Eesti saatusehetked. Lauri Vahtre
väljavõttes kirjeldatud päevadel, 23. ja 24. aprillil 1343. aastal tõttas tõepoolest üks meile teadmata nimega ordukuller Paidest kusagile Pihkvamaa piirile, kus asus leeris venelastega sõda pidav Liivi ordu vägi. Me ei tea täpselt, kuidas oli korraldatud Vana-Liivimaa postiteenistus 14. sajandi esimesel poolel. Võib-olla oli sõnum kirjalik, võib-olla kandsid seda edasi mitu kullerit. Ent ka Kuresoo versioon on täiesti usutav. Kui edastatav teade oli lakooniline ja käepärast oli täiesti usaldusväärne kuller, siis miks mitte saata sõnum suuliselt.
Niisiis kihutas üks sõnaviija neil päevil Järvamaalt muistse Ugandi kagupiirile, et teatada Harjumaal puhkenud mässust, mida meie ajalooteadvus mäletab Jüriöö ülestõusuna. Sõnum jõudis ilma märkimisväärse viivituseta ordumeister Burchard von Dreilebenini, kes viivitamatult tegutsema asus. Esimesel võimalusel – oletame, et see võinuks olla 26. aprill – tõttas ta väheldase sõjasalga saatel Paide poole, olles andnud peaväele käsu nii kiiresti kui võimalik järele tulla ja Tallinna alla koonduda.
Mis oli õieti juhtunud? Rangelt võttes me muidugi ei tea päris kindlasti, mis juhtus. On esitatud hüpotees, et Jüriöö ülestõusu sel kujul, nagu ta ordukroonik Bartholomeus Hoeneke poolt nn Liivimaa nooremas riimkroonikas kirja on pandud ja nagu me teda alates 19. sajandist tunneme, pole üldse toimunudki – et kõik see on ordupoolne võltsing ja häma, mis on kokku kuhjatud vaid jälgede segamiseks, ja et tegelikult oli tegemist ordu suurejoonelise intriigiga, mille tulemusel mängiti Põhja-Eesti (Harju ja Viru) Taani käest Liivi ordu kätte. Üheks selle teooria nurgakiviks on väide, et Hoeneke kroonikas esitatud kuupäevad olla fantastilised: kui ülestõus algas ööl vastu 23. aprilli, siis ei võinud ordumeister kuidagi jõuda 4. maiks Paidesse ega kogu orduvägi 14. maiks Tallinna alla. Kuid kui neid kuupäevi tähelepanelikult silmitseda, siis võib jõuda otse vastupidisele järeldusele – need kuupäevad on täiesti tõenäolised, eeldades, et asjaosalised tegutsesid kiiresti ja otsustavalt. 23. aprilli varahommikul teele saadetud kuller – ja miks pidanuks Järva foogt tema teelesaatmisega kauem viivitama? – pidi jõudma järgmise päeva õhtuks ordumeistrini, kui see just sügaval Venemaal ei viibinud. Ent kuskil pole öeldud, et ta seal viibis; pigemini just Vastseliinas. Sealt hobuseid vahetamata Paidesse tulek võttis kiirel salgal aega viis päeva, aga kiirustamist kroonik just rõhutabki. Järelikult ei ole 4. maiks Paidesse jõudmises midagi fantastilist. Samuti mitte selles, et terve sõjavägi kümme päeva hiljem Tallinna all võis olla. Vastseliinast tuleb jalameeski paari nädalaga Tallinnasse ära, nii et aega jäi ülegi.
Teooria, mille järgi Jüriöö ülestõus oli ordu provokatsioon ja selle kirjeldus on võltsing, ei kannata tegelikult kriitikat, ja ehkki teooria autor Uku Masing oli mitmes mõttes geniaalne inimene, ei olnud ta geniaalne ajaloolane. Nii suurejooneline provokatsioon, millest ühtki jälge ega tunnistajat ei jää – see lõhnab tüüpilise vandenõuteooria järele. Ratsionaalsem on eeldada, et ülestõus toimus umbes nõnda, nagu nooremas riimkroonikas ja paljudes muudes allikates jutustatakse, ehkki sellesse jutustusse tuleb suhtuda kriitiliselt – nii nagu professionaalsed ajaloolased seda ka alati teinud on.
Harjus 1343. aastal puhkenud ülestõus või mäss – kumba sõna kasutada, on pigem maitseasi – oli eestlaste viimane ulatuslik katse enne 19. sajandit astuda esile poliitilise jõuna ja otsustada ise oma maa saatuse üle. Selliselt nähtuna kangastub Jüriöö ülestõus pigem muistse vabadusvõitluse epiloogina kui tüüpilise keskaegse talurahvasõjana feodaalse rõhumise vastu. Muidugi, ka viimane aspekt oli täiesti olemas, kuid terve rida ülestõusuga seonduvaid asjaolusid viitab siiski iseseisvuspüüu domineerimisele. Nende asjaolude juurde jõuame peagi.
Krooniku jutustuse järgi süütasid harjulased jüriööl ühe kõrgemal kohal asuva maja, mis sai ülestõusu märguandeks. Harjulased tungisid mõisatesse, süütasid need põlema ja tapsid kõik ettejuhtunud sakslased. Kes pääses, üritas pageda Paidesse või Tallinnasse. Nende kabuhirmus põgenike käest kuuliski Järva foogt esimesi uudiseid juhtunust.
