Mongoolia memuaarid. Roy Strider

      1. PEATÜKK

      Lämbumine

      „Predupreždala ja tebja ili net? Otvet’!”1

      Võpatan ja ehmun ärkvele. Pisut kõmisevas ruumis kaugenevad ja lähenevad kümnete inimeste sammud. Kiledavõitu naisehääl, mis mind äratas, hajub kusagil juba eristamatuks. Kui saaksin end pingilt kergitada, võiksin teoreetiliselt näha, kuidas närvilisevõitu vene ema oma eelteismelisest lapsega avalikult pahandab. Avalik häbistamine on selles kultuuriruumis mõjuv kasvatusvahend.

      Kuid ma ei saa nõnda tõusta.

      Pööran ettevaatlikult jalgadega vingerdades end kitsal puupingil külili ja köhin kõõksudes. Siis tunnen taas, kuidas vappekülm nagu jäiste näppudega keha järele haarab, triigin parema käega ebaloomulikust magamisasemest valusaks jäänud ribisid ja kukalt ning kohendan kobamisi salli ja palituhõlmu koomale. Kontrollin, kas rahakott ja dokumenditasku on alles.

      Jälle külm, kuigi keha lausa hõõgub! Veidi paaniliselt otsin taskus krõbisevat aspiriinipurki – palun, olgu ta seal endiselt olemas, mitte maha kukkunud, ainult mitte maha kukkunud – ja mõtlen, et eelmise kahe tableti neelamisest on liiga vähe aega möödas. Kümmekonna ümbritsevates laudades istuva inimese silme all saamatult kohmerdades panen käe kusagil külje all kinnikortsunud taskuavast mööda. Keegi kiljatab – vist kukkus metallist kahvel hallile lihvitud betoonplaatidest põrandale. Lõgiseb tool, kahvel kukkus järelikult tooli alla. Palavikuline aju registreerib veidraid aistinguid, salvestab helisid erakordse teravusega, seda olen juba ammu märganud.

      Kuulen nüüd selgelt, kuidas väga lähedal ohatakse. Siis suudleb keegi mu kätt ja hakkab seda aeglaselt keelega lakkuma.

      „How sweet! Hey … Look at that! She’s licking his hand!”2, räägib keegi mõned sammud eemal ning naerab kuidagi õudse häälega, vioolatoonil ja kurinal.

      „Hohohoo, hohohooo! Harrooo!” vastab sügav bass.

      Ma olen Siberis. Kahju vaid, et tervis on kehvapoolne.

      Ma olen Irkutskis. Tõsi küll, ilma igasuguse Vene viisata.

      Ma olen lennuväljal, olen siin täielikult vastu enda tahtmist, sunniviisiliselt.

      Minu pingi all on kaks suurt ja karvast koera, kes on kinnitatud minu keha külge. Mul on janu, näljatunne, hirm.

      Ja ma olen pime!

      Oh, Siber! Minu naabri aias on Kaug-Ida osakond. Tema nimetab seda vist kuidagi teisiti, kuid Kaug-Ida on tolle nime esimeses pooles siiski sees. Vast veerandsada aastat tagasi käis ta kolleegidega põllumajandusülikoolist siinkandis omi asju ajamas. … ja saatis koju, Eestisse, hulgaliselt seemneid, istikuid. Kui küsisin, et kuidas täpsemalt, seletas ta, et pani istikud kastidesse – siis olevat nii saanud, siis olevat see olnud odav ja seaduslik. Seemned, teadagi, saatis postiga. Nüüd saavad aeda astuvad külalised neid pehmeid ja vägevaid, vitamiinirikkaid ning lummavaid puid-põõsaid näha, tunda ja katsuda. Neid taimi jälgides on selge: Siber peab olema midagi väga erilist, nagu näiteks Actinidia – Siberi tikker, teisisõnu kiivi. Hämmastav, milline hübriid – humala või metsviinapuu laadsed väänid, nende küljes aga kergelt sametise koorega väikesed vitamiinipommid, kiivimarjad, otsekui suure võluri imeaiast.

      Irkutski rahvusvaheliste lendude terminalihoone saal on õnnetuseks täiesti ebaeriline, välja arvatud asjaolu, et siin ei pööra ükski ametnik sulle mingit tähelepanu, kui teistest kuidagi erined. See on ilmselt seotud täpsete käitumisjuhiste puudumisega. Panen tähele, et teisi ootajaid toitlustatakse pärast paaritunnist ootamist. Erinevates keeltes toimuvatest jutuajamistest tuleb välja, et kuhugi on viidud mingi kast, kust inimesed on saanud karpidesse pakendatud toitu õngitseda. Selgub, et kusagile on viidud ka vett, joogivett, mille üle mõned justkui nalja heidaksid. Enamik ootajatest käib ikka vist kusagil mujal, ilmselt mingis puhvetis, ja naaseb lõhnavate praadide, kompoti, koogikeste, konjaki ja vodkaga. Mõned puistavad teeklaasidesse kõlinal tükksuhkrut ja löövad lusikatega tulises vees kella.

