Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Võin juba ette kujutada, kui tänulik sa oled.”
Verrian vajus seina vastu. Jumal tänatud! Vähemalt midagi sain ma korda aetud. „Ma olengi tänulik. Kas ta on ikka Hispaanias – Miguel, noh?”
„Ainult sel juhul, kui ta soovib surma saada. Talle anti kõik võimalused koos perekonnaga lahkuda. Noh, räägime parem sinust ja sinu lubadusest Pariisis minu poliitreporter olla.”
„Kuula, Jack …” Telefon jäi tummaks, kähises ainult, mis oli rahvusvaheliste kõnede puhul nii tavaline. Verrian surus maha kiusatuse hüüatada „Halloo? Halloo?” ja virutada telefonitoru vastu seina, sest see ei aita kunagi, suunab vaid viha teisale. „Jack! Kas sa oled liinil?”
„Nagu oleks.”
„Ma lähen esimesel võimalusel Hispaaniasse tagasi. Ma olen sõjakorrespondent. Ma ei sobi siia.”
Jacki naer kõlas metalselt nagu lõbustuspargi mänguautomaat. „Sa oled meie uus mees Pariisis, Verrian. Sa andsid oma sõna vastutasuks tolle Migueli-säga elu …” Klõpsatus märkis kõne katkemist.
Verrian uuris arvet, mille Laurentin tuhatoosi kõrvale asetas, ja arvutas kokku päevi alates oma saabumisest. Püha jumal – ta oli olnud haige peaaegu kaks nädalat. Viimane kord, kui ta nii kaua selili lebas, oli kooli ajal difteeriat põdedes. Laurentin kinnitas arvu õigsust.
„Te saabusite 21. märtsi varasel hommikutunnil. Õnneks on meil tänu öövahetuse töötajatele hotell lahti, hein. Te sõite veidi hommikust, tegite ühe telefonikõne ja kukkusite kokku. Ma ei teadnud, mida teiega teha – teil polnud mingeid dokumente.”
„Ma olen tänulik, et lubasite mul jääda.”
Laurentin võttis salvrätiku, et laualt puru pühkida. „Meie jutuajamine käis prantsuse keeles, aga siis äkitselt hakkasite te hispaania keeles rääkima. Kohalik arst räägib hispaania keelt ja ta ütles, et te olite näinud õudusunenägu, milles elusast peast põlesite. Me otsustasime, et see on malaaria, ja andsime teile hiniini. Minu ettekandja Marie kuivatas teie otsaesist.”
Laurentin tegi ukse lahti ja hakkas varajastele lõunatajatele kõnniteele laudu sättima. Silmates Verriani laual ajalehte, mis oli lahti Durango pommitamise reportaaži kohalt, ohkas ta: „Teie hingele on vaja kosutust. Nautige Pariisi võimalusi.”
Reede, 2. aprill
Christine’i tulevane ämm, hertsoginna de Brioude oli saabunud pärast vaikse laupäeva jumalateenistust Boulevard Racanile ja pidi jääma sinna veidi pikemalt kui nädalaks. Meeldiv naine – ehk isegi liiga vastupandamatu –, kelle saabumine oli põhjustanud Jean-Yves’i maailmas kaose.
Rhona oli selleks puhuks palganud juurde teenijaid, kes jäid kõigile jalgu. Ta oli täitnud maja lilledega, mis panid kõik aevastama. Avastanud, et hertsoginnale ei meeldi väikesed koerad, oli ta sulgenud Tosca ja Figaro muusikatuppa, kus need järelejätmatult ulgusid. Sel hommikul oli Jean-Yves viinud naise kõrvale ja öelnud: „Mu kallis, meil ei ole suurt midagi, millega hertsoginnale muljet avaldada, ehk püüaks selle asemel teda hoopis soojalt ja südamlikult vastu võtta?”
Rhona oli võtnud seda kriitikana ja karistanud meest jäise ametlikkusega. Nii oligi mees oma kabinetti tõmbunud, tegu, mis võimaldas tal ka telefoni lähedal olla. Vähemalt ei pidanud ta alalõpmata välisukse juurde hiilima, et ise kirjakandja peale sattuda. Ferryman oli selle töö enda peale võtnud. Suures hädas oli Jean-Yves sekretärile väljapressimisähvardusest veidikene paotanud, kuid sugugi mitte kõike. Ta oli selgitanud, et üks ebameeldiv isik püüab temalt võltsarvega raha välja pressida. „Parandas ära kella, mida mul pole kunagi olnud.” See on tavaline pettus, selgitas ta Ferrymanile, mille ohvriks tema seisundis mehed langevad, sest pisisulid teavad, et nood maksvad, kuna ei taha piinlikku olukorda sattuda. „Ma räägin selleks puhuks, kui sa peaksid selle kaabakaga kohtuma. Ära lasku temaga vestlusesse, lihtsalt juhata ta minu juurde. Mõistagi ei tohi daame mingite ebameeldivustega häirida.”
