Kleidivaras. Natalie Meg Evans
istus ja laiutas käsi. „Sa olid vaevalt viieaastane, kui su isa suri. Kõige pikem jutt, mida sa temaga pidasid, oli sellest, millise lusikaga putru süüa.” Ta rehmas käega Mathilda portreele. „Nad kõik on surnud. Sul olen ainult mina.”
Miski murdus Alixis. Ta tormas toast välja, hüüdes: „Olen kindel, et mu ema jooksis minema ja hakkas õeks üksnes seetõttu, et sinu juurest pääseda.”
„Aliki!”
Tegemata välja valust, mis sellest karjatusest kostis, tormas Alix kodust välja. Ta on ülejäänud päeva koos Bonnet’ga. Aga kui Alix oli lõõtsutades Butte Montmartre’il Abbesses’i metroojaama treppidest üles jooksnud, avastas ta, et tema sõber on muul moel hõivatud. Bonnet oli väljakul meestepundis, kes kõik maas mati peal mängupulki veeretasid. Lahti tõmmatud laud oli pudelite ja klaaside all lookas.
„Poisteklubi,” pomises Alix. „Ma lähen Pauli vaatama.”
Aga Quai d’Anjou juures leidis ta, et Katrijn oli oma ankrukohast lahkunud. Ta põrnitses tühja veevälja ja teda valdas sõnulseletamatu kurbus. Paul oli alati olemas, kui ta teda vajas.
Vana Francine irvitas oma tekilt. „Ta tuleb tagasi. Ta viis õed kanalit mööda oma viimast elavat sugulast vaatama.”
„Tal ei ole ühtki sugulast, Francine.”
„Oh, on küll. Vanatädi La Ferté-Milonis, kes juba aastate eest Sylvie le Galist lahti ütles. Ei kiitnud tema ülemeelikut tantsimist heaks.” Francine õõtsutas end küljelt küljele. „Paul loodab, et tüdrukud sulatavad tema vana kalestunud südame. Et saaks tüdrukud tema juurde peita, kui võimumehed neile järele tulevad. Ma loodan ainult, et see sõit on väärt kütusekannu, mille ta pidi minult laenama.” Alixi morni ilme peale naerma hakates viipas Francine teda kutsuvalt edasi. „Astu sisse, võta koos minuga klaasike Pastisi.”
Alix küll ei tahtnud, ent Francine’i hambutu naeratus meelitas ta pardale. Kui ta juba seal oli, sai ühest Pastisist mitu. Lõpuks vaarus Alix Francine’i paadist välja alles siis, kui juba hämarduma hakkas. Tema põsk kipitas veelgi Mémé käelöögist, aga vahepealsed tunnid olid viha hajutanud. Mémé vananes maailmas, mis ei pakkunud konksus sõrmedega õmblejannale uusi võimalusi. Mémé kartis tulevikku, sakslasi, kõike.
Selleks ajaks, kui Alix St-Sulpice’i kiriku ees väljakut ületades tundis jalge all kiviplaatidel kuulsa oreli vibratsioone, oli ta otsusele jõudnud. Ta ei võta tööd Javieri moemajas vastu. Ka Pauli pärast mitte, isegi Suzy pärast mitte. See kujutas endast liigset riski, ülemääraseid ootusi.
Ta aitab Pauli mõnel muul moel, tõotas ta. Ta orjab telefonikeskjaamas, võtab vastu kõik öövahetused, mida pakutakse. Ta pöördub preili Boussaci poole ja saab ülevaatajaks. Usaldustäratavas ülikonnas mees võib ta korralikku äärelinna lennutada – kuigi tal tuleb ka Mémé sinna kaasa võtta.
See oli hea plaan. Miks sa siis nutad, nõudis ta endalt. Lootus ei ole surnud. Lihtsalt tundub olevat.
Kuues peatükk
Alix oli oma tõotusele truu kogu järgneva nädala. Seetõttu oligi ta siin, järjekordsel laupäevaööl Rue du Louvre’is oma vahetust lõpetamas. Kui pühapäeva koidik läbi pimenduskardinate telefonijaama sisse puges, tõmbas Alix kõrvaklapid peast ja tundis soovi kohvi, magusa kange kohvi järele. Ta vaatas kella. Vähem kui tund aega oli jäänud. Õnneks oli tal kogu aeg tegemist olnud. Tavaliselt oli öövahetus vaikne, täna aga summutas ümberlülitamise klõbin kõnesid suunavate kolleegide pomina.