      Nüüd on aspiriinipurk kindlalt käes ning midagi peab juhtuma, kuidagi lihtsalt peab juua saama.

      „Izvinite požaluista!?”3

      Mitte midagi ei juhtu.

      „Izvinite požaluista!? Izviiini-i-i-i-te!?”

      Keegi aeglustab hetkeks sammu, ja kulgeb seejärel endise tempoga edasi. Jaa, proovisin sedasama ka eile, aga ka poole tunni eest. Eile aitas viimaks inglise keel, küllap tänagi. „Excuse me, please, the dogs are dehydrating!”4 hõikan nüüd võimalikult reipalt põranda suunas ning kuulen, kuidas üldine kõnekõmin õige pisut oma kõla muudab. Üks laudkond ootesaalis on otsustanud mind kuulda võtta. Keegi raske sammuga mees tuleb meie poole, jääb seisma, kummardub pisut ja ütleb prantsuse aktsendiga inglise keeles, et toob kohe vett. Palun nüüd ühe pudeli ka endale ja ütlen, et mul on kusagil rublasid. Mees tõrjub rahapakkumise lõunaeuroopaliku emotsionaalsusega tagasi ning lubab kohemaid joogiveega naasta. Ohkan kergendatult ja surun tabletipurgi rõõmsalt rusikasse. Üks koertest matkib mu kergendusohet ja sirutab tuntavalt oma jalgu: pikk ootamine, aga kannatame veel, pole midagi parata, kui nõnda on tingimata just vaja.

      Prantslane, kes osutub ühe alpinistidegrupi liikmeks, ongi juba tagasi ning ulatab mulle kolm pudelit vett. Selgub, et neid jagab lennujaama administratsioon või Aeroflot või „mingi instants” tasuta. Ikkagi inimesed? Prantslane eemaldub tänusõnu tõrjudes ning annab mulle hea põhjuse end oma kitsal puupingil üle tüki aja istukile rähelda.

      Istulisaamine võtab hingeldama, see imelik õhupuudus ja külm higi. Kui vaid teaks, millest see kõik … Nüüd aga tuleb avada pudelid ja käsikaudu koerte joogiveekarbike põrandalt üles leida. Kui nad on selle käppadega juhuslikult liiga kaugele lükanud, pean taas abi paluma või riskima seda otsides, käega kompides ja küünitades maha kukkuda. Kuid ilmselt oleksin plastiku krõbinat betoonplaatidel kuulnud. Tops ongi peaaegu seal, kus viimati. Pingi all aevastatakse, mu keha külge seotud rihmad tõmbuvad vaheldumisi korraks pingule. Ka neil on ammu juba janu. Hea, et viimaks vett saime.

      Nüüd paistab küll, et koerte omaniku tervis on kehvem, kui karta oskasin. Kogu jõudu kokku võttes üritan pudelilt korki keerata, kuid ma ei jaksa. Higipiisad tungivad kiiresti läbi otsaesise pooride, soolased nired valguvad meelekohtadelt mööda põski alla kaela ja salli vahele, kõrvatagustest mööda ja kukla taha. See ei saa ju olla võimalik! See ei saa lihtsalt olla võimalik?

      Proovin kõiki kolme pudelit avada, mitu korda, viimaks juba käte värisedes, siis hammastega – hambad vaat’ et murduvad plastmasskorgis, kuid pudelid jäävad suletuks.

      „Excuse me!”5, hõikan lootusetu ja tuima häälega veel kord, ning kuulen umbes viie sekundi möödudes tõtlikult lähenemas juba tuttavaid samme. Palun ette ja taha vabandades sammudel pudelid lahti teha – „ma lihtsalt ei saa sellega hakkama, tõesti väga vabandan, aga ma millegipärast lihtsalt ei saa!”

      „Oh, anna need pudelid lihtsalt mulle, anna andeks, oleksin pidanud need juba enne avama!” „Ei, ei, ei, miks, polnud vaja avada, aga … ma lihtsalt ei saa neid …” Jälle liikumine pingi all. Ma tean, et koerad vaatavad prantslast ja pudeleid. Vaatan ka, kõrvadega.

      Prantslane avab pudeleid … ja ei ava. Siiski avab? Ikkagi ei? Nüüd on kuulda raskemaks muutunud hingamist, prantslase diafragma tõmbub pingule, kõhulihased, turjalihased, käsivarrelihased, kael. Hambad surutakse kokku, näen juba vaimusilmas tema näole pingutusest tekkinud kortse. Pudelid kuulukse jäävat suletuks.

      „I’m sorry, just wait a second, I’ll be right back,”6 ütleb imestunud hääl ja kiirustab samas suunas, kust ta mõlemal korral tulnud on. Köhin nõustuvalt, lõgistan hambaid ja mõtlen hämmeldusega, et mis nende pudelitega siis ometigi valesti võib olla. Siis hakkab prantslase lahkumise suunalt kostma