Eesti saatusehetked. Lauri Vahtre
suuri orduisandaid”, Taani esindajana oli kohal Tallinna piiskop Olav. Ülestõusnuid esindasid neli kuningat ja kolm sõjasulast – viimaste puhul oli arvatavasti tegemist vastse eesti „aadli” esindajatega. Nende kaebuste ärakuulamise asemel tembeldati ülestõusnud kiirelt mõrtsukaiks ja raiuti kohapeal tükkideks.
Lasnamäel läbirääkimiste tulemusi ja rootslaste saabumist ootav vägi oli sellega jäänud ilma juhtideta. Ordu ei kaotanud aega, ründas – jättes vastu võtmata eestlaste ettepaneku alistuda ja isegi mässu algatajad välja anda, kui ordu ülejäänutel eluga minna laseb – ja purustas ülestõusnute väe 14. mail kõrgendikul, mida tänini tuntakse Sõjamäena. Kroonikas esitatud arvudest (eestlasi olevat olnud 10 000, neist olla maha löödud 3000) võib oletada, et ülestõusnute vägi siiski pigem pillati laiali kui hävitati. Seda kinnitab ka tõsiasi, et ülestõus kestis veel kaks aastat. Rootslased saabusid kokkulepitud ajal – Viiburi foogti laevad juba 18. mail (st kokkulepitust päev varem), Turu foogt oma jõududega 19. mail. Kuuldes, et eestlased on puruks löödud ja Põhja-Eestis peremehetseb ordu, olid rootslased äärmiselt pettunud.
Tõsiasi, et ülestõus kestis tervelt kaks aastat, et löödi veel mitmeid lahinguid ja ehitati ning hävitati mitu linnust, meie tava-ajalooteadvuses peaaegu ei kajastu. Sellel on kaks peamist põhjust – esiteks on ülestõusu avaetapi kohta olemas Hoeneke kroonika (õieti selle osaline ümberjutustus Renneri kroonikas), teiseks on olemas ja sügavalt meie meeltesse juurdunud Eduard Bornhöhe Tasuja, kelle mõõk välgub viimast korda Sõjamäel, misjärel Eesti olla pikkadeks sajanditeks sügavasse orjaunne vajunud.
Just see kuvand ülestõusust on eriti sobiv mitmesuguste „kui”-de tekkeks. Kui rootslased oleksid veel kiiremini kohale jõudnud, kui ordumeister poleks nii kiiresti tegutsenud, kui Järva foogt Wilcken von Ilsede ei oleks taibanud meistrit nii operatiivselt teavitada, kui sõnum oleks teel takerdunud, kui ordumeister oleks viibinud kaugemal, kui vahetu vaenutegevus venelastega oleks käinud, takistades orduväel ilma pikemata otsa ümber pööramast… Võib-olla oleksid rootslased siis enne ordut Tallinna alla jõudnud ja kõik oleks teisiti läinud? Eestlaste „valitsus”, mis ennast juba nii palju oli jõudnud sisse seada, et kroonika mainib üht sakslast, kes „hirmul oma elu pärast” oli eestlaste poole üle läinud, oleks ehk veelgi enam juuri suutnud ajada ja ennast (rootslaste tunnustuse kaudu) legaliseerida suutnud? Vähemalt nii palju, et ordul tulnuks selle võimuga läbi rääkides kinni pidada saadikute puutumatuse põhimõttest – mis oleks omakorda tunnustust tähendanud?
Kõigi nende arvukate „kui”-de hulgas seisab võrdväärsena see „kui”, millega (vihjamisi, vaikimisi) tegeleb Anita Kuresoo – mis siis, kui Järva foogti poolt kiiruga teele saadetud ordukuller ei oleks oma sõnumiga mingil põhjusel ordumeistrini jõudnud? Kindlasti oleks ordu liikvele minekut edasi lükanud – võib-olla just nii palju, kui ülestõusnutel vaja – nelja-viie päeva võrra. Seda juhtub tänapäeval ja juhtus ka tollal, et sõnumid kohale ei jõudnud. Seda juhtus koguni tolsamal 1343. aastal, kui Vene vägi Lõuna-Eestisse tungis ja parasjagu Kirumpääl asunud Riia komtuur Rambouw kirjad laiali saatis, et Lõuna-Eesti käsknikud oma salkadega tema juurde koguneksid. Otepäält olla saadetud sõnum edasi Tarvastusse, kuid sinna see õigel ajal ei jõudnud, sest kirjade edasiviija, keegi talupoeg, sattunud teel „õlle juurde”. Teise hüpoteesi järgi sattunud ta siiski „karu juurde” (need sõnad on germaani keeltes sarnased), kuid üldiselt peavad ajaloolased kokkupuudet õllega – koos asjakohaste tagajärgedega – tõenäolisemaks. Järelikult, kõike võis juhtuda, kaasa arvatud kevadiselt käredasse jõkke kukkumine ja uppumine – võimalus, millega Kuresoo kõiki kirjanduslikke vabadusi kasutades mängib.
Siinkohal on paslik teha mõned märkused Kuresoo ebatäpsuste kohta. Kärkna kloostrit ei saadud 14. sajandil kuidagi Kärkna kloostriks nimetada, see nimi tuli alles 17. sajandil mõisaomanike Gertenite järgi. Kloostri nimi oli saksapäraselt Falkenau, mis on tuletis eestikeelsest kohanimest Valkena. Kuid mis kõige olulisem: kuller tõenäoliselt ei tulnudki Kärkna/Valkenau kaudu, vaid pigem Kassinurme kaudu, kus pidi sel juhul olema võimalus ka hobust vahetada. Kärkna on parajaks hobusevahetuseks Põltsamaalt liiga kaugel ja Tartule liiga lähedal. Sealtkaudu tulles olnuks kohasem hobust vahetada Puurmani kandis, st Kursil.
