Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Ta teadis, kuidas koju saada, isegi kui oli unustanud aadressi.
„Ei ole võimalik, et te üksinda koju lähete. News Monitori põhimõte.”
„News Monitor? Kas see pole mitte Inglise ajaleht … kas te töötate seal?”
„Mhmh. Pariisi kontoris Boccadoril. Ma lähen Abbesses’i postkontorisse, kus on telefon, ja organiseerin teile meie firma auto. Ärge vaielge vastu – seda kuritarvitatakse iga päev. Üks lisareis ei muuda enam midagi.”
Mees läks alateadlikult inglise keele peale üle. Tema prantsuse keel polnud küll mingil moel haukuv, kuid ta rääkis seda väikese hispaania aktsendiga, nagu oleks ta õppinud seda Püreneede jalamil. Tema inglise keel oli selge ja väljenditerikas, kõrgklassi inglise keel. Mitte mingisugune vaesestunud poeet, taipas Alix. Kulunud riietel peab olema mõni teine selgitus. „Rue St-Sulpice,” lausus ta äkki.
„Kuidas palun?”
„Mul tuli just meelde, kus ma elan.”
„Suurepärane. See ei võta kaua. Teie oodake koos Percyga siin. Kui proua Konstantiva peaks tagasi tulema, siis rääkige temaga inglise keeles. Ta näeb välja nagu venelane, aga see on sellepärast, et ta tantsis palju aastaid Djagilevi trupis. Praegusel ajal võtab ta endale hulguseid – ma pean silmas hulkuvaid kasse ja elanikke. Vaadake, et ütlete talle oma nelja vanavanema nimed.”
„Mu … miks kõigi nelja? Ma ei tea kõiki nelja,” pomises Alix. Aga mees oli juba uksest väljas.
Kümnes peatükk
Rue Royale’il Maximi restoranis hertsoginna de Brioude’i ja tema pojaga ühise laua taga viibimine pidanuks olema eriline sündmus ja Jean-Yves püüdiski mängida lahket võõrustajat. Aga hertsoginna külaskäigu eest oli tulnud tal ka lõivu maksta. Rhona pidev kamandamine ja teenijatele nähvamine oli majas kõigil närvid püsti ajanud. See polnud aga sugugi ainult Rhona süü. Tema ise polnud väljapressijast enam midagi kuulnud ning tundis end nüüd nagu lagedal mäeveerul seisev mees, kelle täpsuslaskja on sihikule võtnud. Iga koputus uksele, iga liikumine akna taga pani ta südame hirmust võpatama. Ta palus jumalat, et saaks selle õhtusöögiga ühele poole ilma hetkekski enesekontrolli kaotamata.
Ent kui neile hors d’oeuvres’it11 serveeriti, sosistas kelner talle kõrva, et garderoobi teenindaja kätte jäeti üks pakk, mis paluti kiiremas korras härra krahvile toimetada.
Hirm, see alati valvel draakon, ärkas ellu. Jean-Yves vabandas ja tõusis. Konspiratsioonikunsti hästi valdav kelner juhatas ta meeste tualeti juurde ja tõi talle sinna pruuni paki. Pakis oli paar kirjarida ja läikiv juuksekihar. Jean-Yves tundis otsekohe ära käekirja ja teadis, kellele see juuksesalk kuulub.
Kui ta laua juurde naasis, otsisid mitme naise silmapaarid temalt selgitust. „Ma pillasin paar nädalat tagasi klubis mansetinööbi maha,” improviseeris ta ebalevalt. „Tõtt-öelda oleksin võinud sellele ise järele minna. Neil polnud mingit mõtet seda saata.” Alix oli hädas. Kas ta peaks sõitma tüdrukut vaatama? Juuksesalk kuulus talle. See oli enam kui selge, ent kuidas see kätte saadi? Kas ta peaks kontrollima, ega see verega koos ei ole? Enam ei ole selleks võimalust.
„Ma ei teadnudki, et sa mansetinööbi ära kaotasid.” Rhona trummeldas sõrmedega laudlinale. „Millise?”
„Hm, ühe kolledži oma – sel on ainult emotsionaalne väärtus.” Teades, et võib väga hästi juhtuda, et Rhona seda näha palub, pöördus Jean-Yves oma tulevase väimehe poole. „Philippe, ma panen aluse üksikute mansetinööpide kollektsioonile, mille on annetanud Prantsuse härrasmehed sõjas ühe käe kaotanutele. Hea mõte, kas sa ei leia?”
Philippe de Brioude, kes temasse küllaltki aupaklikult suhtus, pidas sõnatult nõu Christine’iga, ning kogeles siis: „Ma … ma pole selles kindel.”
Jean-Yves pöördus noorema tütre poole, kelle puhul võis ta üldiselt kindel olla, et see tema musta huumorit hindab. „Hea mõte, Ninette?”
