Kleidivaras. Natalie Meg Evans
meeldis talle mehe suu surve, kerge habemevarjuga lõug tema naha vastas. Isegi Gauloises’i maitse ei muutnud seda tunnet.
Alix katkestas suudluse. „Kas sa tahad sellega öelda, et rohkem tööd enam ei tulegi?”
„Kui meid tabatakse, kes siis mu õdede ja sinu vanaema eest hoolitseb?” ohkas Paul. „Jah. Ei tule enam. Sul on õigus.”
„On sul siis mingi teine töö või?” Paul ei osanud valetada.
Mees ägas. „Sa kargad mulle kohe kallale või võtad pea maha.”
Alix sikutas teda varrukast, suudles algul põgusalt ja seejärel väljakutsuvalt. „Räägi mulle, siis otsustan, mida sinuga teen.”
Paul rääkiski talle.
Varastada Champs-Elysées’ lähedal Rue de la Trémoillel asuvast Javieri moemajast 1937. aasta kevadsuvine kollektsioon. Varastada sellest majast, kus Mémé parasjagu töötab … Varastada kogu kollektsioon?
Paul noogutas. „Mu kontaktisik tahab sellest iga viimset kui paela ja pannalt.”
„Võimatu.”
„Seda ütlesin minagi.” Paul tõstis käe ja vaatas kella. Nad olid pugenud ühte kohvikusse, tellinud kõige odavamat veini, mõlemad teadlikud sellest, et kodus on neid pere ootamas. „Ameerikas ollakse selle Javieri järele hullud. See on selle ameeriklanna pärast, kes Inglise kuningat magatas.”
„Proua Simpson kannab Javieri?” Alix mõtles hetke ja noogutas siis. „Võib-olla sellepärast ta paistabki fotodel nii pikk. Javier tõmbab naised sirgu nagu pulgakommid.”
Paul kehitas kannatamatult õlgu. „Ma tean vaid seda, et ameeriklannad seisavad nende imitatsioonide pärast tänavatel järjekorras. Minu kontaktisik tahab, et keegi joonistaks tema kevadiselt etenduselt kogu komplekti maha.”
„Ütle oma kontaktile, et ta on hiljaks jäänud.”
„Selles asi ongi.” Paul kummardus ettepoole, sahmerdades laudlinaga. „Javier esitleb seda aprillis.”
„Keegi ei esitle oma kevadsuvist kollektsiooni aprillis.”
Paul laiutas käsi. „Sellel aastal Javier teeb nii. Ära küsi, miks.”
Alixi pea huugas. Kogu kollektsioon ühest majast? „Selleks tuleb pääseda tööruumidesse, tuleb ateljeesse sisse murda. Tuleb võtta kõik: rõivad, joonised, näidised … kas või Javier ise ära röövida.”
„Kas sa ei saa minna salongi märkmeid tegema? Neil on ju väljapanek kogu aeg üleval, kas pole siis?”
„Mitte enne, kui kollektsioon on juba turule jõudnud. Pääsen moeetendusele mõne daami teenijatüdrukut mängides. Ma lähen mõne hästi riietatud naise järel sisse. Või teesklen, et olen üks sinivereline inglise tüdruk, kes tahab endale kangesti esimest Pariisi kostüümi muretseda. „Millised udupeened kleidid! Kuidas te, pühade vägi, neid küll teete?” Nad lähevad õnge. Kui on hea päev, võin ma viis või kuus disaini meelde jätta. Terve kollektsiooni jaoks läheks mul vaja kas kolme aju või üht kaamerat.”
Asjatundmatu Paul hõõrus nina. „Asi on selles,” ütles ta, „et mu kontaktisikul on hulgimüüjad ootel. New Yorgis on töölistel vatt ja vile peal, vabrikud pungil täis inimesi, keda kutsutakse lauaahvideks – inimesi, kes töötavad õmblusmasinate taga öö otsa, et aga tellimusi täita. Ameeriklannad tahavad üksnes sellist moodi, mida nad ajakirjades näevad. Nad tahavad Javieri. Nad tahavad sedasama, mida proua …”
„Simpson.”
„… kannab, ja nad tahavad seda varem kui kõik teised.”
Alix raputas pead. „Ma olen niigi oma nina alatihti nende kollektsioonidesse toppinud. Müüjad tiirlevad nagu hagijad su ümber ja tulevad kallale, kui näevad sind pliiatsiga kas või kriipsugi tegemas. Sul oli õigus, Paul, kui sa ütlesid, et see on vale. Me peaksime sellele lõpu tegema.”