Ka Vastseliina linnuse nimi on etteruttamine. Kui linnus 1342. aastal rajati, siis sai ta ametlikuks nimeks Frauenburg (Neitsi või Maarja linnus). Arvatavasti nimetasid lõunaeestlased vastset linna (linn = kindlus) tõepoolest juba tollal „vastseks liinaks” või „vastseliinaks”, kuid sellel ei saanud olla veel pärisnime staatust. Kõige intrigeerivam on aga Kuresoo müstifikatsioon eerikupäevaga. Pole mingit alust oletada, et Järva foogt saanuks ette näha, et eestlased saadavad Turusse delegatsiooni ja et sellele delegatsioonile antakse lubadus Rootsi abivägede saabumise kohta päev pärast eerikupäeva. Sellisel kujul vihjaks Järva foogti sõnum justkui võimalusele, et kõik oli ikkagi otsast lõpuni ordu provokatsioon, kõik oli algusest peale ette nähtud – ülestõusu puhkemine, mõisate põletamine, Rootsist abi otsimine ja selle lubamine, mis taas kaldub vandenõuteoreetilistele eksiradadele. Kui Järva foogt ordumeistrile midagi teatas, siis ei saanud see kuidagi olla tungiv nõuanne jõuda kohale enne eerikupäeva, küll aga sai see olla ja ilmselt oligi tungiv nõuanne jõuda kohale nii ruttu kui võimalik. Järva foogt, kellele Rootsi-Taani sõda oli sama vähe uudiseks kui harjulastele, võis väga vabalt oletada, et sama moodi nagu ordu, üritab ka Rootsi mässu ära kasutada Põhja-Eesti hõivamise ettekäändena. Ning asjade käiku ei otsustanud mitte mingi ebamäärane vihje, vaid esiteks foogti operatiivsus, kes teate viivitamatult teele saatis, ja teiseks ordumeistri kiire otsustusvõime – oma sõjavägi peaaegu päevapealt ringi pöörata, Lõuna-Eesti venelastele ajutiselt sama hästi kui valla jätta (peagi nad tungisidki sisse, kuid tollesama Riia komtuuri Rambouw’ kogutud väesalgad suutsid neid tagasi pöörduma sundida) ja Tallinna alla tõtata, hiljem veel Läänemaale. Nende otsuste langetamiseks pidi olema esitaks võimalus – sõjategevuse seis pidi seda võimaldama –, teiseks pidi ordumeister oskama kiirelt kalkuleerida, või siis olid tal need kalkulatsioonid juba ette tehtudki – kasutada viivitamatult ära esimest soliidset ettekäänet, mida vastuhakk ka kahtlemata pakkus.
Nagu öeldud, ei saanud ülestõus Sõjamäel kaugeltki läbi ja selle edasine käik on vahest isegi mõistatuslikum kui selle dramaatilised ja dünaamilised avanädalad jüriööst kuni Rootsi abiväe saabumiseni. Varsti pärast Harjumaad ja ilmselt harjulaste mõjul puhkes mäss ka Läänemaal, kuhu ordumeister Tallinna alt ka tõttas, et mässuleegid kiirelt summutada. Kuid tegelikult ei olnud ülestõus veel sugugi maha surutud ei Läänemaal ega ammugi Harjumaal, mis Lasnamäel toimunust hoolimata oli tegelikult eestlaste käes, kes valitsesid ennast täiesti iseseisvalt ja kindlustasid kiiruga kaht linnust, milleks ajaloolaste üldise arvamuse järgi olid
Varbola ja Lohu. Ilmselt oli ülestõusu jätkumine Harjus seotud venelaste aktiivsusega lõunas, mis sundis ordut oma põhijõud taas Pihkva ja Irboska maile paiskama.
Sakslastele hoopis kurjakuulutavaks muutus aga olukord juulis, kui üles tõusid saarlased, kes olid väikeste vahedega mässanud tegelikult muistsest vabadusvõitlusest saadik ehk siis teiste sõnadega – kelle muistne vabadusvõitlus polnud senini õigupoolest lõppenudki. Alles 1261. aastal suutis ordu neid nii palju murda, et Saaremaale võidi hakata rajama esimest sakslaste linnust – see kerkis Pöidesse. Kuid saarlased säilitasid oma kangekaelse hoiaku veel nüüdki ja olid varmad oma õigust nõudma nii piiskopilt, paavsti eriesindajalt kui paavstilt endalt. Ajalooallikaist võib välja lugeda võimaluse, et millalgi 13. ja 14. sajandi vahetuse paiku on saarlased taas vastu hakanud ja hõivanud isegi Pöide linnuse, mille ordu hiljem tagasi sai. 1343. aastaks oli linnus igatahes taas ordu käes ja saarlased sama vastuhakuvaimulised kui alati.
Niisiis tõusid saarlased 24. juulil, päev enne jaagupipäeva üles, tapsid samuti kõik kättesattunud sakslased ja piirasid sisse Pöide linnuse, mis kaheksa päeva pärast alistus, tingimusel, et sakslastel lubatakse eluga lahkuda. Paraku saarlased sõna ei pidanud, vaid tapsid linnusest väljunud kaitsjad kividega. Pole teada, kas see oli spontaanne või ettekavatsetud tegu. Küsida võib siiski, miks just kividega. Kas oli see tõesti lepingutingimustest möödahiilimiseks (kui nad näiteks olid lubanud „mitte kasutada sõjariistu” vms), nagu on pakutud?