Kas Ferryman oli seda juttu uskuma jäänud? Poiss oli teinud kummarduse, mida Ninette nii põlgas, ja pomisenud: „Hästi, härra.” Rohkem telefonikõnesid ei tulnud ja ka kirju ei toodud. Ehk oli väljapressija käega löönud? Sellised mehed olid tihtipeale argpüksid või siis laisad. Võib-olla oli ta kergemat saaki otsides minema tõmmanud. Nii oli see esimene päev üle hulga aja, kui Jean-Yves tundis, et on võimeline kirjutama kirju ja lugema ajalehte, ilma pidevalt telefoni jälgimata ja Boulevard Racanil jalutajaid uurimata.
Tema süda püsis kergena kuni kolmveerand kaheteistkümneni keskpäeval, mil Rhona astus tema tuppa meelde tuletama, et nad kõik lõunatavad kodus ning ega ta ometi ei kavatse hertsoginna kõrval oma koduses ülikonnas istuda.
Londonis, kus nad olid elanud suurema aja abielust, oli Rhona alati olnud peenutsev ja nipsakas – aga ka võluv. Ta oli suutnud luua mõnusa meeleolu, majas oli alati olnud kärarikas sagin, klaverimuusika ja naer. Aga uus ülemäärane tähelepanu oma välimusele oli tabanud Rhonat juba Pariisi saabumise päevil. Niipea kui naine oli Boulevard Racanil autost välja astunud, oli mingi kaitsesnobism temas kanda kinnitanud. Mees oli selle esmalt koduigatsuse arvele pannud – perekonna puudumine –, aga nüüd ei saanud ta enam eitada, et Rhona oli kardinaalselt muutunud. Ei enam naeru, ei muusikat. Naise elu sisuks oli nüüd muutuda veel prantslaslikumaks kui prantslased ise: kõrgmoekostüümid ja Reboux’ kübarad, kaartide saatmine õigetele „sõpradele”, söömine šikkides paikades ja õige kunsti imetlemine. Isegi koerad kandsid uuel aastaajal moevärvi kuube ja käisid pesus moodsates spaades.
Rhona oli muutunud ka tema suhtes. Ta oletas, et naine soovib, et ka tema oleks korralikult riides ja sõidaks koos naisega ringi, kui see tsitadelli vallutab. Aga huvitaval kombel oli just Jean-Yves see, kes oli muutunud ehtsamaks pariislaseks …
Ta oli võtnud armukese. Hélène oli abielus ühe Poola krahviga, kes polnud suurema osa aastast üldsegi kohal, sest eelistas Pariisile Cannes’i. Hélène andis Jean-Yves’ile kõike, mida see seksuaalselt ja intellektuaalselt vajas, ning jättis ta igas teises mõttes rahule. Nad kohtusid kolm kuni neli korda nädalas.
Laua tagant tõustes ütles Jean-Yves Rhonale, et Savile Row’ ülikond, mida ta kanda kavatseb, on vägagi sobiv en famille lõunasöögiks. – „Aga sa tundud murelikuna. Mis sind vaevab, mu kallis?”
„On üks asi, millest ma olen tahtnud juba möödunud kuust alates sinuga rääkida. Aga sa ei saa seda eitada, Jean-Yves, et kohe, kui sind silman, sulged sa end siia ruumi.”
Ta ei eitanudki seda. „Nüüd olen ma sinu päralt. Ma kuulan.”
„Oli laupäeva hommik … Ma ei mäleta, mis laupäev, aga ma olin Javieri moemajas kleidiproovis ja ma nägin seal kedagi – üht räpakat tüdrukut korviga.”
„Kas ta oli vale trepi kaudu tulnud?”
„Pole aimugi, Jean-Yves. Selliste inimeste vastu ei näidata üles uudishimu. Ma tahan öelda, et ma tundsin teda. See oli üks neist olendeist, keda sa Londonis elades vahetevahel välja õhtustama viisid.”
„Kust sa tead?” Need sõnad pääsesid suust valla enne, kui ta end takistada jõudis. Ta köhatas. „Ma pean silmas seda, et ma viisin paljusid inimesi õhtustama, kui me Londonis elasime.”
„Paljusid noori naisi … tõesti?”
„Muidugi mitte. Ehk ühe või paar sõprade tütart, kellel oli linnas asjatoimetusi, seda ma mõtlesin. Aga mida sa tahtsid öelda, Rhona?”
„See olend – ta on teistsugune. Tal oli nii läbitungiv ilme, nagu üldse olla saab. Anuv nagu nälgival spanjelil. Tavaliselt poleks ma nii madalale laskunud, et seda mainida, aga nüüd on asjalood teised. Kuni Christine on turvaliselt abielus, Jean-Yves, ei tohi meie perekonna käitumine mingiteks etteheideteks põhjust anda. Kellega sa kohtud, kohad, kus sind nähakse – kõik loeb. Inimesed arvustavad perekonda, kes end hertsog de Brioude’iga seob. Armumängud – ega isegi õhtusöögid – vaeste juutidega lihtsalt ei sobi.”
Ta pöördus näoga mehe poole, näidates oma siledat põske – tema viis näidata, et ta on oma arvamuse öelnud ning rohkem