Paul silmitses oma sõrmi. Küüneümbruse nahk narmendas raskest tööst ja närimisest. „Jah, olen sinuga nõus, aga … vaata, see minu kontaktisik, ta tunneb Rue de Bacil üht logopeedi, kes on oma tööga uskumatuid tulemusi saavutanud ja kes võiks Suzy jälle rääkima panna. Aga ta on kallis.”
Alix ohkas. „Kõik on kallid, välja arvatud meie sinuga. Mul on väga kahju, Paul.”
Paul jõi oma klaasi tilgatumaks. „Ära ole nii kurb. Ma ütlen oma kontaktisikule, et see töö käib meil üle jõu.”
„Ei, Paul … ütle talle, et ma teen seda.”
„Teed tõesti või?”
Alix jõi oma veini lõpuni. „Kohe, kui olen end nähtamatuks muutnud. Muide, kui palju selle eest pakuti?”
„Oh …” Paul luges mündid lauale ja nimetas summa, mille peale Alixil suu lahti vajus. „Ma tean. See on nagu Prix de Diane’il kogu aastapalga mustale hobusele panemine ja täispanga võitmine.”
Neljas peatükk
Seitsesada tuhat franki. Isegi siis, kui raha pooleks jagada, piisab sellest Paulile, et ta saaks Katrijni korda teha, muuta see sobivaks koduks väikestele lastele ja palgata kümmekond logopeedi. Alixile … et ta saaks vabaks pöördtoolist ja lakkamatust jaamadele ümberlülitumisest.
Alix jalutas kodu poole, heideldes oma unistuste ja deemonitega. Ta tahtis nii väga Pauli aidata. Ja ta tahtis nii väga ka ise hommikuti ilma rahamuredeta ärgata. Aga … moetööstus palkas tuhandeid vanaemasuguseid naisi. „Varastada kollektsioon – see tähendab varastada sellistelt inimestele nagu Mémé.” Aga samas jälle … seitsesada tuhat franki.
Ent mis siis, kui nad vahele jäävad? Nad hoiatasid teineteist kogu aeg ohu eest, tegid selle üle isegi nalja. Aga mis siis, kui see tõesti juhtub? Mis siis, kui ta parasjagu midagi maha visandades oma õlal kellegi kätt tunneb? Või kui mõni karm hääl ta juba kauplusest väljas olles peatab: Kas ma võiksin teie käekotti vaadata, preili? Politsei oli Pauli lugematuid kordi vahistanud ja mehe jutud panid Alixi rahutult nihelema. Siis pandaks ta akendeta kongi, mis haiseb eelmise vangi higi või millegi veel hullema järele. Kingad ja pealmised riided võetaks ära ning pärast tagasi saades oleksid need täisid täis. Teda otsitaks läbi, aluspesuni välja. Naisi peaksid küll naispolitseinikud läbi otsima, aga alati see nii ei käi.
Oma maja vestibüülis oli ta nii mõttesse süvenenud, et astus proua Reyst teda märkamata mööda.
„Sipelgad püksis või?”
Alix pööras tuhinal ringi. „Vabandust?”
„Olite selle kena poisiga väljas?”
„Ei, see tähendab, jah.” Alix kiirustas trepist üles.
Uksehoidja hõikas talle järele: „Minu Fernand on homme siin, toob kivisütt. Sa jätad ju jootraha, hein5? Ta kulutab siin asja eest teist taga nii palju aega ja need kotid on ju rasked.”
Oma korteri ukse taga tõmbas Alix hinge ja manas näole rahuliku ilme. Toas leidis ta, et Mémé valmistab praepannil kartulipannkooke. Tema kondised õlad olid kühmus ja Alix teadis paugupealt, et midagi on viltu.
Kui nad koos sööma istusid, lausus Mémé ohates: „See hädaldajast koristajamutt rääkis mulle, et peremees pidi tahtma üüri suurendada.”
„Mida?” See ei saanud juhtuda. Mitte nüüd, kui koopiate tegemistega oli lõpp ja kivisöe eest tuli ka veel maksta. „Miks just nüüd?”
„Maailmalaat avatakse juunis, see tõmbab siia inimesi igast ilmanurgast, nii vähemalt kirjutavad ajalehed. Meie peremees arvab, et nad jäävad siia igaveseks. Ta tahab järgmisest kvartalist tuhat franki kuus rohkem.”
„Järgmine kvartal algab 25. märtsil.” Alix rehkendas. Sinna on veel kaks nädalat aega. Ta tundis end kaamelina, kelle selga asetatakse viimane õlekõrs, mille all see murdub. Ta kasutas vandumiseks üht Paulilt õpitud sõna, millest Mémé