Kleidivaras. Natalie Meg Evans
siidniiti ostma ja peale tulid mingid poisid, kes hakkasid meie, vanade naiste peale karjuma. Nad teadsid, et me oleme juudid. Nemad olid küll mustsärklased.”
„Spitalfields asub Ida-Londonis, proua Lutzman.”
„Aga nüüd nad teavad, millise bussiga ma sõidan, nii et nad võivad mu üles otsida.”
Méméd ei veennud enam mitte miski ümber. London oli tema arust muutunud natsipesaks, kus lõhuti aknaid, peksti ja rünnati. Ta oli alati olnud kõhn, aga selleks ajaks, kui augustikuumus maad võttis, oli ta nagu kondibukett. Alix andis järele. Ta ütles oma töökoha üles ja korraldas terve augusti reisidokumente. Ta müüs maha nende mööbli ja hankis Prantsuse saatkonnast majutusagentuuride aadressid. Lehtede langemise aegu olid nad praamrongis teel Doveri poole, majapidamine pakitud. Alix oli hakanud oma uue tulevikuga leppima.
Pariisi jõudes sai Mémé ühes tikkimisateljees tööotsi, aga talle maksti nende eest vähem kui Londonis. Pariisi luksustööstuse palgad olid ehmatavad, nagu ka see, et tillukese korteri eest, mis asus kuuendal korrusel ja kus polnud sooja vett, tuli maksta kuue kuu üür ette. Alix kandis tööd otsides kingad läbi, aga alati puudus tal kas vastav luba või oli tema prantsuse keele oskus puudulik, või siis oli ta viimane järjekorras, mis oli mõeldud „vaid Prantsuse kodanikele”.
Neid ähvardas juba äärmine viletsus, kui ta viimaks telefonikeskjaamas tööd leidis. Sellele jumala armule järgnes veel teinegi vedamine – kohtumine Sylvie le Gali ja tema kaudu Pauliga. Kui Sylvie õpetas Alixile fokstrotti, šimmit ja tangot, siis Paul jagas temaga oma teadmisi moepiraatlusest ja lihvis tema prantsuse keelt. Alix teenis kakssada musta turu franki iga täpse moekomplekti kavandi eest, mille ta enne moekaupade turule laskmist joonistas. Nad jagasid Pauliga selle raha võrdselt pooleks – see hoidis kohtutäiturid majast eemal. See oli veel üks osa Alixi elust, millest Mémé midagi ei teadnud.
Kuhu küll Paul sel õhtul jäi? Tavaliselt ta ei hilinenud. Alix lõikas reeglitevastaselt üle muru, jälgides teraselt, ega kuskil pole märgata pargivahti, kes teda püha rohtu tallamas nähes oleks kohe vilistanud. Paul ootas teda harilikult lõvikuju juures, soojendades Gauloises’i sigareti suitsupilves oma uhket kõhtu. Peaaegu nädal oli möödunud ajast, kui Alix viimati Katrijni pardal käis, mis tähendas seda, et mehel oli Hermèsi kavandi müümisele kulunud kauem kui tavaliselt. See pani Alixi muretsema. Pariis oli temasuguseid kopeerijaid täis, nad lausa kihasid hooaja kollektsioonide ümber. Märts oli vaikne kuu, kevad- ja suvemoe kollektsioon oli siis juba minevik. Aprillis algas kerge sagimine vahehooaja kollektsiooni pärast, seejärel ei toimunud kuni juuli lõpuni midagi, kuni juba sügis- ja talvehooaja moeetendused kõikide meeled üles kütsid. Aga isegi vaiksetel kuudel ei võinud end lõdvaks lasta. Kui sa tahtsid raha teenida, pidi kiirlaevaga New Yorgi poole põrutama just sinu visand.
Äkitselt kerkis lõviskulptuuri postamendi tagant esile tuttav meremehejakis kuju. Alix jooksis talle vastu: „Paul, sa peitsid end.”
„Olin lihtsalt varjus – ma ei teadnud, et sa juba siia oled jõudnud. Sa näed välja nagu lumekuninganna,” ütles ta, kui nad teineteist põsele suudlesid. „Mulle meeldib su mantel.”
„Täiturult,” selgitas Alix, keerutades end niimoodi, et Paul saaks hinnata mustast kašmiirist seelikuosa rikkalikku voogavust. „Rue des Rosiers.” Mitte päris Schiaparelli, aga peaaegu – ilmselgelt Itaalia disaineri kevadkollektsioonist kopeeritud. Mantel oli vööga ja oli alguses ulatunud pahkluuni, aga Alix oli selle lühemaks teinud ja tikkinud kraele roosid, nii et nüüd oli see Alix Goweri originaal. „Kas läheme kohvi jooma?” Alixile tundus, et Paul on kuidagi pinges. „Raske päev?”
„Mitte rohkem kui tavaliselt.”
Alix ei käinud peale. „Kes tüdrukute järele vaatab?”
