Mongoolia memuaarid. Roy Strider
on ohtlik, ma kaotan oma töökoha. Kas lubate?”
„Jaaa…” venitan imestunult ning mõtlen, mida see kõik küll veel tähendada võiks.
„Vaadake, oih … tähendab, vabandust … ühesõnaga siin on nöör!”
Mulle torgatakse pihku teatud pundar.
„See on pesunöör, tõin selle kodust, kiiruga, ma loodan, et see sobib. Ja näete, siin on teile aspiriin, olge terve!” Nüüd on naine mu vaba käe haaranud ja sellesse väikese valge plastikpurgi surunud. Juba kiirustab tundmatu ingel minekule.
„Palun hoidke ennast ja oma kallist koera,” sosistab ta kiiruga ning tõttab ukse suunas. Veel enne kui ta käe sneprini on sirutanud, kõlab juba tuttavlik hääl.
„Kop-kop-kop!”
Veel üks külaline? Tunnen, et see Bulgakovlik areng hakkab tasapisi mõistusele mõjuma.
Tundmatu heategija avab mõningase kohkumisega ukse ning laseb tuppa kandikut tassiva toatüdruku, kes omakorda ei suuda üllatunud ilmet peita. Näen mustadest prilliklaasidest hoolimata, et naised tunduvad teineteist tundvat. Toatüdruk asetab teleri kõrval laiuvale lauale teeklaasi vodkaga ja tassi teed. Seejärel niheleb ebalevalt, kõõritab pesunööri toonud naise poole ning ulatab mulle peotäie paberraha ja münte, lisaks tšeki, mida ma avalikult muidugi lugeda ei saa. Ei saa ma ju lugeda rahagi. Igatahes jääb oodatud meelehea toatüdrukul minu külalise valvsaks muutunud pilgu alla saamata ning nukralt lahkub lootusrikkana saabunud neiu meie numbritoast.
„Siin on hea personal, südamlikud tüdrukud,” õpetab pesunööriga saabunud heategija peale seda, kui on minult murelikult välja pinninud toimunu tagamaad. „Jätke talle lihtsalt lahkudes oma mündid.” Seda öeldes kiirustab tundmatugi minema ning jätab meid Karmaga taas kahekesi.
Kummutan vodkaklaasi põhjani, rüüpan juba jahtunud teed ning võtan sisse kolm tabletti aspiriini. Nõnda haiguse vastu lahingusse asununa tunnen end juba pisut paremini ja langen kergendusohkega voodile.
„Kop-kop-kop!”
Taas koputus – ja päris põnev on taas avama kohmerdada, püüdes aimata, milline tundmatu külastaja nüüd ukse taga seista võiks. Seekord seisab lävel juba tuttav toateenija, kes rikkalikult kaetud kandikuga tuppa vuhiseb, kiiresti ja asjatundlikult söögi lauale laob ning head isu soovides jälle lahkuma tõttab.
„Seal on üks klaasist purk,” õpetab ta juba ukselt. „Valvurid tegid korjanduse oma õhtusöökidest ning kogusid sinna teie koera jaoks sööki.” Nõnda teatanuna, kaob toateenija ukseavalt ja snepri klõpsatuse saatel. Karmale on annetatud rikkalikult kanakintsusid, praetud kartuleid ja riisi. Ka minu pikisilmi oodatud eine osutub lausa üle jõu käivaks, nõnda külluslikud tunduvad peale päevast paastumist need salatid ja võileivad.
Vähem kui poole tunni pärast kostab meie numbritoast ühtlast hingamist, sekka kutsika norinat. Oleme suikunud täieõiguslikule unele.
Hommik Moskvas ei meenuta millegi poolest ärkamist metropolis. Aknata toas valitseb vaikus, mille katkestab juba uus toateenija, kes toob hommikusöögi ja uudiseid, et Aeroflot on otsustanud meid Karmaga siiski Mongooliasse läkitada, lend väljub sama päeva õhtul kell viis ning seni on mulle ette nähtud puhkamine ja lõõgastumine. Kutsikas on vastupidiselt minu väikesele pelgusele end uskumatult tasaselt ülal pidanud ning terve öö mu voodi kõrval vaibal maganud. Suurema pingutuseta õnnestub meie tuppa kutsuda taas ka valvur, kes soostub meid juba tuttavasse hoovi jalutama viima. Nüüd kulub eile õhtul müstiliselt ilmunud pesunöör meile marjaks ära ning pärast kiireloomuliste ihuhädade õiendamist saabume heatujuliselt tagasi oma ruumi. Palavik pole kadunud, kuid on siiski leevenenud. Vaid veider õhupuudus matab hinge, kuid kirjutan selle konditsioneeritud siseõhu arvele.
Pentsik küll, kuid oleme end hoolimata olukorra veidrusest juba rahuldavalt tundmas. Ehk seetõttu teen ka oma näitemängus esimese suurema vea.
Ajaviiteks teleripulti plõksutades satun Inglise kuningliku laulatuse peale ning jään parema puudusel sinivereliste uhket naitumisshowd vaatama. Et end mitte telerivaatamisega reeta, keeran pildikasti hääle peaaegu täielikult maha, jäädes vaid vilkuvat ekraani vaatama. Kuid tegelikult peaks üks õige vaegnägija hoopis teleri hääle kõvemaks keerama, kas pole? Teler oleks nõnda kasutusel hoopis raadiona, nii on see loogiline.
