Kleidivaras. Natalie Meg Evans
võtaks, kaduge siit!”
Kogu see sõnavahetus võttis võib-olla veerand minutit, aga kannatamatule helistajale oli see aeg liiga pikk: liin oli tumm. Jean-Yves pani toru hargile ja lootis, hüppevalmis nagu kass, et mees helistab uuesti. Kui ta sellest poosist ära väsis, tõusis ta püsti ja hakkas kõndima, telefoni hetkekski silmist laskmata. See instrument seal laua peal oli tema üle saatanliku võimu omandanud; ta tõotas enam mitte kunagi Ninette’i fantaasiate üle naerda.
Kui Ninette pea ukse vahelt sisse pistis, küsides, kas ta võib sõpradega Bois de Boulogne’i ratsutama minna, nähvas ta: „Ei või!”
Tüdruk vidutas silmi. „Ma küsisin vaid viisakusest, Papa. Sa ei keela ju kunagi.”
„Kes veel lähevad? Kas selles seltskonnas noormehi ka on?”
„Nojah, loomulikult on.” Ta nimetas mõned nimed. Kõik headest perekondadest noormehed, üks neist koguni Saumuri ratsaväekoolist puhkusel. Poleks saanud tütrele paremat saatjaskonda soovidagi. Isegi higistav ja paanikas Jean-Yves teadis, et ei tohi tüdrukuid koduaresti panna. Seetõttu ütleski ta Ninette’ile, et too võib küll minna, aga ei tohi mitte mingil tingimusel oma sõpradest kaugele minna. Ja teda peab sõidutama autojuht. Lisaks sellele peab ka Ferryman teda saatma ja hobusetallide juures ootama.
„Ferryman?” Ninette’i nägu venis pikaks. „Ei, isa. Ta kummardab nagu kelner … võidakse arvata, et ta on mu kavaler. Ükskõik kes, ainult mitte Ferryman.”
Jean-Yves andis ka selles asjas alla, sest tüdrukul oli kogu loost midagi teadmatagi õigus: elu peab jätkuma normaalselt, kuigi ta ise ei suutnud mõelda muust kui vaid väljapressijast, kellel nuga juba käes sügeles.
Ta arvutas parajasti kokku oma Alsace’i panga aktsiate väärtust, saades iga kord erineva summa, kui uksele koputati. Eeldades, et tegu on Ferrymaniga ja valmistudes vabandama oma ennistise turtsakuse pärast, oli ta üllatunud, kui leidis sealt hoopis oma vanema tütre Christine’i. Pulma kaasavara kogumine neelas praegu kogu tütre vaba aja ja tavaliselt võis teda leida elutoas de Charembourgi ja Brioude’i nimetähti salvrätikutele tikkimas.
Tütar oli riietunud kodus lõunatamiseks ja Jean-Yves’i esmamulje järgi ei sobinud see vaseroheline diagonaallõikeline kleiti talle üldse. Christine oli pikk, aga mitte peenike, ja printsesslõige oleks temas seljas paremini istunud. Ta suudles tütart ja tõmbas ninaga õhku. „Schiaparelli Shocking? Ega Philippe’ilt ei ole juhtumisi lihavõttekingitus saabunud?”
Tüdruk hakkas naeru kihistama. „Mehe kohta on sul hea nina.”
„Mehe kohta? Parimad parfüümivalmistajad ongi mehed. Võtame näiteks Ernest Beaux’, kes on Chanel nr 5 looja. Või näiteks André Fraysse’i, kes viskas lilled potti, et sünniks sinu ema meelislõhn Arpège. Parimad moeloojad on samuti mehed, ning ilma kõhklusteta on nad ka parimad kokad.”
Christine’i kulm tõmbus kipra ja isa oletas, et tema naiselik uhkus on riivatud, aga tütar lausus vaid: „Philippe õhtustab täna koos meiega.”
„Tore. Mulle meeldib sinu kihlatu. Tema puhul saan ma tunda rõõmu targast pojast, ilma et peaksin ise tema koolituskulusid kandma.”
Christine’i pahakspanu süvenes. Ta sai harva isa naljadest aru. „Philippe lubas mulle helistada, et teada saada, mis lilli Maman’le tuua. Sa ju tead, et emale meeldib, kui mehed toovad talle lilli, mis tema õhtukleiti täiendavad?”
„Ma olen sellest tema veetlevast nõrkusest teadlik. Kas Philippe pole siis veel helistanud?”
„Oh, on küll, aga ma ütlesin talle, et gardeeniad, sest valge on alati kindla peale minek. Aga siis meenus mulle, et Maman ju vihkab seda lõhna.”
„Helista siis talle ja palu roose tuua.”
„Tema teenija ütleb, et ta on välja läinud ega lähe enam terve päev koju. Mida ma pean tegema?”