Ülestõusnud kogunesid seejärel kokku – täpne koht jääb ebaselgeks – ja valisid endale neli üldjuhti, nn kuningat. Kas sealsamas või hiljem, kui eestlaste vägi oli liikunud juba Tallinna alla (või pigem Tallinna kohale – kui kogunemispaigaks oli Lasnamäe), „lõid nad rüütleid” ja saatsid oma esindajad Soome Turusse. Saadikute ülesandeks oli Rootsi võimukandjatelt (kas Turu foogtilt või Turu piiskopilt) abi nõutada, sest ülestõusnud mõistsid, et ilma välisabita „ei või nende valitsus kauemaks püsima jääda”, nagu kroonik nende arutlusviisi kirjeldab. Kõik need teated on erakordselt informatiivsed. Esiteks teeb kroonik juttu „nende valitsusest” ja kahtlemata väljendab ta sellega eestlaste vaatevinklit – sooviti „oma valitsust” ning otsiti selle püsimajäämiseks toetust. Seda sammu tuleb käsitleda kontekstis kuningate valimise ja rüütlite „löömisega”. On ülimalt usutav, et rüütlite löömise all ei mõtle kroonik mitte ordurüütlite löömist lahingus, vaid omaenda rüütlite ja aadliseisuse loomist. See tähendab, et harjulased rajasid palavikulise kiirusega riiklust, ja taotledes Turust abi, taotlesid nad ühtlasi oma võimu ja võimukandjate tunnustamistde jure. Oli väga oluline vahe, kas olla mõrtsukas ja mässaja või legaalne võim, mis kasutab püsimajäämiseks sama vägivaldseid vahendeid kui kõik tolleaegsed võimud nii Euroopas kui mujal.
Turus võeti eestlaste saadikud heasoovlikult vastu ja lubatigi abiväed kohale saata päevaks pärast eerikupäeva, st 19. maiks. Harjulased omalt poolt lubasid anda rootslastele „ilma mõõgahoobita” üle Tallinna linna ja hakata Rootsi alamaiks. Seda ei saa vaadata veel kätte võitmata vabaduse kiire mahamüümisena, vaid aruka poliitilise sammuna. Rootsi kuninga nominaalse ülemvõimu all lootsid harjulased (ilmselt koos teiste maakondadega) saavutada tegeliku autonoomia, mille raames jäävad kehtima vanad traditsioonilised õigussuhted. Mõisate rajamine, mis oli eriti intensiivne Harjumaal, oli need (muinasaegsed) õigussuhted segamini pööranud.
Kristliku Rootsi võimude toetus on väga tähelepanuväärne tõik. Sellest järeldub, et Turus peeti eestlaste taotlusi õigustatuiks – vähemalt niivõrd, et neid kõlbas oma huvides ära kasutada – ja eestlasi endid mitte alatuteks mõrtsukateks, vaid rõhumise ohvriteks, kes olid viimases hädas oma rõhujaile vastu hakanud ning otsisid vaid õiglast, maa vanu tavasid austavat ülemvalitsejat. Sellist taotlust peeti tollal igati tõsiselt võetavaks. Rootsi armee saabumine Tallinna alla enne orduväge ja võib-olla ka linna hõivamine oleksid võinud Eesti ajaloo tõepoolest mõnevõrra teise sängi suunata. Kindlasti ei oleks see tekitanud mingit maarahva Maavalda, kuid on tõsiasi, et Rootsi kauaaegsetes valdustes (Rootsi põhialal ja Soomes) ei kujunenud välja pärisorjust koos võigaste kõrvalnähetega.
Paraku tegutses ordu uskumatult kiiresti. Otsekohe, olles saanud Järva foogtilt teate mässu puhkemisest, saatis ordumeister ülestõusnute juurde kellegi orduvenna, „kes keelt oskas ja keda nad tundsid”, kaasas ordumeistri kutse vastuhaku juhtidele, et need tuleksid 4. maiks Paidesse, kus ordumeister nende kaebused ära tahab kuulata „ja kui süü sakslaste poolel on olnud, siis tahtvat ta hoolega püüda, et asjad jälle heaks saaksid”. (Kes see salapärane orduvend oli ja miks eestlased teda tundsid, on tänini teadmata. Tema eesti keele oskus on ilmselt inspireerinud Anita Kuresood oma Krausenit väikestviisi eesti keele valdajaks kirjutama.) Eestlased olevat ordumeistri kutse suure rõõmuga vastu võtnud ja krooniku sellekohast kinnitust võib täiesti uskuda.
Miks? Sest eestlastel oli vaja aega võita. Ordumeistri nii kiire sekkumine oli nagunii ebameeldiv üllatus – Harjumaa kuulus ju hoopis Taanile. Vormiliselt mässasid Taani kuninga alamatest harjulased oma ebaõiglaste mõisnike vastu, ja kuna Taani kuningas harjulasi aidata ei suutnud, otsisid nad abi Rootsi kuningalt (kes juhuslikult oli Taani kuningaga samal ajal sõjas). Ordusse kõik see formaalselt ei puutunudki. Ent samal ajal oli Liivi ordu Vana-Liivimaa suurim sõjaline ja poliitiline jõud ning olukorras, kus Saatan ise (eestlaste kujul) ristirahvast ründas, oli ordul moraalne kohus sekkuda – kui esitleda olukorda ordusõbraliku pilgu läbi.
Niisiis võisid eestlased pigem rahul olla, et ordumeister neile ilma pikemalt kaalumata kallale ei torma, vaid seab ennast otsekui kohtumõistjaks ja tahab ära kuulata ka harjulaste kaebused – selgelt mõista andes, et süüd võib ilmsiks tulla ka sakslaste (st vasallide, mõisnike)