Mongoolia memuaarid. Roy Strider
õpetan mina ning kogengi sealsamas, kuidas Karma enne astmerida peatub ning alles mu käskluse „Edasi!” peale ettevaatlikult allapoole rühib. Huvitav, kas see on koerte loomulik instinkt või tõepoolest seotud mingi tajutava vastutusega? Pikalt pole selle küsimuse üle mahti küll juurelda, juba ongi betoonplaadid, siinsamas seisab ka „vastuvõtukomitee”, mille liikmed meid varjamatu uudishimu ja üleoleku ning võõristuseseguste pilkudega jõllitavad. Üks mees on kindlasti pohmellis, pundunud näo ja kilavate silmadega. Tema kõrval seisab noorem ohvitser, kes meid peatab ning vene keelest arusaamise kohta pärib. Saades kinnituse, et tal on võimalik oma emakeeles minuga suhelda, avaldab mundrimees, et mina lennuväljal koeraga jalutada ei tohi. Jalutamise võtab tema enda peale, mina lihtsalt seisku ja oodaku.
Mis seal siis ikka. Kui nii, siis nii. Annan pesunööri otsa ohvitserile üle ning teatan Karmale: „Sõber!”. Siis selgitan põnevil koerasaatjale, et kutsikas on rahulik ja armastab väga lund ning annan Karmale käsu „Jaluta!”.
Esimeste sekunditega saab selgeks, et ohvitseril puuduvad koertega suhtlemisel igasugused kogemused, küll aga suudab ta meeles pidada kuuldud soovitusi lume kohta. Nõnda teeb mees kutsika järel naljakalt kaperdades paar tiiru ümber meie lennuki, seejärel aga tõttab pooljoostes paarikümne meetri kaugusel asuva lumevaalu poole – eks seda ikka muidugi Karma järel ja juhtimisel. Tean juba, mis lumes juhtuma hakkab ning püüan ette naeru pidada – mina ei saa ju toimuvat näha (kuigi vaimusilmas seda juba nagunii enne sündmusigi näen).
Karma tõttab vaimustunult lumehange, heidab end kohemaid kõhuli, siis keerab külili ning vaimustunult ähkides ja ninaotsa keelega lakkudes asub aega raiskamata oma lemmiktegevuse kallale. Juba Eestis näitas kutsikas üles lihtsasti mõistetavat kurbust lume kadumise üle. Osalt oma suguvõsast tuleneva kombe, osalt aga „lumekoerte” tava järgi armastab Karma väga lumes püherdada. Seda siis ikka nii, et neli käppa sirutub taeva poole ning käppade õnnelik omanik viskleb selili lumes, nagu oleks tal kurjad krambid kallal. Seejärel heidab lumeloom end taas kõhuli, surub põse ja peapoole vastu lund ning hakkab poolkülitsi-poolkõhuli end tagajalgade paaristõugetega lumes vilkalt edasi lükkama. Selline liikumisviis meenutab kõige lähemalt ehk kotikuid ning mõmisev nautleja tekitab selliselt kulgedes enda ette ka väikese lumevalli. Küllap seegi kuidagi vajalik või mõnus on.
Kutsikas tõmbabki kõik registrid valla ning peale ägedat visklemissessiooni põrutab lumel kotiku stiilis lohisedes kuhugi vasakule, täiesti segadusse sattunud ohvitseri pesunööri otsas järel vedades. Ohvitser, mõistagi, üritab tekkinud segaduses jääda oma ülesannete kõrgusele ning proovib ümber koera kere ja jalgade keerdunud nööri liikumise pealt lahti harutada.
„Uh, uh! Uhh! Uh! Oi!” teeb punetavate palgetega mundrimees ning näib kole närvilisena. Karma ei lase end temast sugugi häirida ning hullab lumes rahumeeli edasi. Rasvamagudega ülemused aga mõistavad peagi, et tegemist on millegi äärmiselt naljakaga ning puhkevad mürinal naerma.
„Ooh! Vooh kak! Tam… nihuja sebe… Nadjožnaja sobaka, hahaha! Davai, Dimon! Davai! Bõstren’ko!”30 irvitavad vormimütsid minust paari meetri kaugusel. Hädas ohvitser aga sumpab Karma järel lund täis kingadega ning püüab koera tema poolt tekitatud nööripusast endiselt lahti harutada. Hoolimata meie uskumatult ebameeldivast olukorrast, teen suuri jõupingutusi, et oma muigeid peita. Tahaks lausa suure häälega naerma hakata, et kõiki selleks hetkeks tekkinud pingeid välja lasta. Kuid … pimedad, teadagi, selliste asjade üle ei naera.
Kutsun Karma enda juurde tagasi ning ta toob mulle ka ühe õnnetu ohvitseri, keda viisakalt tema vaeva eest tänan.
Varsti mööduvad meist Manja ja Häirä – ka nendele võimaldatakse sarnast vastutulekut. Häirä kahjuks lumes kotiku stiilis ei purista ega rooma, kuid pissib lennuki ratta taha küll. Ilmselt valatakse siin igapäevaselt palju kangemaid vedelikke maha.
