Mongoolia memuaarid. Roy Strider
kas ma samuti treppide olemasolu taipan. Ta kulgeb mind juhtides – tasa järele vedades – mööda seinaääri, valides ise liikumiseks seinapoolse külje. Ning liftidesse sisenedes teeb väikese ringi, jääb alati istuma minu ette, näoga liftiukse poole, et väljudes kohe liikuma saaksime hakata. Karma rühib edasi vaikselt, ühtegi häält kuuldavale toomata, kiirustamata, alati samas tempos. Ma pole kunagi varem juhtkoertega tegelikult kokku puutunud, kuid usun, et tal on tõepoolest eeldused heaks juhtkoeraks saada.
Oleme jõudnud esimesel korrusel asuvasse ooteruumi ja tekitame siin märkimisväärset elevust. Peamiselt venekeelsed reisijad ei pane millekski ingliskeelset kirja Karma neoonvestil, mis ütleb „GUIDE DOG. DO NOT PET!” ning üritavad igasuguste totrate häältega tema tähelepanu püüda. Tõule omaselt ei pööra Karma neile vähimatki tähelepanu. Palun assistentidelt endale ja koerale vett ning tütarlaps ulatabki mulle kohemaid nurgatagusest veeautomaadist võetud plastiktopsi külma veega, mille ühe lonksuga kurgust alla valan. Seejärel pakub ta samasugusest anumast juua ka Karmale, kes keeldumise märgiks topsiku oma esikäppadega ümber lööb ning seejärel mõnust tasakesi röhkides end selili keerab ning jahedas veelombis veeretama hakkab.
Olen krussi keerduva „käepidemega” pisut hädas ning püüan kutsikat valjult korrale kutsuda. Aga nüüd hakkab olukorra ebatavalisus jõudma ka kutsika teadvusesse ning ta annab ähkides – kas palavuse tõttu või väikesest stressist – sellest teada.
„Palun öelge, kas meil oleks võimalik kusagil õues oodata, kus oleks koerale rohkem õhku?” küsin nüüd saatjatelt. „Tal on selle paksu karvaga siin lihtsalt veidi palav.”
Minu üllatuseks ongi saatjad kohe päri meid õue viima ning mind juhatatakse massiivse betoontrepi alla, betoonrinnatise servale istuma. Kutsikale meeldib siin mõistagi rohkem kui palava ooteruumi libedal kivipõrandal. Nüüd on saatjad juba pisut julgust kogunud ning võtavad ette väikse usutluse:– kui vana on koer, mis tema nimi on? Kust me tuleme ja kuhu läheme? Kas koera on raske ennast juhtima õpetada, kui kaua see aega võtab? Kas ma olen juba ammu pime?
Vastan kõigile küsimustele väga ausalt. Et koer on tegelikult alles kutsikas, tema nimi on Karma, tuleme Igaunijast7 ning läheme Mongooliasse (üllatavad ahhetused küsijate poolt) ning et koera juhtima õpetada sellisel viisil pole eriti raske ning aega võtab umbes kolm kuud (sest nii kaua tegime kuulekuskoolitust, kuniks kutsikas hakkas aktsepteerima käske Kõrval! ja Edasi!). Jah, ja pime pole ma üldse kaua aega olnud.
Rohkem nad õnneks ei päri. Peagi saab üks neist oma raadiosaatjasse kutsungi ning palub varasemast veelgi viisakamalt meil uuesti jaamahoonesse … kulgeda – kõndimiseks ma seda näitemängu nimetada ei saa. Meile tehakse teed, assistendi sabas veab kutsikas mind vapralt enda järel, ja esimest korda elus saan teada, kuidas see ikkagi on, kui kedagi eelisjärjekorras lennukisse juhatatakse. Veider on.
Igatahes jätavad meie lahked saatjad nüüd jumalaga ja soovivad kõike paremat. Meie siis ikka omalt poolt jälle vastu ka. Keegi küsis veel korraks, vist stjuardess, et kas koeral ikka suukorv on, ja kui seda küljetaskust otsima hakkasin, arvas, et „siis on hästi”. Ja juba ruleeribki lennuk stardirajale, palutakse kinnitada turvarihmad, räägitakse päästevahenditest, kuid meie seda ei kuula, meie seame ennast sisse (kobamisi nagu ikka) õhulinnu tagaistmel, akna all, ja meile on eraldatud kolm! istet. Kolm: kaks Karmale ja üks mulle.
Ehmun veel enamgi – järelikult kannab lennufirma meie tõttu majanduslikku kahju ja kutsika vedamise asemel oleksid nad saanud need kohad välja müüa.
Aga kutsikas seab ennast oma sohvale mõnusasti sisse, paneb pea mulle sülle, ajab varbad mugavalt sirgu ja põõnab magusasti veel enne, kui me pilvede alla hõljuma jõuame. Piilun silmanurgast pead pööramata vargsi akna suunas. Prillide vahelt näeb vähe, kuid midagi siiski.
Häirä, pilved on tõepoolest täiesti valged.
