Eesti saatusehetked. Lauri Vahtre
oma jõududest enam ei jätkunud ja abi otsiti Preisimaal Marienburgis resideerivalt
Saksa ordu kõrgmeistrilt. Abivägi saabus hilissügisel ja talve lähenedes alustas Liivi ordumeister Dreileben Harjumaa kavakindlat tühjakstapmist. Harjulased otsisid varju kahes linnuses (nagu eespool öeldud, ilmselt Varbolas ja Lohul), „kus nad oma naisi, lapsi ja varandust tahtsid kaitsta”, mis mõlemad vallutati ja samuti väga tõenäoliselt tühjaks tapeti. Harjulastel ei õnnestunud kaitsta ei naisi, lapsi ega varandust, nende maad on veel mitu aastat hiljem nimetatud tühjaks ja mahajäänud maaks.
Tekib küsimus, miks pidi ordu Harjumaad nii rängalt laastama. See kuulus nime poolest veel Taanile, kuid oli sama hästi kui ordu varandus ja kuna ordu jõukus põhines vähem kaubandusel ja rohkem talupoegade tööl, siis kujutasid talupojad endast ordule olulist ressurssi. Küsimus jääbki mõnevõrra selgusetuks. Kas oli tegemist emotsionaalse reaktsiooniga harjulaste endi vägivallale ja visadusele? Või polnud ordu Põhja-Eesti omandamises kindel ja suhtus sellesse veel kui võõrasse alasse?
Päris talvel, kui meri oli kinni külmanud, tungis orduvägi Saaremaale ja kordas üldjoontes Harjus tehtut. Maa laastati, sisse piirati saarlaste linnus, mille need olid sakslaste rünnaku ootuses rajanud. Tõenäoliselt asus linnus Karjas nn Kooljamägedel. Linnuse ründamine ja vallutamine kujunes sakslastele vägagi ohvriterohkeks, üks kroonik (Marburgi Wigand) märgib nende kaotusteks koguni 500 meest, eestlaste kaotusteks aga 2000 meest. Saarlaste valitud juht („omast soost kuningas”) Vesse olla küünarnukke pidi üles poodud.
Kuid kas kõik üldse oli nii? Ühes Novgorodi kroonikas – vene leetopissid on Eesti sündmuste kajastamisel küll reeglina märksa ebatäpsemad kui ordukroonikad või muud siinsed allikad – märgitakse koguni, et orduväed olevat Saaremaal ise lüüa saanud. Vaevalt et just nõnda, kuid nähtavasti ei õnnestunud saarlasi 1344. aastal tõepoolest kaugeltki „rahustada”, vastasel korral poleks tarvis läinud uut, suurejoonelist karistusekspeditsiooni 1345. aasta algul. Oma mastaapsuses meenutab see 1227. aasta oma. Alles sellel võimsal väel õnnestus saarlaste vastuhakk murda, nii et aktiivsed vastuhakukatsed tõepoolest pikkadeks sajanditeks lakkasid.
Kui lõpetuseks uuesti küsida, kas kogu ülestõusu käigus võiks leiduda mingi otsustav saatusehetk, mil ajalugu võinuks võtta teise suuna, siis langeb pilk ka kõike järgnevat umbkaudu teades ikkagi alguspäevadele. Kui ülestõus kestis pärast 1343. aasta jüriööd veel ligi kaks aastat, siis oli Rootsil küllalt aega sekkuda hiljemgi. Kuid meieni ei ole jõudnud ühtki teadet, et seda oleks üritatud. Tõsi, 1343. aastal sõlmisid Tallinna alla saabunud rootslased orduga aastase vaherahu (kas uisapäisa?), kuid rikkusid seda juba samal päeval, ajades ära või tappes tallinlaste kariloomad. Ehk ei oleks vaherahu Rootsit sündmustesse sekkumast takistanud, kui Rootsi valitsusel oleks olnud kindel soov Põhja-Eesti enda kätte haarata. Pigem ei peetud olukorda enam soodsaks. Võib-olla ei peetud sekkumist pealinnas ülepea heaks mõtteks ja tegemist oli Turu foogti Dan Niclissoni improvisatsiooniga, mis võinuks Rootsi poolkogemata sõtta kiskuda, kuid saatuslike asjaolude kuhjumise tõttu seda siiski ei teinud? Sest keegi talumees viskas Järva foogti kullerile viimasel hetkel päästva köie?
1555
BÜRGERMEISTER HENKE ÕNNETU PÄEV
Vana ja ausa Tartu linna Maarja kiriku kellamees oli parajasti pihku süljanud, et hakata seitsmendat hommikutundi lööma, kui kõigi poolt austatud bürgermeister Johann Henke Toomemäel kõrguva piiskopilossi jalgväravasse jõudis. Kiire tulek oli mehe pooleldi hingetumaks võtnud, ehkki mees ise ei olnud ei vana ega põdur, vaid tarmukas, parimas eas ja tervisest pakatav. Koguni niisugusel määral, et kevadhommiku kõledusele vaatamata ei kandnud bürgermeister mantlitki, vaid piirdus mõõdukalt uhkeldava tumepruuni kuuega, mis, tõsi, oli valmistatud korralikust inglise kalevist. Lisaks heale tervisele oli Kõigeväeline Issand Johann Henket õnnistanud – või nuhelnud, kuidas võtta – kas nüüd just Liivimaa parima, aga igal juhul keskmisest vahedama mõistusega. Kui vaadata asju laiemas perspektiivis, siis oligi see ju lõpuks tema mõistus, mitte inglise kalevist kuub ega hea tervis, mis ta just tänasel päeval ja kellaajal Tartu piiskopi, vana ja põdura Hermanni ukse taha tõi. Piiskopil oli tarvis nõu pidada Tartu linnaisadega, no ja veel mõne isandaga, ühes tähtsas küsimuses.