„Francine.” Ta pidas silmas vanaldast naist tema kõrvalt paatelamust, mis Quai d’Anjou ääres ankrus seisis. „Ma ei saa kauaks jääda. Ta on juba praegu poolpurjus ja demonstreerib kivisöelaevadega möödasõitvatele meestele oma trussikuid.”
See oli öeldud ilma naljata ja Alix võttis tal käest kinni. „Mõtle asja helgemale poolele – võib-olla täna õhtul tal ei olegi trussikuid jalas.”
Paul purskas naerma. „See lööb küll kai puhtaks! Tule lähme jalutame natuke nagu armastajad, kes me ju pole. Kas tööl läks hästi?”
Alix vastas BBC inglise keeles: „Ma vabandan härra, aga kahjuks ma ei saa teie kõnet edastada, kuna liinil ripub pesu.” Prantsuse keelele üle minnes: „Mis siis nüüd? Miks sa mind jõllitad?”
„Ma ei saa sellest kuradi keelest mõhkugi aru. Sa ju tead, et minuga inglise keelt rääkida on sama hea kui koerale liiga kõrge pall visata.” Smaragdrohelised silmad välkusid – Paul oli heledapäine nagu ta õedki, tüüpiline tahumatu ja rohmakas frank, ent kergesti ärrituv nagu ratsaväeohvitser.
„Mina sain ju hariduse, keegi maksis selle eest,” rahustas ta meest. „Sina pead ka õppimisest lugu, muidu sa ei rügaks hambad ristis selle nimel, et su õed saaksid eratunde võtta. Kui Lala ükskord Pariisi ooperis või La Scalas esimest viiulit mängib, on see üksnes sinu teene.”
Nad jalutasid edasi, pannes tuvid õhku tõusma. Park oli peaaegu tühi, lapsed koos oma hoidjatega olid juba ammu kadunud. Kirjanikud, luuletajad ja üliõpilased, kes sellesse Ladina kvartali soppi alatihti sisse põikasid, olid juba Boulevard St-Michelil. Paul peatus korraks, et süüdata sigaret, ja kummardus nii kauaks leegi kohale, kuni sigaret põlema läks. Silmad maas, tõmbas ta sügavalt suitsu sisse.
„Ütle mulle, enne kui ma uudishimust lõhken,” ärgitas Alix teda lõpuks. „Kui palju sa Hermèsi eest said?”
Paul puhus suitsujoa välja. „Mitte midagi. Minu kontaktisik ei saanud sellega midagi teha. Polnud piisavalt detailne.”
„Polnud piisavalt detailne?” Kibedale pettumusele lisandus ka hirm. Kui see sissetulekuallikas kuivale jääb … ta ei tahtnud sellele mõelda. „Näita mulle siis kedagi teist, kes mäletab detaile sama hästi kui mina, kes suudab nii täiuslikult järele teha … ”
„Keegi ei kahtle sinus, Alix. Noh, mina igatahes mitte. Aga asi ei ole selles. Neil on ehtsat eset vaja.”
„Poole päeva palk vetsupotist alla! Mida see sinu kontaktisik siis loodab? Kui keegi annab mulle raha, siis ma ostan endale selle salli.”
„Küllap on keegi seda juba teinud. See vuhiseb õige pea New Yorki, et sellest saaks iga kuu kümme tuhat võltsingut välja lasta. Mul on kahju, Alix. Ka enda pärast. Mul oli seda vahendustasu vaja.”
„Nad oleksid võinud minu joonistuse alusel töötada.”
„See naine ütles, et ei saa.”
„Naine? Sinu kontaktisik on siis naine?”
„Lõpeta.” Paul püüdis naeratada, ent kortsutas selle asemel vaid kulmu. Ta hoidis Alixi eemal oma „kontaktisikutest” ja kõrvaltänavate baaridest, kus ta neid tehinguid sõlmimas käis. Paul oli olnud musta turuga seotud ajast, mil ta oli juba nii vana, et seadust rikkuda, kuid Alixit pidas poiss selle maailma jaoks liiga süütuks. „Sa naeratad politseinikele,” õrritas ta tavaliselt. „Esimene märk hullumeelsusest.”
Nüüd kehitas ta vaid õlgu. „Kord võidad, kord kaotad.” Kui Alix tema ees seisma jäi, sai ta tüdrukust valesti aru ja tõmbas ta enda vastu. „Ma ei taha, et sa raiskaksid oma elu varastamise peale.”
Nende huuled kohtusid õhkõrnaks suudluseks. Alix kallutas pea tahapoole ja vastas: „Ma ei varasta.”
„Hea küll, siis teed järele. Tänu sinusugustele saavad New Yorgi daamid Pariisi originaalid kätte samal ajal kui prantslannadki. Sa pakud siis sotsiaalteenust, mis?”
„Täpipealt. Kõik saavad oma tahtmise.”
„Välja arvatud disainerid, kes neid rõivaid loovad. Nemad tahaksid su oksa tõmmata.”
„Sina mind selle supi sisse tirisid,” tuletas ta mehele meelde. „Olime teineteist ainult nädala tundnud, kui sa sokutasid mu Longchampsi võiduajamistele