„Kuidas oleks, kui lõpetaksid tühja-tähja peale energia kulutamise?” Sedamaid siunas ta oma teravat keelt. Christine oli armunud, igasugused tobedused olid olulised. Erinevalt Ninette’ist ei olnud temal kelmikuseks või nipsakuseks enesekindlust. Südamekujulise näo ja peaaegu olematute kulmudega Christine meenutas tugevasti Jean-Yves’i ema. Samamoodi nagu kadunud Marie Christine de Charembourg, väljendas ka tema pojatütar oma armastust sellise ustavusega, mida oli kerge kuritarvitada. Seetõttu jätkaski isa leebelt: „Me saame seda olukorda parandada, kui läheme ostame valgeid roose. Ferryman võib nendega hallis Philippe’i selja taha hiilida, kui ta saabub … ja tehakse südikas vahetus, ilma et ema midagi kahtlustaks. Voilá.”
Lõpuks hakkas tütar naerma. „Sa oled imeline. Kas me läheme välja lõunatama?” Selle asemel et lasta isal vastata, pöördus ta taas järjekindlalt tagasi selle väikese pisiasja juurde: „Ma pakkusin valgeid lilli ainult sellepärast, et mul pole aimugi, mida Maman täna õhtul kannab. Ta on Javieri moemajas homse õhtusöögi kleidi viimasel proovil.”
Ferryman koputas just sel hetkel, sisenedes poolküljetsi, end otsekui pisemaks muutes, et järjekordset pragamist vältida. Ta andis kirja, mis oli just mõni hetk tagasi toodud. Jean-Yves rebis selle lahti, valmistudes manama näole ükskõikset ilmet noorte inimeste pärast, kes teda tähelepanelikult jälgisid. Tuttavat allkirja nähes lõtvus ta kergendusest. „See on FTMi esimehelt. Mind kutsutakse koosolekule,” ütles ta.
Kui Christine teda mõistmatult vahtis, lisas ta kuivalt: „FTM … Fabrication Textile Mulhouse – inimesed, kes mulle palka maksvad?” Ta luges kirja uuesti. „Noh, nüüd on siis Šveitsi rahajõmm linnas ja tunneb firmaga tehingu tegemise vastu huvi. Paistab, et täna kohtumegi.”
„Ärikohtumine lihavõtte laupäeval?” Christine ei suutnud oma halvakspanu varjata. Veel üks ühine joon Jean-Yves’i äsjasurnud emaga oli tütre religioosne pühendumus. „Kes see rahajõmm siis on?”
„Ta nimi on Maurice Ralsberg. Kahtlemata üks saatanasunnik.”
„Ralsberg – oh, tema käis ka sellel heategevusüritusel, kuhu Maman mu kaasa võttis,” poetas Christine naeratuse. „Ta oli päris ilus, kui prillid eest ära võttis. Väga galantne ema ja minuga. Kutsus ema kogu aeg krahvinnaks, mis talle ju väga meeldib.”
„Ohhoo. Tõusik. Kas tõstan oma aktsiate hinna kahekordseks? Tead mis,” jätkas ta, „me läheme küll lõunatama. Tule kõigepealt minuga Rue du Sentier’sse. Sa võid samuti juhatuse koosolekul istuda. See oleks hariv.”
„Mina ja ärikohtumisel?”
„Miks mitte? Sa võid rahajõmmi ära võluda ning pärast saad mesinädalateks mõne kena riide valida, sest me oleme ju tekstiilikvartali südames …”
„Javier valmistab minu kaasavara,” ütles Christine kähku. „Maman’le ei meeldi, kui ma ilma temata kangaid ostan.”
„Kuss. Sa võid osta midagi, mida Philippe jumaldaks, ja ma lasen selle sulle valmis õmmelda. Seejärel sööme kuskil vaikses kohas lõunat.”
Saatnud ära tütre ja Ferrymani koos temaga, kontrollis Jean-Yves, et kedagi väljas koridoris ei oleks, ning võttis siis sahtlist luku tagant nahkportfelli. Ta kontrollis paelaga kokku seotud rahatähtedega patakat. Viissada tuhat franki, kõik korralikult olemas. Hämmastav, kui vähe ruumi võttis nii suur rahasumma. Ta tõstis telefonitoru ja kavatses helistada maaklerile, et anda Alsace’i pangale korraldus pooled aktsiad maha müüa. Sellest tuleks nii palju sularaha küll, et pangaarvelt sedavõrd suure summa võtmine heastada. Kui ta aga maakleri numbrit valis, meenus talle, et mees on linnast ära lihavõttefestivalil. Kogu loo iroonia seisnes selles, et ta oli püüdnud väljapressijale maksta. Ta oli läinud eelmisel päeval, nagu nõuti, seda Notre-Dame-d’Auteuil’ kioski taha panema, aga oli siis avastanud, et kioskil ei olegi mingit „tagust”. Sinna taha jäi üksnes kõnnitee, kust avanes suur ja lai vaade. Olukord oli tundunud liiga riskantse ja – see oli kummaline sõnavalik – amatöörlikuna. Ta jalutas edasi, surudes portfelli enda vastu, sest ei saanud lasta nii suurel rahal valedesse kätesse langeda.
TEINE