Muidugi, piiskop ei pidanud kunagi ega kellegagi nõu tähtsuseta küsimustes, sest ta oli piiskop, Saksa riigivürst ja piiskopkonna isa, kuid seekordne oli veel eriti tähtis. Nii tähtis, et tähtsamat polnud piiskopilossis võib-olla sestsaati arutatudki, kui kadunud Dietrich Damerow, Issand andku talle andeks tema paavstiusk, sealsamas kapiitlisaalis Inglise kuningannale kirja saatis, milles ta palus Tema Majesteeti Tartu piiskopkonda oma valitsuse alla võtta.
Tol korral oli kuninganna keeldunud ja sellest oli äraütlemata kahju, iseäranis tänasel päeval ehk siis kaks päeva pärast püha Tiburtsiuse päeva, 16. aprillil Issanda aastal 1555, kui Tartu maa ja linna ette oli püsti pandud selline küsimusemürakas, et… Aga, hea küll, sellest ta just rääkima oli tulnudki.
Ega Henke üksinda piiskopilossi jalgväravat kulutanud, nagu öeldud. Täna hommikuks oli aulik piiskop kohale kutsunud kõigepealt muidugi oma kapiitli, see tähendab toomhärrad, ja oma kantsleri, vana rebase Holzschueri, aga lisaks sellele veel kolm Tartu bürgermeistrit, kolm raehärrat, linna sündiku ja gildide esindajad – Suurgildist kaks, Väiksest gildist ühe. Sest küsimus ei puudutanud ainult piiskopkonda või linna, küsimus puudutas nii piiskopkonda kui linna ja tegelikult kogu Liivimaad, aga kas kõik suvatsevad seda tõsiasja süvitsi mõista, see oli juba iseküsimus.
Arvatavasti olid linna esindajad juba lossis. Muud ei jäänud Henkel üle arvata, ja see arvamine kukkus tema sisemuses välja kaunikesti tusaselt. Õnnetu päev, mis nii algab. Hilineda kõigepealt raekotta, kus linnarahva ülejäänud aulikud eestkõnelejad juba lõppeva tunni keskel kokku olid saanud, et siis üheskoos üles piiskopilossi minna – ja hilineda nüüd siis ka lossi, sest teised olid sisse läinud, olid täitsa ilmsesti sisse läinud, ehkki võib-olla ainult mõne silmapilgu eest. Hilineda – ja seda muidugi tolle voostrist teenijapoisi pärast, kelle ta paari nädala eest suures hädas endale oli palganud, sest paremat polnud võtta. Vooster oli kellegi vaese mittesaksa linnakodaniku ei tea mitmes sigitis või vähemalt nii ta väitis. Henke kahtlustas, et tegelikult oli poiss hoopis maalt linna pagenud kauge sugulane, see tähendab, tolle mittesaksa kodaniku ja mitte Henke oma, aga ükski aadlik polnud teda siiani tagasi nõudnud, nii et olgu Õnnistegija ise talle armuline, kes ta ka poleks.
Too poiss, too vooster, purssis vägisi lugeda, ja selle asemel et auliku bürgermeistri kuube ja saapaid harjata, istus akna all kivipingil ja veeris mittesaksa katekismust. Väga kena, las veerib, las õpib mõne kirikulaulugi selgeks ja õpetab enda omadele – see oli lihtsalt kohutav, kuidas nood mittesakslased, eriti kes olid linnaümbruse küladest, jumalateenistuse ajal laulda jorisesid ja kuidas nad laulusõnu väänasid. Henke oli ükskord poolkogemata Ristija Johannese kirikusse mittesaksa teenistusele sattunud, ta mõistis nende keelemurret päris hästi, paremini kui ise tunnistada söandas, ja see, mis ta kuulis, ajas ihukarvad püsti. Nõnda et jah, et veerigu pealegi – aga mitte siis, kui töö ootab! Kuub tahtis päris korralikku harjamist ja saapad niisamuti, sest bürgermeister oli eelmisel õhtul võtnud nõuks linnale tiir peale teha, kusjuures mitte sees-, vaid väljaspool valle, et oma silmaga üle vaadata, mis seisus müürid, vallid ja kraavid on sel päeval ja sel tunnil, kui Moskva suurvürst Tartut jälle sõjaga ähvardab. Inspektsiooni käigus sattus nii kuuele kui saabastele üksjagu pori, mida Henkel küll sugugi plaanis ei olnud piiskopi juurde kaasa võtta.
Ah, mis sest rääkida. Vooster sai asjaga ühele poole täpselt selleks ajaks, kui Henke palja silmaga ära nägi, et raekotta ta enam ei jõua, hea, kui lossigi.
Nüüd, Jumala abiga, oli ta siin. Hilinenud, aga õige vähe. Henke tõstis rusika ja põrutas jalgvärava raskele tammisele uksele. Jalgvärav asus otse suure, jämedate raudkettidega üles käiva silla kõrval, et iga jalamehe pärast ei peaks võimsaid peaväravaid avama.
Kuniks vahimees ülalt tornikesest mööda kitsukest kivitreppi alla komberdas – näe, niipalju oli ta ikkagi hilinenud, et too vennike üles jõudis ronida –, laskis aulik bürgermeister Johann Henke oma pilgul üle vana hea