Mongoolia memuaarid. Roy Strider
ennast valmis,” juhendab ukseavale ilmunud naine, kes eile meile aspiriini ja pesunööri tõi. „Te lendate Ulaanbaatarisse!”
„Oh? Ulaanbaatarisse? Kas räägite tõsiselt? Kuidas? Aga kui jälle …?” otsin konarlikult sõnu.
„Lendate, lendate, ma luban! Täna lendame sinna meie, Aeroflot! Ärge muretsege, täna lendate omadega,” naerab naine rõõmsalt ja soovitab meil poole tunni pärast lahkumiseks valmis olla. Kui omad, siis omad … Omade keskel on ju alati hea. Korraks sirutub kusagilt kaugest ja tolmusest minevikust üks vormitu käsi ja puudutab midagi vana ning unustatut. Seal on pioneerilaagrist Artek naasnud pinginaaber, venekeelse sildiga Pepsi klaaspudel, küpsised Õnnelik Lapsepõlv. Ja seal on matustel pauguga hauda kukkunud Brežnevi kirst ja kartulikotte suure kuhjaga täis laotud Žubrjonoki järelhaagis, mis äsja veerenud sõiduauto Žiguli Lux taga. Järelhaagise ratas on koos teljeotsaga murdunud ning suures kreenis katkine käru seisab Luuga-Novgorodi maanteeäärel. Kartulikottide otsas istub minu vanaisa ja otsib taskust tikke.
„Hm, omad ja võõrad. Meie ja nemad,” venitan Karmale mõtlikult ja ajan talle uuesti juhtkoera traksid selga. Siis katsun peopesaga enda otsmikku ning kontrollin dokumendipakki, pesunööri ja tabletipurke taskutes. „Mis siis ikka, eks näis, mida elu edasi toob.”
Taas talutatakse meid bussi, õigemini kõnnib pesunööri toonud naine koos valvuriga meie ees ning kutsikas juhib jälle imekspandava vilumusega mind tema ja nende järel. Õnneks võimaldatakse meile õues ka väike jõudehetk, millest Karma taas suurt mõnu tunneb ning vilkalt juba tuttavas aias ringi tuiskab. Tundub, et pesunööri toonud naine ja valvur on kutsikast omajagu sisse võetud. „Kui tubli!”, „Ise nii noor, aga juba nii tark!”, „Elavhõbe!” – selliseid kommentaare tuleb meie saajate suunalt rohkem kui paar. Elavhõbe lippab kutse peale aga truult taas minu nina ette istuma ning kutsika traksidest haarates liigun tema järel mikrobussi. Seejärel läheb sõit uuesti Šeremetjevo suunas.
Meid on paigutatud otse bussijuhi selja taha, valvur jääb hotelliõuele maha ja naine istub juhi kõrvale. Nüüd saan taas pead õige pisut pöörates ka küljeaknast välja kõõritada. Üht-teist vilksatab ka eesistujate peade vahelt läbi esiklaasi. Oleme Karmaga koos selles sõidukis ainsad reisijad. Buss vingerdab okastraadiga kroonitud massiivse aia vahel reipalt edasi ning jõuab militsionääri poolt valvatava tõkkepuuni.
Miilits peatab mikrobussi vilunud liigutusega.
Juht vajutab väikesele nupule armatuurlaual ning avab oma küljeakna. Kohemaid rühib Karma meie istmel pisut edasi ja torkab oma suure karvase pea bussijuhi istme seljatoe tagant ootamatult õue. Kuklale lükatud vormimütsiga ja laia olemisega militsionäär põrkab bussiukse juurest seepeale võpatades tagasi ning paneb käe püstolikabuurile.
„Sobaki?”27 pressib ta hämmeldusega vaid ühe sõna oma suust välja.
„Da njet, eta provodnaja … sabatška, takaja milaja,”28 õpetab kõrvalistmelt meie saatja.
„Uh, bljad,”29 ütleb miilits ja sülitab südikalt asfaldile. Buss võtab paigalt.
Vähem kui tunni pärast jõuame lennuvälja lähistele, meie saatja on sõbralikku vestlust püüdnud arendada ja küsinud hulga ebamugavaid küsimusi. Kas olen juba lapsest saati pime? Kuidas võtta – otsustan vastata budistlikus võtmes ning räägin oma roostes vene keeles kohati liigagi filosoofilist juttu. Kes üldse on nägija? Mida me tegelikult näeme? Saatja jääb vastustega siiski rahule ning meenutab Nõukogude Liidu aegadel tehtud reise Tallinna. Sellist nostalgiat kilulinnast pealinna vanalinna järele kohtab kõikjal endise suure kodumaa aladel ja mõjusfääris. Meenutan kaks aastat tagasi ühes Ulaanbaatari jurtaskaupluses kohatud mongollannast keskealist müüjat, kes Peterburis tudengina elades oli samuti Tallinna väisanud ning siiani seal nähtut suure soojusega meelde tuletas.