Kokku veedame lennuväljale tardunud lennukis umbes kolm tundi. Iga uue tunni möödumisel teatakse, et väljalend toimub … tunni aja pärast! Ükski reisija ei nurise – looduse vastu ju ei saa. Küll aga lubatakse meid Karmaga uue küsimise peale varsti jälle õue ning imekombel leebuvad nüüd ka aparatšikud. Võime saatjaga koos jalutada lennujaama hoonest algava metallaiani, mille taga siugleb sõidutee ja vuravad autod, sealsamas näib algavat ka juba linn. Venitan meie jalutusaega nagu kummi ja lasen kutsikal taas lumehangedes mõnuleda. Ka palavikule mõjub Siberi jahe õhk üsna hästi – lasen tuulel end mõnuga jahutada ning tõmban Angara (või isegi ka Baikali?) niisket õhku sügavale kopsudesse. Ometigi saab viimasel ajal vaevavale õhupuudusele pisutki leevendust!
Irkutsk ise aga paistab oma kaduvas talves üsna vagur olevat. Hallid majakesed halli taeva ja halli asfalti taustal, raamituna tumehallide akende ja helehallide kõnniteede äärekividega. Rahustav!
Selle kireva ja põneva ajalooga linna kohta ei tea ma muud, kui seda, et rajatud kasakate poolt, piirkonna tähtis kauba- ja muu keskus ning ehk enim olen Irkutskiga seoses lugenud Venemaa kodusõjaga seonduvat. Midagi oli veel … midagi vapiga seoses. Et justkui algselt oli vapil tiiger aga mingi arusaamatuse tõttu muutus see ondatraks või kopraks. No eks linn ise on ka ilmselt igasuguste arusaamatuste tõttu muutunud. Tühja sellest vapist siis enam…
Siit alustas oma kuulsusrikkaimat võitlust mongolist bolševik, hilisem lühiajaline Mongoolia sõjaminister Damdin Sükhbaatar, kes peale eestimaalasest baltisakslase Roman von Ungern-Sternbergi juhitud Aasia Esimese Ratsaarmee ja Hiina hektiliste okupatsioonivägede löömist peagi mürgitati. Sükhbaatar läks üle vikerkaaresilla 30-aastasena ning kuigi tema nimi tähendas mongoli keeles kirvekangelast, hakati teda kutsuma Punaseks Kangelaseks. Ja Punasesse Kangelasse meie just teel olemegi: Ulaanbaatar tõlkes just seda tähendabki. Kõneldakse, et minu kaasmaalane Ungern-Sternberg, kellest Mongoolias üle ega ümber ei saa, hukatigi siinsamas, Irkutskis. Tema ohvitserid reetsid ta. Kuidagi oli Mongoolia toonastesse sündmustesse segatud ka veel üks huvitav riik, tänaseks ammu kadunud enamlik Kaug-Ida Vabariik. Ja admiral Koltšak on samuti Irkutskist pärit. Rohkem ma sellest linnast ei tea ning kogu eespool mainitud info annan lumehanges siputavale Karmale igatahes edasi.
Karma teeb minu monoloogi peale paar röhkivat häälitsust ning jätkab suure entusiasmiga oma lumekümblust. Siis aga katkestab meie idülli taas kord juurdetõttav ohvitser (seesama, kes enne pesunööri ja kutsikaga hädas oli) ning palub meil tagasi lennukisse minna.
Midagi on toimumas. Inimesed asutavad end kohtadelt lahkuma. Avatakse pakihoidlate luuke, kohmitsetakse palitute-mütsidega. Stjuardess pakub meile põgusat abi riietumisel ning ütleb, et ootamine jätkub lennujaamas. Seal meid ka toidetakse ja meie eest hoolitsetakse igakülgselt. Lennuki personal siiski meiega kaasa ei tule, kuid lennujaama töötajad võtavad meid hoone juures vastu.
Nagu ikka, sõidab nüüd trapi juurde autobuss, kuhu meid peale talutatakse. Buss seisab veel kuidagi imelikult kaua aega, ilmselt valmistatakse midagi lennujaamas lennukitäie reisijate vastuvõtmiseks ette. Siis hakkab diislihaisune ja jääkülma salongiga autobuss nõksutades liikuma, kiirendab, pidurdab ja olemegi kohal. Kõik bussisolijad trügivad välja ning lähevad lennujaama uksest sisse. Meid Manja, Karma ja Häiräga jäetakse bussi. Oleksime selles lõdisema ajavas autobussis vist lausa mõnda angaari sõitnud, kuid õnneks märkavad meid nüüd mõned läänemaailmast pärinevad kaasreisijad ning aitavad meil bussist väljuda ja lennujaamahoonesse siseneda. Meie palvel talutavad lahked isehakanud abilised meid mingite seinaäärsete pinkide juurde ning jätavad kohalikku personali ja assistente ootama.
Me ootame.
Mitte midagi ei juhtu peale selle, et iga tunni järel teadustatakse: lend väljub ühe tunni pärast. Meile ei pakuta mitte midagi ning mitte keegi ametlikust personalist ei pööra meile mingit tähelepanu. Me oleme unustatud ning paistab, et unustatud on ka kogu õnnetu reis Punasesse Kangelasse. Võitlen minestuse ja õhupuudusega ning Manja tunneb end samuti tõepoolest kehvalt.
Me ootame. Möödub kuus tundi.
Seejärel teatatakse uskumatut uudist – algab pardaleminek Ulaanbaatari lennule. Ja reisijad lähevadki.
Oh! … Lootustandev koer, hahaha! Las käia, Dimon! Las käia! Ruttu! (vene k)