Eesti saatusehetked. Lauri Vahtre
juhtuma hakkab, see oli iseküsimus. Selleks ajaks võivad uudised olla levinud ka muul moel ja mida talupojad seepeale teha võtavad, oli teadmata. Kuid Jeruusalemma Saksa Maja Püha Ordu sõnaviija ei saanud niisuguse pisiasja üle liigselt pead vaevata, sest murede jaoks oli olemas Issand, kelle teadmata ja tahtmata ei murdunud puul ka väiksemgi oksake.
Heinrich Krausen astus veel ühe sammu. Jala alla sattus suur kivi, kuid see oli libe ja selle pealispind oli viltu. Kas on tark mõlema jalaga sellele astuda? Vee surve tugevnes ja hobune muutus rahutuks. Ratsut veevool esialgu ei ohustanud, kuid ta haistis ratsaniku kimbatust. Krausen hingas sügavasti sisse ja tõi teise jala järele.
Ning mõistis samas, et on teinud vea. Edasi läks liiga sügavaks, nüüd nägi ta seda selgesti, sealt oli kindel allavoolu minek ja keerisesse sattumine. Keerisest võis välja pääseda, see ei olnud nüüd ka selline raevukas mägioja, nagu Krausen neid Alpides näinud oli, aga ka sellisesse võis jääda ja uppudagi. Täiesti usutav tegelikult, sest vesi oli raudkülm, see oli alles nüüdsama, mõne päeva eest, lumi ja jää olnud. See lööb hinge kinni, teed paar tiiru ja oledki kutu, see tähendab, astud taevase kohtumõistja palge ette…
… kes sult kõigepealt küsib: Aga sõnum? Kas sa selle viisid ära? Kas sa täitsid oma kohust?
Ja mis sa, hing, siis kostad? Jalg hakkas kivi pealt aeglaselt, kuid kindlalt ära libisema. Hobust suurauast kõvemini tirida enam ei tohtinud, ümber pöörata ei saanud, appi karjuda ei olnud mõtet. Heinrich Krausen tõstis pilgu pilvitusse sinitaevasse, kuid pidi selle selsamal hetkel langetama, sest vastaskaldalt karjuti talle:
„Kas sa, mees, hull oled või? Kuhu sa ronid oma saksa aruga? Kas sa ei näe, mis jõgi teeb?”
Talupojad kõnelesid imelikku keelt, millesarnast maailmas teist ei leidunud, ja siin, Tartu taga, oli see nende imelik keel veel imelikum kui Paide ümber, aga ometigi oli Krausen sellest aastate jooksul nii palju sõnu meelde jätnud, et ta lihtsamast jutust aru sai ja mõne sõna vastugi purssis.
„Aita mind!” hõikas ta selgelt, pigem käskivalt kui paluvalt.
„Jah, kurat, vai muudkui aita ja aita,” urises vastaskaldal seisev, ei tea kust äkki välja ilmunud talumees, kuid keerutas juba selsamal hetkel pea kohal köit, mis seejärel läbi õhu tuhises. Krausen rabas selle järele, kõik tuli ühele kaardile panna, ta lasi suuraudadest lahti ja viskus tasakaalu kaotades köie külge. Talumees taipas, mis kohe juhtuma hakkab – nimelt see, et too halli kuuega narr tirib ka ta enda Võhandusse, või vähemalt viib kaasa tubli jupi head köit –, kargas paari sammuga veepiiril kasvava noore männi juurde ja lõi köie ümber tüve. Mitte hetkegi liiga vara, sest nii nagu ta selle tehtud sai, tõmbus köis pingule ja Krausen siples selle otsas nagu mingi sägakuningas.
Kuid sellega oli suurem häda möödas ja kui Krausen oleks saanud, siis oleks ta võinud väikese ristimärgi teha. Ta ei saanud, ta tiris ennast mõlema käe jõul vakshaaval mööda köit kaldani ja söandas köiest lahti lasta alles päris kuival olles.
„Ole meheks,” lausus ta, visates köie talumehele. „Kohe too hopõn saa?” küsis too, viibates Krauseni ratsu poole, kes seisis samas kohas, kuhu Krausen ta jättis. Ratsu oleks nagu mõistnud, et jutt käib temast, rapsis närviliselt peaga, lasi kuuldavale äreva hirnatuse, kuid taganes seejärel kõige arukamal kombel, aeglaselt ja ettevaatlikult tagasi vastaskaldale.
Krausen lõi käega. Mis tast ikka saab. Küll Kirumpää linnuseülem ta kinni laseb püüda. Või saab mõni talumees õnnelikuks, nuhelgu peaingel Miikael siis ise teda varguse eest. Peaasi, et Krausen ja koos temaga Järva foogti sõnum olid elus.
Krausen pistis käe särgi alla, tõmbas välja nahkkukru ja otsis sealt keskmisest kopsakama hõberaha.
„Aituma, ära päästsid,” sõnas ta seda talumehele pihku surudes.
Talumees vaatas raha ja irvitas: „Oless tiänd, oless juba omiku jõe man tulnd.”
