Kleidivaras. Natalie Meg Evans
arva? Ma hoiatan sind piisavalt vara ette, juhul kui sul on vaja veel üht kleiti õmmelda lasta.”
„Esmaspäevaks valmis teha lasta?” Taibates, et mees naljatleb, naine noogutas. „Kui sa oled laua kinni pannud, siis peame minema. Ma informeerin krahvinnat.”
Kui ta oli kontsade klõbinal ruumist lahkunud, laskis Jean-Yves kuuldavale pika ohke. Viimaks oli Rhona siis Alixiga kokku põrganud. See pidi olema Alix – kel veel olid sellised silmad, mis väärisid niisugust tüli? Aga mis võis Alix Goweri Javieri moemajja tuua? Ja miks ta armetu välja nägi … kuigi selles ta kahtles. Rhona jaoks oli räpane kõik peale kõrgmoerõivaste, mille teenija oli hommikuks sirgeks pressinud. Kuidas ta teadis, et see on Alix, kui nad polnud kunagi kohtunud? Selle eest oli ta hoolega hea seisnud. See uus saladus varjutas kõik, isegi tema väljapressija. Kui lauatelefon läbilõikavalt helises, võpatas ta telefoni haarates nagu pöörane. „Kes räägib?”
„Kas ma saaksin palun härra krahv de Charembourgiga rääkida?” küsis noor arglik hääl.
„Seda te teetegi.”
„Härra, see olen mina. Alix Gower.”
„Alix?” Kas see oli mõni trikk?
„Jah. Ma … ma loodan, et ei tülita teid, ja palun vabandust, et ma teile koju helistan, ma tean, et ma ei peaks seda tegema, aga tegelikult tahan ma teiega rääkida. Ma … ma pean midagi pihtima.”
Üheksas peatükk
Laupäeval, 3. aprillil oma maist varandust puust juurviljakastis kandes sõitis Verrian Haviland Butte de Montmartre’is köisraudteel Sacré-Coeuri basiilikasse. Ta luges teejuhatust, mille oli talle andnud kinnisvaraagentuur. Ta jõudis ekseldes väljakule, mis oli pilgeni täis kunstnikke, turiste ja ilmselt ka kohalikke, kui selle järgi otsustada, kuidas nad kohvikutoolidel lösutasid. Ta silmitses kiirustamata kogu ümbruskonda: munakivisillutis, kooruva värviga aknaluugid, puhkevates pungades puud. Jah, Place du Tertre sobis praegu suurepäraselt.
Tema võimalikku perenaist kutsuti proua Konstantivaks ning agentuuritüdruk oli talle öelnud, et „kunagi ammu” oli perenaine tantsinud Ballets Russes’i trupis. Nii et kui üks majesteetlik naine talle ukse avas, siis pöördus ta tema poole oma parimas vene keeles, mille oli omandanud vabatahtliku õpipoisina ühe Moskva ajalehe juures töötades. Naine taganes sammukese ja viipas siis graatsilise käeliigutusega ta sisse.
Verrian tänas teda vene keeles.
„Inglise või prantsuse keeles, kullake, muidu on tõlkijat vaja. Ma olen sama palju venelane kui kala ja friikartulid. Võite mind Rosaks kutsuda.” Naine silmitses kasti, mida Verrian õlal kandis ja mille sildilt võis lugeda „Kvaliteetne Savoia kapsas”. „Mis teie siis olete, Austria ertshertsog või? Kus on teie saatjaskond?”
Ta rääkis inglise keeles ning Verrian vastas samaga. „Jäid natuke tahapoole, kannavad mu riiklikku ametirüüd.” Kuna naine vahtis ikka veel kasti, lisas ta: „Ma ei ole nii vaene, nagu paistan. Kas kuu üüriraha ette on vastuvõetav?”
„Sobib kõik, kullake. Tulge aga sisse. Vaadake ette – see vaip on nagu surmalõks. C’était la guerre. Kas sa näed, te olete ju nägus poiss. Inglase kohta tõmmu. Mis te olete siis uelslane või?”
„Korni päritolu, ema poolt.”
Naine viis ta ülemisele korrusele ja avas ukse, öeldes: „Võite võtta kahese voodi, sest ühesest kukuksite maha. Ma üürin välja ainult kaht tuba ja see siin on suurim.” Tuba lõhnas veidi kassi ja viimase elaniku juuksekreemi järele. „Vaade väljakule ilma lisatasuta ja vannitoast on näha Sacré-Coeuri. Kas te jääte kauaks, härra … ee …?”
„Haviland. Kuuks ajaks, vististi.”
„Kirjanik olete või?”
„Midagi sinnapoole.”
„Nii ma arvasingi. Kirjanike puhul on korralik habemeajamine lubamatu, kas pole?”
Verrian muigas. „Ei – see pole lihtsalt soovitatav.”
„Ma viin teid meie võimalustega kurssi. Tavalised tingimused: te saate oma võtme, käite pärast kümmet kikivarvul, vanni eest kakskümmend franki, mitte mingeid tüdrukuid ülakorrusel enne, kui annate mulle nende nelja vanavanema nimed. Soovite tassikest teed?”