„Jah, oli ilus noorus,” võtavad daamid oma meenutused kurbnaeruse ilme ja unistava ohkega kokku. Mõtlen end meie saatja noorusesse ja noogutan vaikides selle hea, ilmselt suurepärase inimese mälestustele saateks.
Taas sissepääs, aga nüüd on juba tegemist mingi ametikäiguga. Kiiresti kontrollitakse meie dokumente, seisan taas maha suunatud pilgu ja palavikuga mingi leti ees. Siit saab kiiresti läbi. Taas koridorid, avarad ootesaalid, tablood, sumin, sagin ja suveniirikauplused. Nüüd liigume liftiga, veel kord võetakse meie dokumendid ja saatja läheb nendega kuhugi, jättes meid pingile istuma. Jälle seiravad uudishimulikud pilgud meie kentsakat kooslust, kusagil kilkavad lapsed …
Nüüd naaseb saatja koos uue, priske mundris naisterahvaga ja „annab meid üle”. Meeleldi ta vist kallistaks meid, kuid eeskirjad seda kindlasti ei luba.
„Teid viiakse teise tsooni, seal on juba ooteruum. Ja kas teate, mis selgus? Arvatavasti on see teile hea uudis!”
Kikitan kõrvu, kuid jään endiselt emotsioonituks: „Hea uudis?”
„Jah, kujutage ette, teiega koos lendab samas lennukis veel üks juhtkoeraga reisija!”
„Oo? Oh …”
„Ja tema tuleb samamoodi Riiast!” Naine naudib heatujuliselt selle põrutava uudise mõju.
„Oi… Teate, ma vist tunnen seda inimest. Me pidime õigupoolest Mongoolias kohtuma,” räägin nüüd ja seletan veel põhjalikumaltki: „Meie koerad ilmselt tunnevad üksteist ka. Tema on samuti Eestist, muide.”
Mis seal ikka, kui juba selline kokkusattumus on tekkinud, siis pole põhjust salatseda. Alati on kasulik kõik ausalt ära rääkida, kuigi seda, et me tegelikult juhtkoeri ei vaja ning et võib-olla ei olegi tegemist päris tõeliste juhtkoertega, ma siiski mainida ei soovi. Kaks juhtkoertega reisijat ühes lennukis, ja mõlemad samast rahvusest – eks ole see kurioosum. Kuid elus juhtub igasugust, kas pole?
Ametnikud ei pööra sellele kokkusattumusele vähemalt näiliselt mingit tähelepanu. Mina püüan oma erutust hoolikalt varjata, kuigi raske on peita naeratust ja samaaegset murekortsu silmade vahel. Ilmselt kohe näen Manjat ja oma kallist Häirät, kes ju siiski tema jaoks üsna võõra inimesega on vapralt tuhandete kilomeetrite kaugusele lennanud. Poleks iialgi arvanud, et omal ajal väikese kutsikaga Mongooliast Euroopasse sõites selsamal lennuväljal uuesti peame aega veetma, ja veel millistel asjaoludel!
Juba paistavadki uue ooteruumi pingiread, näen silmanurgast ka ühe istmerea otsapingil liikumatult istuvat mustade prillidega naist – see ongi Manja. Ja sealt tõuseb seisma üks väga tuttav nägu, kellega kaks aastat oleme koos muresid ja rõõme jaganud.
Häirä!
Muidugi ei saa ma teda hüüda. Mina teda ju ei näe.
Mundris saatja juhib meid Manja ja Häirä juurde, mispeale Karma esimest korda meie reisi jooksul hambad paljastab ja madala lõrina kuuldavale toob: „Hoia eemale! Me oleme koos, ja ma ei kavatse teda kellegagi jagada.”
Kohe vastab Häirä samaga ning annab Karmale lõrinal teada, et ei kohku tagasi ka verevalamisest. See on armukadedus.
„Ei!” kamandan valjult ning tõmban kutsika kaelarihma järsult pingule. Manja rapsab samuti Häirä rihmast – tal on õnneks vastupidiselt minule olnud taipu oma „venivat” jalutusrihma suurde pagasisse mitte paigutada. Ehmunud ametnik küsib üle, kas soovin ikka sellesse seltskonda jääda ning läheb rahustava kinnituse peale meie palvel koertele kusagilt vett tooma.
Nüüd saame oma seiklustest rahulikult rääkida, kuigi poolhääli – igas sadamas on eestlasi, igas lennujaamas kindlasti ka. Parem oma jutustamisega mitte arusaamatusi ja tülikat huvi tekitada…
Manja ja Häirä on reisinud ilma igasuguste probleemideta, õnn on neid soosinud. Häirä pole end juhtkoerana just parimast küljest näidanud, jättes oma vedamiskohustused unarusse ning pigem Manja kõrval püsinud. Pole just harvad juhused, kus Manjal on tulnud hoopis Häirät sikutada. Õnneks pole see lennujaamatöötajates kahtlusi tekitanud ning siiani võivad nad reisiga rahul olla, kui muidugi välja jätta see
Koerad? (vene k)
Ah ei, see on juht… juhtkoerake, selline armas. (vene k)
venekeelne roppus