„Tiänd? Mida tiänd?”
„Et linnuseisanda vahimees om allavoolu lännu.”
„Mis see on – allavoolu lännu?”
„Kae esi, rittriherr,” irvitas talupoeg jälle ja näitas käega koolmekohast paarkümmend sülda allavett, kus vette langenud kuusk oli enda taha hunniku risu kogunud. Krausen vaatas näidatud suunas, saamata aru, mida talumees mõtleb, kuid siis märkas ta risu seest paistmas mantlihõlma. Umbes samasuguse ilmikvenna mantli hõlma, kui tal endalgi seljas oli. Kui Krausen seda veelgi tähelepanelikumalt silmitses, siis nägi ta ka kahe oksarao vahele kiilunud labakätt, mis risu all vees hulpivat surnut kinni hoidis.
Nii et linnuseülem siiski oli koolmekohale vahimehe pannud. Kes – Jumal paraku – oli mingil põhjusel, võibolla puhtast uudishimust, läinud uurima, kui tugev see vool ikkagi on. Kes teab, viimati oli tal ka sellekohane käsk.
„Sina oled siin,” teatas Krausen talumehele. „Linnusest uus vahimees. Siis lähed koju. Selge?”
„Selge, selge, rittriherr,” vastas talumees oma tüütu irvituse saatel, millest ei olnud aru saada, kas see oli pilklik või kohtlane. „Kae, ma seo üte köieotsa jo õkva pedäjä külge kinni.”
Viimasest lausest Krausen aru ei saanud, aga polnud tarviski. Ta sammus juba tõtlikult linnuse poole. Seal tuli endale uus hobune nõutada ja lasta jõe äärde uus vahimees panna. Et nad vana välja peavad tirima, seda taipab linnuseülem ehk isegi.
Kirumpäält jäi tuliuude, alles mullu rajatud Vastseliinasse parasjagu niipalju maad, et hea hobune selle ühe hooga ära kattis. Piusa ületamine läks hulga lihtsamalt, sest sinna oli Vastseliina linnuseülem paraja sammuvahega suuri kive lasknud veeretada. Nii suuri, et need ka jüripäeval veest välja ulatusid. Teisel pool jõge, linnuseesisel väljal, lainetas tuules telkide meri. Siia oli leeri asunud Pihkva-sõjakäiguks kogutud orduvägi, sekka ka Tartu piiskopi vasalle ja sõjasulaseid.
Polnud veel kaugeltki pime, kui Heinrich Krausen linnuse võlvkäigust kabjaplagina kajades sisse sõitis. Ning täiesti loomulikult pääses ta otsekohe ordumeister Burchard von Dreilebeni jutule.
Jutt oli lühike. „Aulik ordumeister! Järva foogt saadab sulle sõnumi.”
„Lase kuulda,” ütles ordumeister, tõstes pilgu kirjutuspuldile lahti rullitud pärgamendipoognalt, millele oli maalitud maakaart.
„Harjumaa talupojad põletasid maha kõik mõisad ja tapsid maha kõik sakslased, keda nad leidsid. Sa pead koos sõjaväega hiljemalt eerikupäevaks Tallinna alla jõudma. Parem, kui varem.”
Ordumeister jäi mõttesse. „Ja see on kõik?” Küsimus üllatas Krausenit. Oli ta midagi unustanud? Kuid ei, foogt ei olnud talle rohkem öelnud kui need kaks lauset.
„Jah… isand. See on kõik.” Kuid tegelikult ei vajanudki ordumeister enamat, sest ta noogutas omaette ja sõnas:
„Parem, kui varem… Hästi.” Sel hetkel langetas ordumeister mingi otsuse, Krausen tundis seda. Siis vaatas ta Krausenile otsa.
„Kuna sa tulema hakkasid?”
„Eile hommikul.” Ordumeister vaatas meest hindavalt. „Ja teel mingeid äpardusi ei juhtunud?”
„Kui ordumeister just küsib, siis…” Ordumeistrile suu sisse valetada ta ei suutnud. Pealegi oleks vale võinud välja tulla, kaugel see Kirumpää siis oli. „Pidin Võhandu jõkke ära uppuma, aga üks kohalik talumees tõmbas mu välja.”
Ordumeister kergitas üllatunult kulmu. „Kohalik talumees?”
Ta tõusis, astus kitsukese akna juurde ja heitis pilgu linnuseesisel seisvale sõjaleerile. „Lasen ta üles otsida. Ma tahan Tartu piiskopi ees kosta, et talle adramaa jagu maad pärisomandiks antaks.” Nüüd oli Krauseni kord imestada, kuid tema tegi seda vaikimisi. Ta oli arvanud, et tema sõnum on tähtis, kuid kas tõesti nii tähtis, et selle päästjale terve adramaa jagu maad anda? „Mine,” ütles ordumeister. „Mine, söö ja puhka ennast korralikult välja. Vastuse viib teine mees.”
Nõnda lõpeb peatükk „Kuller” Anita Kuresoo raamatus