Minu suurejooneline elu. Jenny Jägerfeld
teatas vanaema rahulolevalt. „Ja seega ka kõige suurem ja suurejoonelisem.”
Ema pööritas silmi ja lükkas hakitud sibula lõikelaualt pannile. See hakkas kohe särisema.
„Muide,” ütles vanaema. „Ma võin ise tal juukseid lõigata, kui see nüüd nii oluline on. Hoiad natuke raha ka kokku.”
„Jah, eks see ole ka üks võimalus,” ütles ema, kes oli alati varmas raha kokku hoidma. „Aga kas sa arvad, et sa oskad tal juukseid lõigata?”
„Oo jaa. Ma olen ju Einsteini iga suvi trimminud, see pole kuigi keeruline. Ja sina püsid ju paremini paigal, kas pole, Sigge? Pärast võid koerakrõbinaid ka saada, kui tahad.”
„Palun, Sigge?” ütles ema mulle paluvalt otsa vaadates.
„When hell freezes over,” ütlesin ma, olin seda ühes filmis kuulnud. See tähendab „kui põrgu jäätub”. Ehk siis mitte kunagi.
Minu zombisilm
Jah. Mul on nõrk silm. Ma kõõritan. See tähendab, et üks silm paistab alati nina poole vaatavat, isegi kui ma seda ei taha. Kui ma väike olin, oli mul silma peal lapp. See oli tugeva silma ees, et nõrka silma harjutada. Muidu olevat oht, et tugev silm võtab kõik üle ja aju lülitab nõrga silma välja, nii et ma jään ühesilmaliseks. Või noh, kaks silma oleks mul ju ikka edasi peas, aga üks oleks mõttetu ja peaaegu pime.
Ma vihkasin nägemisuuringuid ja ma vihkasin seda lappi ja iga kord, kui nad seda vahetasid, oli tunne, et nad rebivad mul kulmu ära.
Lapp oli nahavärvi beež. Nagu plaaster. Õudselt nõme. Osalt seetõttu, et mu nahk pole beeži värvi. Ja osalt seetõttu, et värv ei varja seda niikuinii. Nagu: halloo? Mul pole siin silma! See on võib-olla näha ka!
Ühel nädalavahetusel, kui vanaema mind hoidis, palusin tal sinna silma joonistada. Lootsin, et tänu sellele ei paista lapp nii selgelt välja. Vanaema võttis ülesannet tõsiselt ja otsis üles vanaisa väikesed värvipurgid. Need, mida vanaisa kasutas, kui värvis keldris oma armsa mudelraudtee majakeste ja plastinimeste detaile.
Tuleb tunnistada, et vanaema võttis endale päris suuri kunstilisi vabadusi. Ta joonistas sinna zombisilma. Ümmarguse nagu pinksipall, mis oli silmakoopast välja kukkumas, kui te saate aru, mida ma mõtlen. Paistis, et seda hoiab kinni üksainus õhuke lihariba. Ta värvis iirise sama värvi kui mu silmad, tumeroheliseks, kuldselt pruuni rõngaga. Kuid iirise ümber joonistas ta punaseid kriipse, nagu oleks silm verd täis valgunud. Mulle meeldis, kuigi see ei tulnud päris selline, nagu ma olin ette kujutanud. Põhjus, miks ma nii hästi mäletan, kuidas see välja nägi, oli see, et järgmisel esmaspäeval oli koolis pildistamine. Ema ei olnud kuigi rahul. Vanaema see-eest küll. Ta ostis igavese hunniku pilte ja lisaks kleepse ja külmkapimagneteid, mida jagas sõpradele ja sugulastele. Selle aasta jõulukink, ütles ta ise. Meil oli eelmises Stockholmi korteris see magnet külmkapiuksel. Vanaemal oli siin Skärblackas külmkapil kolm tükki ja suur raamitud foto elutoas. Tema meelest on see kõige parem pilt minust üldse.
Ainult üht asja vihkan ma veel rohkem kui lappi silma ees ja see on see, et ma ikka veel kõõritan. Ma ei kõõrita, kui mul on prillid ees. Või kui, siis väga vähe. Kuid minu prillidega on see probleem, et need on jube inetud. Prilliraamid on beežist plastist ja klaasid on paksud nagu pudelipõhjad ja suurendavad silmi ikka täiega. Ma näen nendega välja nagu minion. Vabandust. Ma teen nalja, nagu ikka oma kõõritamisest rääkides, aga tegelikult tahaksin ma nutta. Tahate, ma avaldan ühe saladuse? Ma tahaksin televisioonis töötada. Ma tahaksin saada saatejuhiks, näiteks „Loomakliiniku” saates. Või mis veelgi parem, mõnes leiutistest rääkivas saates. Võib-olla sellises, kus lapsed mõtlevad välja toredaid masinaid või äppe ja teevad need valmis. Aga olete te kunagi kõõrsilmset saatejuhti näinud? Ei. Ei ole. Sest selliseid ei võeta telesse tööle. Ju nemad töötavad raadios või mingis pagana laos, kus neid näha pole. Seetõttu olengi lasknud tukal silma ette kasvada, et seda varjata. Löön endale ennem kirve kintsu, kui tuka ära lõikan.