„Annaksin selle nimel kõik.”
Kodus St-Sulpice’is istus Alix siidisukki üle põlvede tõmmates voodi serval. Mida aga selga panna? Ta oli eelmisel päeval kogunud kokku oma viimse julguseraasu, et krahv de Charembourgile helistada, ja see oli olnud nii lahke ja kutsunud ta tänaseks lõunatama, aga ta polnud öelnud, kuhu Alixi viib. Alix lükkas akna lahti, vaadates, milline ilm väljas on. Oli soe, aga mitte päiksepaisteline. Sellest polnud kohe kuidagi abi.
Ta vaatas kõik oma võimalused üle. Ta ei saanud hoida riideid garderoobis, sest kuigi tegu pidi olema möbleeritud toaga, polnud riidekapp kohale jõudnudki. Alixi rõivad rippusid luuavarrel, mis oli konksude peale asetatud.
Ta soovis, et tal oleks midagi valget ja linasest, et seda väikese kašmiirkampsuniga kanda, aga tegelikkuses oli tal seesama roosa linane kleit, millel oli nüüd igaveseks küljes kalahais ja mälestus proua Lilliane’ist. Tema ametüsti värvi kleit? Ei, see oli liiga seksikas mehe jaoks, kes oli teda juba lapsest saati tundnud.
Ta võttis alla ühe pärgamendi värvi krepist varrukateta sirge lühikese kleidi ja proovis seda enda ees. Ta oli õmmelnud kleidi eelmisel aastal koolis ja kohendanud seda Vogue’i kaanepildi eeskujul. Preili Maguire, õmblustöö õpetaja, oli kahelnud, kas Alix suudab ilma lõigeteta hakkama saada ning oli krimpsutanud nina Prantsuse moe peale, mida ta pidas üsnagi häbituks. Alixil oli selle töö peale kulunud terve semester, osalt sellepärast, et preili Maguire nõudis lõpu poole, et kleidile ka varrukad otsa pandaks. „Paljaste käsivartega ei käida muul ajal kui vaid õhtul, Alice.” Koolis kutsuti teda Alice’iks, sest leiti, et Alix on liiga välismaine.
„Varrukad rikuvad joone, preili Maguire.”
„Siis tee midagi muud. Kas ma otsin sulle mõne Buttericki lõikelehe?”
Ja Alix lisaski lühikesed varrukad. Kleit, mis põhines moelooja Madeleine Vionnet’ lõigetel, oli viimase solvangu osaliseks saanud suvesemestri lõpus enne kursuse traditsioonilist moeetendust, kui direktor oli nõudnud, et Alix kleidi ära triigiks.
„See on crêpe marocain, preili Peachman,” protesteeris Alix, kellel jäi sellise väikekodanliku rumaluse peale suu ammuli. „See peabki kortsus olema. Kui ma saaksin näidata teile Vionnet’ orginaali, siis te mõistaksite.”
„Triigi ära või see konfiskeeritakse.”
Kehv kleit, ent see oli kindla peale minek. Alix tõmbas kleidi üle pea, pani pahkluude juurest sandaalide pandlad kinni. Tema juuksed olid juba ammu kooliaegsest hobusesabast välja kasvanud ja praegu harjas ta need vasakult poolt otse üle pea ja kinnitas klambriga nii, et lokid langesid üle parema kõrva. Sellest ajast alates, kui ta Hermèsis seda ameeriklannat nägi, oli ta hakanud kulme õhemaks kitkuma. Vaadates end suurest peeglist, leidis ta, et ei olegi enam nagu kahekümnene, kes näeb välja nagu viieteistkümnene – tänu Pariisile oli ta jõudnud oma õigesse ikka. Tilgake lõhna, õlgkübar ja vaid nii palju aega, et enne kodust välja saada, kui Mémé turult tagasi on.
Koridoris jäi Alix kõhklema konsoollaua juures, mida täitsid perefotod. Mémé ammusurnud vanemate ja venna raamitud fotode hulgas oli üks, mida Alix pidas kõige kallimaks: tema vanemate pulmapilt. Ta tõstis selle üles, naeratas pruudi noolsirget kleiti vaadates ja mõtles: Seepolegi nii erinev sellest, mida mina kannan. Ta suudles külma klaasi. Soovi mulle edu, ema.
Kui krahv ta Deux Magots’ kohviku juures Boulevard St-Germainil peale võttis, kinkis ta Alixile kimbu kreemjaid nartsisse, mis olid kokku köidetud sinise paelaga.
„Lanvini sinine10!” hüüatas Alix.
„Ainus sinine, mis kollasega ideaalselt sobib.” Kui krahv talle autoukse avas, oli Alixil hetk aega hinnata
Prantsuse moelooja Jeanne Lanvini järgi, kes rajas 1889. aastal Lanvini moemaja, mis tegutseb Pariisis käesoleva ajani.