge kätte saada, aga kolmas oli minema lennanud ja kaotsi läinud.
„Ah nii. Mul on kahju. Siis saad kakssada,” ütles vanaema, kui rahakaos oli vaibunud.
„Ma tahan vähemalt nelisada,” ütles tunkemees.
„Saad kaks.”
„Kolmsada viiskümmend.”
„Kaks.”
„Kolmsada.”
„Kokku lepitud,” ütles vanaema ja tõstis harpuuni laualt ning ulatas mulle.
Olin üllatunud, kui raske see oli, ja mind valdas nii tugev õnnetunne, et silmad läksid märjaks.
„Aga viimase sajalise pead ise ära tooma. See on kusagil sealpool,” ütles vanaema tunkedes mehele ja viipas oma sõrmustatud käega graatsiliselt horisondi suunas.
58 päeva veel
Kui põrgu jäätub!
„Me peame su tukka lõikama,” ütles ema.
„Ei pea.”
„Kõigil piltidel, mis ma sinust jaanipäeval tegin, on sul juuksed näo ees! Ei saagi üldse aru, mis nägu sa oled!”
„Sa ju tead, mis nägu ma olen.”
Istusin põrandal ja puurisin sõrmed Einsteini pehmesse kasukasse. Sügasin teda kõrva tagant ja nägin, kuidas ta naudingust silmad kinni pani ja pea tahapoole kallutas, suur must nina otse ülespoole, otsekui oleks ta hunt, kes kavatseb ulguma hakata.
„Sinu silmi pole üldse näha!” kurtis ema.
Tehniliselt võttes ta eksis. Ta oleks pidanud ütlema: su silma pole üldse näha. Minu teist silma nägi nimelt väga hästi. Mul on viltune tukk ja see varjab ära ainult ühe silma.
Ema kuivatas käed põlle sisse ja üritas lahkema häälega.
„Endal on sul nii ilusad silmad.”
„Mmm.”
„Kas neid ei võiks siis näha?”
„Nii et kui mul oleks koledad silmad, siis sa jätaksid mu rahule?”
Äkki avanes köögiuks ja vanaema tuli sisse, seljas hõbedane pükskostüüm, sigaret suunurgas ja kaenla all nirgitopis. Ta vaatas ringi, otsekui otsiks midagi, ja asetas siis nirgi kraanikausi kõrvale.
„Palun, palun, palun, Charlotte,” ütles ema vastikust väljendaval ilmel. „Kas sa pead selle kärnase looma siia tooma, kui ma süüa teen?”
„Patience, darling! Ma tulin ainult õmblusasju võtma. Oled sa neid näinud?”
Vanaema viskas koni kraanikaussi ja avas sahvriukse.
„Ei, ja seal pole neid mingil juhul.”
„Pavlov on turja pealt natuke rebenenud. Mul on vaja eriti tugevat niiti või midagi muud, äkki mingit traati? See õmblusniit, mis sa Nettost ostsid, küll minu ootustele ei vastanud.”
Vanaema kummardus otse alla nagu liigendnuga, avas ühe kapi ning hakkas selles tuhnima. Ma ei usu, et ta üldse oskabki kükitada. Vähemalt mina pole seda iial näinud.
„No tõesti, pole tänu väärt,” ütles ema pahaselt.
„See polnud kriitika, darling, see oli lihtsalt teadmiseks.”
Läksin nirk Pavlovi juurde ja silitasin ettevaatlikult ta pead, kust piilus välja hallikasvalge õhuline täidis. Otsekui oleks ta aju vatist tehtud. Ema hakkis lühikeste närviliste liigutustega sibulat ja ütles: „Igatahes panin ma sulle homseks juuksuriaja kinni.”
„Siis võid selle jälle ära öelda,” ütlesin ma, „sest mina oma juukseid lõigata ei lase.”
Einstein müksis oma märja ninaga visalt mu käsivart. Tahtis sel moel teada anda, et ma teda edasi sügaks.
„Miks ta juukseid peaks lõikama?” küsis vanaema.
„Sest tema nägu pole enam näha.”
„Miks peaks keegi tahtma tema nägu näha?”
Vanaema naeratas ja näpistas mind põsest.
„See oli nali, darling, sina, kes sa oled nii intelligentne, saad sellest ometi aru. Sinu nägu on tõeliselt võluv. See tuleks postmarkidele trükkida.”
„Igatahes on sul aeg homme kell kaks, Sigge. Keskuses ühes salongis. Ema, palun, kas sa saaksid temaga kaasa minna? Mul endal on homme tööintervjuu.”
„Mu nimi on Charlotte.”
„Palun, Charlotte,” ütles ema üsnagi pinges häälega. „Saad sa temaga minna?”
Vanaema ei kannatanud, et teda emaks või vanaemaks kutsutakse. Ta ei tahtnud, et ta inimesena „teisejärguliseks” muutub, nagu ta ise selle kohta ütles. Talle oli see pähe tulnud paar kuud enne seda, kui me tema majja kolisime, nii et keegi polnud veel harjunud. Ma polnud päris kindel, mida ta silmas peab, aga tema meelest on „ema” ja „vanaema” sellise kõlaga, et ta ei suuda ennast nende sõnadega samastada. Et neis on otsekui vaikimisi sees ootus, et ta peaks meie eest hoolitsema, ja seda ta ei soovi. Asi polnud selles, nagu ta ei tahaks meie eest hoolitseda, väitis ta. Tahtis küll – mõnikord. Ta lihtsalt ei tahtnud, et see oleks kuidagi enesestmõistetav.
Tema nime hääldatakse inglise aktsendiga. Chaaarlotte. Vanaema on poolinglane, veerandsakslane ja veerandnorrakas. Ja täishull, lisab ema tavaliselt. Kuigi vanaema väitel on segatõud nutikamad kui puhtatõulised. Minu seisukohast on see ju muidugi hea. Mina olen siis poolaustraallane, veerandrootslane, kaheksandikinglane, kuueteistkümnendiksakslane ja kuueteistkümnendiknorrakas. Kuigi ausalt öeldes tunnen ma end kõige rohkem rootslasena.
„Ta võib ju ise ka juuksuri juurde minna, ta on juba kaksteist,” ütles vanaema.
„Ma tean, et ta võib ise minna, aga probleem on selles, et ta ei lähe ise, sest ta ei taha juukseid lõigata.”
„No aga Hannah, siis ma tõesti ei saa aru, miks sa talle aja kinni panid.”
„Ma ei usu, et talle on hea, kui ta oma nõrka silma ei treeni!”
„Oh dear. Ma ei teadnudki, et juuksed võivad nii tugevaid tundeid tekitada.”
Äkki helises telefon. Pika krussis juhtmega vana punasest plastist aparaat, mis rippus esikuseinal.
„Saved by the bell,” ütles vanaema ja pilgutas mulle silma, enne kui ametlikul häälel vastas: „The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka. Charlotte speaking!”
Ta oli hetke vait, kuulas ja noogutas.
„Ei, kahju küll. Mul on tõesti kahju, aga hotell on praegu täiesti täis. Terve suve. Kõik toad. Jah. Loodetavasti leiate midagi muud. Aitäh, et valisite meie The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka! Bye-bye!”
Ta riputas toru hargile.
Ema kergitas umbusklikult kulme.
„The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka. Selline nimi ongi või?”
„Just nimelt. Muutsin mõnda aega tagasi ära. Hotell Skärblacka kõlab ju talumatult igavalt.”
„Aga,” ütles ema, „The Royal Grand