Kleidivaras. Natalie Meg Evans
kaasa toonud, aga see, mis sellest järele jäi, oli investeeritud nende tütarde jaoks. Ja seda oli palju vähem, kui naine ette kujutas. Preili Aisleby, oma vanaisa söekaevanduse pärijanna, oli kunagi olnud Põhja-Inglismaa kõige rikkam tüdruk. Selleks ajaks, kui ta päranduse kätte sai, oli Aisleby kaevandus end ammendanud ja sõda naise investeeritud varanduse minema pühkinud. Tema vanaisa võlad ja matusekulud võtsid suure osa veel sellestki, mis järele oli jäänud. Jean-Yves püüdis talle sageli selgitada, et oskamatu majandamine ja sotsialism on need, mis naise varanduse neelasid, mitte vargus, aga Rhona uskus kangekaelselt, et tema raha on kuskil olemas. Ja iseenesestmõistetavalt kulutas ta seda nii, nagu oleks see alles.
Otsesõnu, ta ei saanud endale väljapressija pidamise luksust lubada.
Ta märkas, et telefonitoru on higist libe, ja pühkis selle kiiresti kuivaks. Kellele see kurjakuulutav hääl kuulus? Ja kuidas üldse saab üks võõras inimene teada sündmustest, mis leidsid aset kolmkümmend viis aastat tagasi Alsace’is? Kõik oli ju ära summutatud.
Talle meenus vaid üks inimene, kes oskaks ehk talle seda öelda. Ta peab tabust üle astuma ja temaga kohtuma.
„Paul, ma teen seda. Ma varastan Javieri kevadsuvise kollektsiooni, nii et me kumbki ei pea enam kunagi raha pärast muretsema. Ma lipsan maskeerituna sisse, märkmik seeliku all. Ära ainult sellest kunagi mu vanaemale räägi!”
Olles seda öelnud, torkas Alix kahvli vinegrettkastmega üle valatud riivitud porgandi kuhja. Tema taldrikul olid ka redised, külmad rohelised oad, keedetud muna, sibul ja Toulouse’i vorsti viilud. See kohvik Butte de Montmartre’il oligi spetsialiseerunud odavale ja kiudainerikkale toidule. Oli reede, 12. märtsi lõunaaeg, ja kuigi endiselt puhus vinge tuul, säras Place du Tertre eredas päikesekullas ja puud olid pungas. Alix oli olnud keskjaamas öövahetuses ja töötanud pärast seda veel neli tundi, et üht haiget kolleegi asendada. Ta tundis kerget peapööritust. „On hullumeelsus varastada terve kollektsioon, pealegi võimatu, aga …” Ta vakatas.
Paul raputas veininirele soolavalli ette. Alixi küsimuse peale „Kas ma söön üksinda lõunat?” tegi mees grimassi ja vastas: „Ma pean sulle midagi rääkima.”
Ei või olla. Ega ometi pole tema kontaktisik palunud kellelgi teisel seda kollektsiooni varastada? Nüüd, kui ta on veetnud uneta öid planeerides, kuidas seda teha, ilma et peaks öösel Javieri majja sisse murdma ja rõivad minema vedama. Ta vaatas, kuidas Paul püüab redist kahvli otsa saada, kuid see hüppas taldrikult kivipõrandale. „Kui see on halb uudis, siis lase tulla.”
Paul tegi grimassi. „Ma valin sõnu, et sa mulle turja ei kargaks.”
„Ma kargan sulle ju alati turja.” Lähemalt vaadates oli näha, et ka mehe silmad olid unisusest ähmased. „Kesköine nafta laadimine?”
„Õudusunenäod. Iga kord, kui silmad sulen, näen oma ema surnukeha.”
„Oh, ära nüüd, Paul.”
„Ja politsei tuli minu laeva peale.”
„Politsei?”
„Tahtsid mu sildumisluba näha.”
„Sul ju on luba?”
Mees vaatas talle otsa pilguga, mis ütles: Mida sina siis arvad? „Alix, sa oled alati rääkinud, et tahad moekunstnikuks saada ja oma moemaja luua? Noh, minu kontaktisik korraldaski sulle töövestluse.”
Alixi süda pidi seisma jääma. „Mida?”
„Javieri moemajas. Siis ei pea sa tema etendustele hiilima, oleksid otse tema asutuses sees.”
„Oi.” Siis selles oli asi. Võimaluses, millest ta unistas. Ainult et …
„Kas ma ütlesin midagi valesti?”
