Kleidivaras. Natalie Meg Evans
Mémé põrnitses oma töölauda. „Kuidagi suudaksin ma sõrmedel veel ühe tunni rohkem käia lasta. Vaesele Brandelile tuleb koht üles ütelda. Kes me sellised üldsegi oleme, et endale koristajat lubame? Rockefellerid või?”
„Ma ise koristan. Ja …” Alixi hingamisest oli tunda erakordset kindlameelsust, ta ei saanud õieti arugi, et oli selle otsuse juba langetanud. „Ma mõtlesin, et võiksin kandideerida Javieri moemajja tükitööd tegema. Tead küll, õmblustööd, mida saaksin koju kaasa võtta? Mul on oskused olemas ja sa saaksid mind soovitada. Ja siis ajapikku,” – ta ei teinud väljagi hoiatavast tulukesest vanaema silmis – „võiksin saada seal täiskohaga töö. Javier edutab naisi, ma võiksin end üles töötada ja saada juhatajaks. Meistritele makstakse hästi, headele meistritele väga hästi.” Samal ajal aga varastaksin Pauli kontaktisikule, et me ei peaks võlgu võtma. Ehk saaksin isegi täistabamuse. Seitsesada tuhat franki …
Danielle Lutzmani suu tõmbles valust, seejärel ehmatusest. Kohe järgnes sellele viha. „Sa kuulsid, mida ma ütlesin, et ma orjan seitse tundi nädalas lisaks ja sina pajatad siin, et jätad telefonikeskjaamas oma hea töökoha? Töökoha, mille pärast ma end häbistasin, et sa selle saaksid?”
„Jääksin seni, kuni olen kindel …” Alixile torkas Mémé viimane repliik kõrva. „Mida sa selle all mõtled, et „häbistasid”? Ma ise sain telefonikeskjaamas selle töökoha.”
„Just siis, kui ma tahan end turvaliselt tunda, räägid sina, et loobud tööst, mis annab meile katuse peale kohale?” Mémé lõi rusikaga nii kõvasti vastu lauda, et savinõud värisesid. Alix haaras tema kondised käed pihku.
„Palun ära tee nii, Mémé. Kui ma tõesti midagi ütlesin, mis sind ehmatas, siis tea, et ma ei mõelnud seda nii. Ma jään telefonikeskjaama edasi. Ma teen pikemaid vahetusi.” Ta lisas vaikselt: „Ma teen mida tahes, et sa saaksid end turvaliselt tunda.”
Aga hoolimata nendest kinnitustest tuli tal tulevikus meenutada, et just sel hetkel oli ta astunud kuristiku servale, vaadanud alla pettuse ja ohu haigutavasse sügavikku … ja hüpanud.
Viies peatükk
Rentslis lebav mees võib end lohutada tähti vaadates, aga mehe jaoks, kes lamab Madridi rentslis, varjab tähed tolmukord. Ta lebab seal, kuhu end heitis, kui hävituslennukid üle tänava kohvikute ja poodide sööstsid. Need sakslaste Condori leegioni Heinkeli hävitajad lendavad kolmnurgas, avavad kõnniteedele kuulipildujatule, mis purustab klaasid ja kisub tänavast välja mängutäringusuurusi tükke. Müra on kõrvulukustav ja inime sed tormavad nagu hirmunud hiired röövlindude varju nähes.
Kõmin muutub talumatuks, kuni äkki on nad läinud. Nad ei tule enam päise päeva ajal tagasi tänu hävitajalennukile, mille andis Hispaania vasakpoolsele valitsusele nende liitlane Nõu kogude Venemaa –
Charembourgi krahv Jean-Yves vaatas ärritunult üles, kui köhatus ukseavas tema lugemise katkestas. Mehe sekretär seisis, kiri pöidla ja sõrme vahel, nägu peegeldamas vastumeelsust.
„Te soovite seda kindlasti kohe näha, Monsieur krahv.”
Ajalehte kokku keerates püüdis Jean-Yves meelde jätta, et ta hiljem selle artikli uuesti käsile võtaks. Kes see V. Haviland ka poleks, on ta ilmselgelt ise Hispaania tolmus püherdanud. Jean-Yves oli Londonis elades argipäeviti alati News Monitori lugenud ja oli rõõmuga avastanud, et seda saab ka Pariisis Briti saatkonna lähedalt kioskist osta, mis siis, et mõne päeva vanust. Oli olemas ka lehe prantsuskeelne versioon, aga see kaldus valusatest rahvusvaheliselt teemadest ääri-veeri rääkima. Kolmkümmend Londonis veedetud aastat polnud krahv de Charembourgist teinud inglast, ent olid pannud teda hindama ajakirjandust, mis leiab ühise keele pigem oma lugejate kui võimulolijatega. „Teine postisaadetis, Ferryman?” küsis ta kätt kirja järele sirutades oma sekretärilt.