„Halb ilm kanali kohal. Kõik sadamad on reisid tühistanud,” oli öövahetuse ülem teatanud. Helistajale helistaja järel öeldi, et neil tuleb oodata tund aega, enne kui neil õnnestub oma Suurbritannia perekondi ja sõpru teavitada, et nad on Prantsusmaale toppama jäänud. Alix niheles oma istmel küljelt küljele. Oeh, tema selg! Ta ei tohiks mõeldagi kangele magusale kohvile …
Valgus välksatas ta silme ees, ta pistis vastamisjuhtme pistikupessa ja toppis kõrvaklapid pähe. „Kuhu, palun?” Kui vastuseks tuli „London”, valmistus ta järjekordset helistajat teavitama, et sel tuleb kannatust varuda. Seda võimalust aga ei tulnudki, sest helistaja nähvas: „Andke mulle Abbey 2310. Mul on seda liini kohe praegu vaja!”
Mees rääkis inglise keeles, mis pahandas Alixit, sest see vihjas, et tema prantsuse keel ei ole perfektne. Kõige jäigemas inglise keeles, mida ta suutis kuuldavale tuua, lausus ta: „Mul on väga kahju, aga Inglismaa liinid on kinni. Ooteaeg on kaheksa tundi.”
Tüdruk, kes istus Alixi kõrval, heitis Alixile ehmunud pilgu ja sosistas: „Kaheksakümmend minutit, ütles preili Dujardin. Mitte kaheksa tundi, Alix.”
Alix teeskles, et ei kuulnud.
Ka tema helistaja oli enam kui rabatud. „Siis saaks ujudes kiiremini.”
„Kuidas teile udu meeldib?”
„Kas sellega tulebki mul nüüd rinda pista?”
„See on nagu lambarasv. Kõik, mis liigub, on tühistatud. Maailmal on vaja helistada Londonisse, sest londonlased armastavad udu üle arutleda samamoodi, nagu teised rahvad armastavad vana aastakäigu veinist pajatada. Sellel on lõpmatult palju variatsioone.” Teades, et ta tüürib jultumuse poole, lõpetas Alix puuinglise keeles rääkimise. „Ma teatan teile, kui saame teie kõne ühendada.”
„Kas te olete inglane?”
„Ei.” Mehel oli kena hääl, kui ta teda ei kamandanud. Isegi seksikas, aga see ei vabandanud tema jultumust. „Ma olen pooleldi inglane.”
„Noh, see pool, mis seda keelt räägib, teeb seda väga hästi.”
„Sellepärast ma olengi siia tööle võetud.”
„Mõistagi. Teate mis, ma olen ajakirjanik ja on ülimalt oluline, et ma saaksin oma Londoni toimetajaga rääkida enne, kui ta üles tõuseb ja tööle läheb.”
„Teie nimi, palun?” küsis Alix.
„Verrian Haviland.” Ta lausus mõlemad nimed tähthaavalt.
„Ja teie kõne läheb kellele, härra?”
„Jack Havilandile, Abbey 2310.”
„Minu arvates ütlesite, et toimetajale.”
„Kes on juhtumisi ka minu vend.”
„Ah nii. Teie praegune asukoht?”
„Laurentini hotell Gare du Nordi juures, köögitagune koridor, ebameeldivalt tualeti lähedal, kust ma karjun üle pannikolina telefonitorusse, mis haiseb küüslaugu ja kopitanud tubaka järele. Kas te ühendate mind?”
Alix pidi lämbuma, sest püüdis maha suruda nii ehmatust kui ka loo lõbususest tingitud itsitust. Ta heitis pilgu tahapoole. Ülevaataja preili Dujardin istus meetri jagu eemal ja kirjutas aruannet. Familiaarsus, eriti itsitamine, oli rangelt keelatud. „Ma pean saatma iga taotluse teise osakonda või kirjutama taotluskaardi. Ma ei saa ümberlülituslauda mõjutada.”
„Aga te saate kõne eelisjärjekorda tõsta?” Mehe hääl oli okkaline, nagu suitsetaks ta liiga palju, ent ta kasutas haritud inimese kõnepruuki. Alix imestas, mida ta küll seal köögitaguses koridoris teeb. Ta teadis seda hotelli Gare du Nordi läheduses. Nad avasid enne koitu, et pakikandjad, raudteekoristajaid ja väsinud prostituute toitlustada.
Ta ütles: „Mitte ilma vastutava isiku allkirjata.”
„Ja ühelt kangekaelselt telefonioperaatorilt oleks seda liig paluda?”
Alixi sõrmed hõljusid lüliti kohal. Üks tõmme lõpetaks kogu asja. Aga ta üllatas iseendki, vastates armsasti: „Oleks küll. Teie õnneks ma ei ole kange kaelaga … noh, olen küll, aga üksnes sellepärast, et olen terve öö töötanud.”
Paus. Seejärel: „Mul on siiralt kahju. Mul oli põrgulik nädal ja ma pean tõesti oma vennaga rääkima. Tal on selline positsioon, et ta saaks ühe mehe elu päästa.”
Alix oli nende kuude jooksul