4. PEATÜKK
Relvastatud valve
Vene Föderatsioon libiseb lennuki all jõudsalt tagasisuunas. Meie reis Mongoolia poole kulgeb täpselt sama ladusalt. Oleme kuidagi pool-käsikaudu söönud võileiba, joonud teed. Ja meie suureks üllatuseks (Karma küll nii üllatunud ei olnud kui mina) toodi mulle huvitava erandina ka pokaal kallist konjakit. Võib-olla soovis lahke vene stjuardess teatud laadi haletsustundest mu tuju tõsta – tänud ja soe meenutus talle selle eest veel praegugi. Ja tõepoolest – meenub selgelt, et küsisin teed ning lisasin, et olen pisut tõbiseks jäänud, seepeale tõigi hoolitsev venelanna vargsi ka pisikese pudeli Hennessyt, avas, valas välja ja surus pokaali mulle ettevaatlikult näppude vahele. Mis seal’s ikka, na zdorojve i za krasatu!8 Siiani sujub meie eksperimentaalreis tõepoolest ladusalt.
Lennukis valitseb unine atmosfäär. Roidunud reisijad tukuvad, mõned sirvivad laisalt ja täielikku huvipuudust peegeldava ilmega lennumasina sissepääsu kõrvalt nopitud ajalehti ning haigutavad. Ajalehti loeksin minagi, kui ainult neid totraid prille koos rahvusvahelise teatrietendusega mu tahtmiste ees ei seisaks. Õnneks ei vahi kaassõitjad üle õla meie poole, nagu algul pisut pelgasin juhtuvat. Õieti ei pööra nüüd enam keegi meile tähelepanu, välja arvatud armastusväärne ja südamlik stjuardess, kes umbes iga poole tunni järel vaikselt pärimas käib, et kas kõik meiega korras on ning ega me veel midagi soovi. Karma teeb vahepeal silmad lahti ja püüab uniselt kõõritades aru saada, kus me täpselt võiksime viibida. Uni aga niidab kutsika taas maha ja ta lööb käpaga – tühja sellest, oleme kus oleme, peaasi et oleme koos ning kõik on korras.
Kangeks jäänud puusakont annab endast märku umbes samal hetkel, kui lennuk kõrgust ja kiirust vähendades Moskva lähistele jõudma hakkab. Muidugi on ettevalmistustest maandumiseks eelnevalt nagu kord ja kohus ka kõlarite raginal märku antud. Kõik sujub endiselt, kuid mind tabab paanikahoog.
Lennuk näib õhus rippuvat, kõrvad lähevad lukku. Õhulaev pöörab end hiigellinna kohal nii- ja naapidi, justkui ei suudaks otsustada, et kuhu ja kuidas siis ikkagi maapinna poole tuhisema hakata. Kõõritan taas silmanurgast allpool peaaegu silmapiirini laiuvat hooneterägastikku ning tunnen, kuidas teist korda elus tekib raskestikirjeldatav paanika. Võib-olla on see lennuhirm? Silitan masinlikult Karmat, kes pisut taipamatult ning ikka unise näoga püüab aru saada, mis tema kaaslasel viga on. Nüüd hakkab õhk täielikult lõppema, hingeldan raskelt ja proovin keskenduda ühele punktile ning rahuneda. „Rahu, ainult rahu,” korrutan, harutan kaelusest välja palvehelmed ning lähen üle mantrate lugemisele. Endiselt ei paista miski aitavat. Kaalun korraks abi hüüda, kuid laidan sealsamas plaani maha: mida ikka siin keegi muud teha mõistaks, kui lennuki maandudes arsti kutsuda. Arst aga meie plaanidesse ei sobi, liiati olen veendunud, et kui lennumasin oma rattad maapinnale sirutab, kaob sealsamas ka veider paanika.
Mida see ometi tähendab? Kas tõesti pelgan seda, et lennuk kukub alla? See pole ju sugugi tõenäoline. Aga äkki kukubki? Aga äkki ei kuku? Aga ehk siiski kukub?
Lõdisen lennukiistmel ja surun kutsika kõvasti enda vastu. Kohe hakkab Karma ka minu nägu ja käsi lakkuma, koerad saavad lõviosa infost oma nina abil ning seetõttu pole neid võimalik tüssata. Räägitakse, et kõik meie meeltes toimuvad muutused kajastuvad kohe ka keha poolt eritatavates lõhnades. Nõnda loevad koerad inimesi nagu raamatuid, olles ilmselgelt võimelised ka inimese jaoks tihti lausa tulevikus toimuvat mõistma ja ennustama. Nii toimivad ka tõelised assistent- ja abikoerad, kes annavad näiteks suhkruhaigetele või langetõvehaigetele õigeaegselt märku lähenevast haigushoost ning vajadusest selle ennetamiseks vajalikku rohu võtta.
Olen selle nõrkushoo tõttu ilmselgelt oma karjajuhi positsiooni kaotamas, kuid ilmselt see polegi antud olukorras eriline häda. Kutsikas peab mind ju sõna otseses mõttes juhtima, millest ta selgelt ka juba aru on saanud. Las siis mõneks ajaks olla see nõnda pealegi, kahest halvast valitud parem variant.
Toimuv ei jää märkamata ka stjuardessile, kes tasa, kuid murelikult tervise kohta pärib, maandumise ära ootab ja seejärel veel ühe konjaki toob. „Deistvitelno dolgo sadilis,”9 vabandab ta toetavalt ning teeb kutsika kohta komplimente. Silmanurgast
Igaunija – Eesti (läti k)
terviseks ja ilu eest! (vene k)
tõepoolest kaua maandusime (vene k)