„See toodi isiklikult, Monsieur.” Jolyan Ferrymani suus kõlas see alati „mon-suur”. Kuigi poisi prantsuse keel oli korrektne, otsekui õpikust, hääldas ta sõnu vaevalise inglise aktsendiga. Ferrymani juuresolekul tuli tal võpatada piinlikkusest rohkem, kui oleks olnud sünnis või sobilik.
„Pane see mu laua peale. Kellelt see on?”
„See isik keeldus oma nime ütlemast ja mulle tundus, et ei sobi küsida. See inimene oli töölise moodi.”
Jean-Yves taipas allteksti. Tema džentelmenist sekretär põlgas ülesandeid, mille täitmine sobinuks rohkem teenrile. Karm värk. Nende pere ei saanud teenrit lubada. Õigupoolest kahtlustas Jean-Yves, et kui hinnad muudkui tõusevad, ei saa nad ka sekretäri kauem pidada. Noh, selle üle tuleb tal krahvinnaga, oma naisega keerulisevõitu vestlus. Kui asi puudutas elustiili, püüdles Rhona de Charembourg oma Inglismaal veedetud suursuguse neiupõlve poole. Aisleby Park, viiskümmend teenrit majas ja viisteist kilomeetrit ümberkaudset maavaldust oli Rhona ettekujutus soliidsest elustiilist. Oleks naine teadnud, et ta hakkab juhtima majapidamist, kus on neli majateenijat ja üks poole kohaga aednik … siis poleks ta temaga kahtlemata abiellunudki.
Jean-Yves laskis Ferrymani minema, rebis kirja lahti ja tõmbas sealt välja paberilehe, mis lehkas sigaretisuitsu järele. Polnud kahtlusevarjugi, et tegemist oli töölise kaubamärgiga.
Aiavärava kolksatus viis Jean-Yves’i akna juurde just hetkel, kui tema naine ja tütred majast lahkusid. Kõik naised kandsid Walesi printsi peene ruudumustriga kostüümi. Mõlemal tütrel oli koerarihm ja selle otsas valge kääbusspitš. Rhona, Christine ja Ninette läksid koos Tosca ja Figaroga väiksele jalutuskäigule Boulevard Racanile. Veetlev rituaal, mis eriti kaua ei kesta. Christine abiellub juunis ja pere jääb ühe liikme võrra väiksemaks.
Parem see kiri läbi lugeda. Ülaserva oli püüdlikult suurte tähtedega kirjutatud „DE CHAREMBOURG”. Ta neelas ahnelt kirja, mis sellele järgnes, ja veri tardus ta soontes.
Ta istus ja sundis end rahulikult hingama. Tal oli olnud suures sõjas rinnatrauma, ja kuigi ta oli alles viiekümne kuuene, kähises ta mõnikord nagu äraaetud ratsahobune. Ta luges kirja vaikselt uuesti:
21. detsembril 1903. aastal tapsite te Alfred Lutzmani. Aeg on selle eest tasuda. On olemas elavad tunnistajad. Nõustuge mu tingimustega, või ma räägin teie räpased saladused välja.
Ma võin teha viga kellelegi, keda armastate.
Ta heitis pilgu bulvarile, kus ta naine ja tütred jalutasid. Mis moodi viga teha? Kui telefon helises, krahmas ta toru. „De Charembourg. Kes te olete?”
„Saite mu kirja kätte, härra krahv? Te ju mõistate, mida ma silmas pean?” Hääl oli kähe, aktsenti oli raske kindlaks määrata … kurgutooni ja Pariisi argoo segu.
Jean-Yves vastas oma kõige laitmatumas akadeemilises prantsuse keeles – vaistlik kaitse. „Kes te ka ei oleks, ma arvan, et te loodate raha saada. Valmistuge pettumuseks. Teie süüdistused on samavõrd arutud kui solvavad.”
Kragisev paus. Seejärel: „Te elate huvitavat elu, härra. Nii palju sõpru. Nii palju nais-sõpru … Kas teie naine suudab ikka neid sõrmedel üles lugeda? Kindlasti ta üritab.”
„Kuidas te julgete rääkida minu naisest?” Kuidas see inimloom teadis midagi tema elust? Tema diskreetsetest armusuhetest? Ta oli nii ettevaatlik.
Helistaja naeris kähedalt. „Te peate naise ilust lugu ja mis selles siis halba on? Naised ja tüdrukud, oh … nii õrnad ja kaitsetud, mis? Kas pole traagiline, kui üks noor tütarlaps viga saab? Teie ju ei soovi, et asi lõpeks ühe tütarlapse näo moonutamisega?”
„Jumal küll, seda mitte. Muidugi mitte. Mida –”
Hääl muutus asjalikuks. „Viissada tuhat franki, ja mitte keegi, keda te armastate, ei saa kunagi teada, milline lurjus te olete – noh, olite. Ma tean, mida te tegite Alfred Lutzmaniga.” Kõne lõppes.
Jean-Yves avastas, et ta särk oli läbimärg. Lõpuks, pärast nii paljusid aastaid, oli