„Veel vähema vaevaga saaks kollektsiooni meestele, kes kaotasid mõlemad käed, papa,” vastas tütar üle veiniklaasi ääre ripsmeid välgutades. Kaheksateistkümnesena oma blondi ilu mõjuvõimu katsetamiseks kasutas Ninette harjutamiseks „papat”. Isa vaatas kõrvale, suutmata jätta Ninette’i võrdlemata Alixiga, kelle sundimatu veetlus lõikas lausa lihasse ja luusse. Kaks päeva tagasi lõunat süües oli ta Alixile öelnud: „Sa lööd mõne mehe jalust nõrgaks,” lisades mõttes vaikselt hoiatuse: Ja mõni naine teeb kõik, et sind põrmustada.
Vestlus oli laua taga soikunud. Hertsoginna täitis vaikuse, öeldes: „Kui mina hakkaksin koostama nimekirja tuttavatest noortest meestest, kes ainuüksi Verduni all mõne jäseme kaotasid, loetleksin ma neid senikaua, kuni juustu hakatakse serveerima. Mõistagi sündis Ninette pärast seda koledust, seega tema jaoks on see ajalugu.”
Rhona näoilme andis Jean-Yves’ile mõista, et tal tuleb kohe midagi ette võtta, ent mees ignoreeris seda. Tüüpiline, loodab, et mees päästab vestluse, mille ta ise on metsa suunanud. See oligi Rhona komme. Jean-Yves’i emagi oli ju hoiatanud: „Sinu Rhona ei suuda eales sinu elustiili tunnetada, sest ta näeb maailma läbi ahta pilu – iseloomuviga, mida ei saa eales parandada. Aga kui ilust piisab …”
Tema oli tookord arvanud, et piisab. Rhona säras siiani, isegi Maximis, mis oli rikaste ja hellitatute magnet. Siin õhtusöögi ajal lõi ta oma kõrge pihaga, keha pikendavas punasest muareest õhtukleidis oma tütredki üle. Praegu siin oli tema rõivakomplekti keskpunktiks pärlikee, rubiinist medaljon otsas. Rabav, ent kogu see punane pani Jean-Yves’i unistama pikast jalutuskäigust metsas. Ta soovis, et Alixil oleks telefon, siis saaks ta kontrollida, kas tütarlapsega on ikka kõik korras. Ta saadab talle kirja kohe, kui nad koju jõuavad. Autojuht viib selle St-Sulpice’isse.
Kodus tagasi, püüdis krahv oma kabinetti lipsata, aga Rhona pidas ta uksel kinni. „Miks sa midagi ei öelnud, kui hertsoginna hakkas seda neetud Verduni inimohvrite nimekirja deklameerima?” nähvas ta. „Christine tahtis täna õhtul oma mesinädalaid arutada. Ta tahab kangesti, et Philippe ta Itaaliasse või Šveitsi viiks – kas sa kuulad ka või?”
Krahvil oli kalvadoseklaas käes. Tema teine käsi oli taskus, juuksekihar sõrmede vahel. „Taevake, Alix, ärme täna enam mingit jututeemat üles võta, palun. Ma olen väsinud.”
Surmavaikus. Seejärel: „Kelleks sa mind kutsusid?”
Ta pöördus naise, oma abikaasa poole, kelle kleit viis ta mõtted põrgutule peale, ja lausus: „Vabandust, ma olen väheke vintis, mille eest ma ka alandlikult vabandust palun,” ja et end edasistest ebameeldivustest säästa, läks ta naisega tagasi salongi.
Kui kõik lõpuks voodis olid, oli kell juba kaks öösel, kirja saatmiseks liiga hilja. Seepärast jättiski ta hommikusöögi koos perega järgmisel hommikul vahele, sulgedes end muusikatuppa. Ta oli lasknud ema Bechsteini tiibklaveri pärast tema surma sinna tuua, lootes, et sellest on tütardele kasu, aga tema ise oli see, kes seda kõige rohkem mängis. Klaverit kirjutuslauana kasutades pani ta kiiruga paberile mõne sõna Alixile ja saatis seejärel autojuhi St-Sulpice’isse, paludes tal vastust oodata ja see kohe temale tuua.
Brahmsi intermetso rahustas teda pisut ja ta mängis vahetpidamata seni, kuni Pépin tagasi jõudis. Alixi vastus surus maha ta kõige hullemad hirmud, kuigi kiri ise sarnanes ärahirmutatud lapse kirjaga:
Minuga on hästi, härra, aga kuidas te teate, mis juhtus? Üks mees tahab teilt miljon franki ja ma oleksin pidanud seda teile ütlema, aga ma ei teadnud, kuidas. Ta ütleb, et ta teeb mulle päriselt viga, kui te ei maksa. Palun ärge rääkige Méméle, sest ta jääb siis hirmust kangeks ega taha mind enam toast välja lasta. Ma ütlesin, et kukkusin rongi pealt maha astudes. Teie AG.
Hallis helises telefon. Ta läks seda nii kiiresti võtma, et ei suutnud mõne sekundi jooksul midagi torussegi öelda.
Jälle seesama tungiv hääl: „Nautisid õhtut Maximis? Ma helistasin ja tahtsin sinuga kokku saada, aga mingi poolearune teenija ütles, kust sind leida. Kas sa said