„Ei. Noh, natukene.” Pauli pakkumine ahvatles teda murdma Méméle antud lubadust, pakkudes samas talle võimalust reeta ka iseennast. Seda oli nii raske selgitada. Alix põrnitses väljakut ja viibutas seejärel kahvliga kunstnikule, kes maalipukki püsti ajas. „Vaata teda, nende väikeste paksude jalgadega? Bonnet – minu kunstnikust sõber, kes elab siin sellel väljakul – ” Ta viipas vanade majade rodule enda selja taga. „Ta ütleb, et see mees on kakskümmend aastat turiste joonistanud, nende lõugasid ja ninakühme silunud. Kui ta koju läheb, jääb kõnniteekividele terve lomp tema jalajälgedega joonistussütt, mälestusmärk kohast, kus ta kogu päeva seisis. Tema jaoks on see vaid kena pildi tegemine ja selle eest raha saamine.”
Paul ümahtas. „Arvestades seda, mida sina oled mulle Bonnet’ tühjadest toidukappidest pajatanud, võiks ta ka ise vahetevahel mõne pildi maha müüa, mitte kritiseerida neid, kes seda teevad.”
Alix tormas Bonnet’d kaitsma. „Ta pigem nälgib, kui maalib tellimise peale! Minu vanaisa uskus, et iga lõpetatud pilt on oma hinge kaotanud.”
Paul püüdis järgmist redist kahvli otsa saada. „Kuidas sina seda tead?”
„Mémé räägib. Vanaisa maalis sama stseeni ikka ja jälle uuesti, püüdis täiustada valguse langemist.” Pauli turtsatus ajas ta vihale. „Kui sa oleksid kunagi lugenud Zola romaani „Looming”, siis sa mõistaksid. Raamatus võitleb Claude Lantier normi vastu, mis nõuab üksnes turvalist, traditsioonilist kunsti. Ta pühendab kogu oma elu sellele, et luua üht suurt maali, milles loodus sulab kokku tõelise kirega.”
„Ainult et tal saab värv otsa ja ta sureb?”
„Ei, ta poob end üles.”
„Oh.” Paul lennutas järgmise redise Alixi sülle. „Alati leidub väljapääs, mis?”
Alixil oli oma taktituse pärast kibekahju, aga ta tahtis, et Paul mõistaks, miks ta murest nii murtud on. Ta vajas raha, aga vahendid, mida selle saamiseks pakuti, olid ohtlikud ja mis veelgi tähtsam – ebamoraalsed. Tema jaoks oli mood kunst. Kleidi kopeerimine oli nagu viljapuuaiast õuna võtmine. Kollektsiooni varastamine oli nagu viljapuuaia mahapõletamine. See oli ühe inimese geniaalsuse, tema hinge vargus.
Paul küsis: „Kas sa tahad seda töövestlust või mitte? See on ju nagu jumala enda saadetud.”
Tegemist oli võimatu valikuga. Ta peaks üles ütlema oma koha telefonikeskjaamas ja taluma Mémé hädaldamist. Ja mis siis, kui ta võetakse küll Javieri moemajja tööle, kuid leitakse, et tema ande suhtes eksiti? Unistusi võib endaga aastaid nagu õhupallikobarat kaasas kanda, et siis ühel päeval avastada, et nendes oligi vaid paljas õhk. Käega redistele osutades ütles ta Paulile: „Söö näpuga. Kes siin vaatab? Ma arvan, et minust ikkagi moekunstnikku ei saa. Bonnet palus mul oma maali jaoks poseerida. Ma lähen pärast lõunat oma esimesele seansile.” Ta oli kunstnikuga kasutatud riiete poes Rue des Rosiers’l kokku sattunud. Alix oli müünud üht tviidseelikut, mida enam ei tahtnud.
Mees oli muhelenud, kui ta oli talle rääkinud, et üüri tõstetakse. „Saatus ise ütleb sulle, et on aeg mulle poseerida, michou.6 Ma ei saa palju maksta, aga ma annan sulle üht-teist, mida oma lurjusest peremehele visata.” Ta koputas nina peale. „Meie saladus.”
Paul kallas mõlemale veini, magusavõitu kraami, mis värvis klaasi punaseks. Mees ütles tõsiselt: „Kunstniku modelliks olemine, Alix, on suurepärane seni, kuni oled veel noor, aga kas sa tahaksid edaspidi oma kortse galeriiseinal näha? See töövestlus Javieri juures on alumine redelipulk, aga see on algus karjäärile, kus naine saab tippu ronida.”
Tema enda argument paisati talle tagasi. „Sa tahad, et ma teeksin seda ainult sellepärast, et mul oleks võimalus varastada.”
„Ma tahan, et sa saaksid ka oma unistuse täide viia. Aga varastada, jah, ainult üks kord. Ainult üks kord, Alix. Ma vajan nii meeleheitlikult raha! Ma ei rääkinud sulle oma õudusunenäo lõpust: mu surnud ema ajab end üles ja krahmab minu käest Lala ja Suzy ja viib koos endaga vee alla. Ma kuulen, kuidas nad minnes minu nime karjuvad.”
Alix jõi veini, tundes, et see jätab suhu toore maitse. „See töövestlus … millal see on?”
Paul haaras tal käest. „Homme.”
Nii