Kuninglikud tõldmeistrid sooritavad oma livreedes laitmatu ning veatu etenduse, ja veel, ja veel. Ka meie etendus kulgeb oma rada pidi edasi. Teleriga toimetades tehtud viga ei märka keegi.
6. PEATÜKK
Lend jääkuubikute vahel
Hommik meie veidras, vanglasarnases hotellis. Veel pooleldi magades jõuab minuni esimene tähelepanek mind ümbritsevast mausoleumilaadsest vaikusest. Pole kuulda ainsatki heli. Siin ei tiksu kell, ei puhu trompetit ega flööti veetorud. Ei märkigi liiklusest, kanalisatsioonist, lindudest või ühestki teisest elusolendist. Sirutan oma kuumava keha piinlikult siledate linade vahel välja ja tunnen kvaliteetse kanga diskreetset jahedust.
Tükkhaaval, nagu vormikaks esemeks taas kokku kleepuvad klaasikillud, meenuvad eelmise päeva ebatavalised ja õõvastavad seiklused: kõhe sisenemine Riia lennujaama, ebakindel ootamine betoontrepi all, sisenemine õhulaeva, mure kutsika ning mahajäänud Manja ja Häirä pärast. Siis paanikahäiretega maandumine Moskvasse, taas ootamine, ootamine, ootamine ning … ootamatu mahatõstmine lennukist! Ja nüüd me oleme selles imelikus, range valve all võõrastemajas. Olukorra lootusetus lööb taas nagu haamriga pähe. Kuidas tahaks küll siit lihtsalt minema jalutada, osta rongipileti tagasi Eestisse ja unustada kõik juhtunu. Kuid kahjuks pole see võimalik.
Küünitan käe aspiriinipurgi poole ja kuulen mõnulevat ägisemist. Voodi kõrvale laotatud paksul põrandavaibal sirutab Karma oma neli käppa taeva poole, veeretab ennast seljal ühele ja teisele poole, haigutab ning vaatab mulle uudishimulikult otsa: „Tere hommikust! Mis meid täna ees ootab?”
„Ei tea, Karma, seda ei tea vist küll keegi,” sõnan mornilt ning alustan olude sunnil taas oma mustade prillide tagust rollitäitmist.
Kuninglik pulmatseremoonia Londonis hakkab nüüd tasapisi lõppema, ja märkan, et sama on juhtumas ka minu mobiiltelefoni akus sisalduva elektrivooluga. Klõpsutan teleri kinni ning püüan saata veel viimase sõnumi Riiga, Manjale ja Häiräle, kes lähihetkedel peaksid sealsesse lennujaama sisenema. Nad on otsustanud reisida. Manja on edastanud ka vastava palve minu vanale sõbrale Kuramaalt, kes samal ajal nii irvitades kui naeru pidades teda lennujaama sisenemisel „saadab”. Mis Manja ja Häiräga täpsemalt edasi juhtub, sõltub õnnest ja neist endist.
Häirä pärast ma ei muretse. Temal on selja taga kogemus lennureisilt Mongooliast Euroopasse, sedagi läbi uskumatult pika vahemaandumise Moskvas. Lisaks on karvane mongollanna läbinud enda senise lühikese elu jooksul vähemalt viisteist riiki – usun, et ta säilitab nüüdki oma loomupärase rahu ja väärikuse. Kas ja kuidas aga Manja oma rollitäitmisega hakkama saab, ei oska ma ennustada. Kui aga tema käekäik peaks kulgema vähemalt Moskvani meie eilse retke sarnaselt, pole ei Manjal ega Häiräl põhjust Venemaa pealinnani jõudmiseni muretseda. Kuid edasi …
Mobiiltelefon teeb kolm kiiret piiksu ja kustutab ekraani. Võib-olla ongi nõnda parem – ehk on nad juba lennujaamas või isegi starti ootavas lennukis ning piiksuv telefon võib nende konspiratsioonile obaduse anda. Tuleb välja lülitada ka mõtlemine ja taaskord oodata, võtku see siis aega palju tahes.
Nüüd tuuakse meile taas süüa, muidugi mitte taimetoitu, kuid see ei loe. Šnitslid ja kanatiivad lähevad nagunii kohe Karmale, kui ettekandja on toast lahkunud ning oma prillid pealaele saan lükata. Lisaks leiab kandikult taas kaastundlike valvurite einejäägid, nõukogude aega meenutava omapärase korrektsusega klaaspurkidesse paigutatud: siin on makaronid (mida koerale anda pole sugugi hea), riis (Karma lemmik, ilmselt seotud tema isa Taiwani-päritoluga), konte (samuti kehv idee). Loetlen palitutaskutesse mätsitud pisikesi kuivtoidu proovipakke – üks, kaks … Pool varuga kaasavõetud rännutoidust on juba palahaaval kutsika kõhtu rännanud. Ehk siiski jätkub?
Karma aga vitsutab valvurite