57 päeva veel
Kuik ja kummikommid
Vanaema võttis Ica eest käru ja tõstis Bobo sinna sisse. Bobo ei tahtnud kunagi istuda lapsele mõeldud istmel, vaid seal, kuhu kaup pannakse. Vanaema tegi paar jooksusammu, vinnas end käruservale ja sõitis edasi, nii et jalad kerkisid maast lahti. Nii nad poodi veeresid. Bobo naeris laginal. Mina käisin paar sammu tagapool. Natuke piinlik oli, aga noh, ma ei tundnud siin ju kedagi. Vähemalt mitte veel. Vanaema aga küll. Või vähemalt ta tervitas igaüht, kes mööda juhtus minema. Mõni tervitas vastu, teised lihtsalt jõllitasid. Nägin, kuidas nad omavahel sosistavad. Aga vanaema sihuke asi ei kõiguta.
„Maailmas on ainult üks asi hullem kui see, et inimesed sinust räägivad, ja nimelt see, et nad sinust ei räägi,” ütles vanaema ükskord.
Kui vanaemaga korra kokku juhtud, siis jääb ta meelde. Ta ei näe välja päris tavaline kuuekümne viie aastane tädike. Tol päeval olid tal jalas liibuvad mustad nahkpüksid, kõrge kontsaga rohelised kingad ja seljas hõbedaste litritega lendurijakk. Pikad hallid juuksed, vähemalt viis tilisevat kuldkaelakeed ja punane huulepulk.
„No nii,” ütles vanaema, kui jalad jälle maha sai. „Mis meil vaja on?”
Bobo näitas maasikate poole.
„Maasikaid, kahtlemata,” ütles vanaema.
Bobo näitas tumerohelise arbuusi poole, mis oli peaaegu sama suur kui rannapall.
„Arbuusi tuleb kindlasti ka võtta,” ütles vanaema ja tõstis selle kärusse. See maandus raske mütsuga Bobo jalgade vahel.
Mulle väga meeldib vanaemaga poes käia. Meile kõigile meeldib, Majkenile ja Bobole samuti. Seetõttu läksimegi alati kaasa. Majken, kes võiks kerge vaevaga võita võistluse „Rootsi kõige energilisem”, oli juba ees poodi jooksnud. Ju ta seisis juba kaalukommide juures ja sõi põrandale kukkunud komme. Seda ta tavaliselt tegi. „NEED VISATAKSE JU NIIKUNII ÄRA!” ütles ta ikka. Ema läks marru, kui Majken nii käitus, aga vanaema ei teinud märkamagi.
Üks põhjus, miks meile meeldib vanaemaga poes käia, on see, et ta ei tee kunagi enne nimekirja. Ta ostab lihtsalt seda, mille järele isu on. Emal on alati väga täpne nimekiri. Need kaubad, milleta saab hakkama, kui liiga kalliks peaks minema, on sulgudes. Ema on võimatu veenda ostma midagi sellist, mida nimekirjas pole. Eriti praegu, kui tal tööd ei ole. Vanaema käest ei pea isegi küsima. Tuleb lihtsalt kärusse panna kõik, mida soovid. Ja kuni neis asjades pole imelikke lisaaineid nagu näiteks E314, siis ostab ta need ära.
Ma olin selles poes ju varemgi käinud, aga ainult siis, kui me vanaema juures külas olime. Nüüd pidime siia elama jääma ja edaspidi hakkamagi siin poes käima. Mul hakkas peaaegu suu vett jooksma, kui mõtlesin kõigele heale, mida võiks süüa.
Lisasin selle oma nimekirjale asjadest, mis kolimise juures head olid. 1. Oma tuba. 2. Osta söögiks, mida tahad. Kuid kõige olulisem punkt oli: 3. Uus algus.
See, et me Skärblackasse kolisime, tähendas nimelt, et mul on võimalus endale restart teha. Uueks inimeseks saada. Mul oli plaan populaarseks saada. Tohutult populaarseks. Ma tahtsin, et inimesed kisendaksid ja minestaksid, kui ma mööda lähen, tahtsin autogramme kirjutada, tahtsin, et inimesed teeks minuga selfisid ja jookseksid itsitades minema. Tahtsin saada selliseks nagu Kanye West või Beyoncé.
Okei, see oli ehk pisut liiga optimistlik variant. Realistlikum soov oli see, et ma tahtsin inimestega rääkida, ilma et nad vahiksid mind nagu imelikku. Ma tahtsin, et mind valitaks kehalise tunnis meeskonda. Ma tahtsin, et teised kuulaksid, kui ma räägin, ja tahaksid sööklas minu kõrvale istuda.
Stockholmis päris nii ei olnud. Mul oli iseenesest küll üks sõber, Valter, aga ta ei viitsinud väga kuulata, mida ma räägin. Me läksime teinekord koos koolist koju. Saatsime vahel sõnumeid. Kohtusime paar korda nädalavahetusel. Aga kui