Mongoolia memuaarid. Roy Strider
ning peaaegu ööpäevapikkusest alaliikumisest igavusse uppuv Karma kihutab traavides tuhatnelja aeda ääristavate põõsaste taha.
„Oi …” ehmub valvur ja astub paar sammu koera kadumise suunas.
Seisan liikumatult, emotsioonitut näoilmet säilitades. Mina ei tohi ju pead keerata.
„A gde ona?”23 uurin igaks juhuks murelikult mehelt.
„Ooh, vot tam, tam! Napravo, oh kak begajet!”24 naerab nüüd valvur rõõmsalt, vaatab minu poole ja muudab hääletooni.
Mina ei saa ju näha, kuidas ta jookseb.
Lisaks seisan näidatud suuna poole peaaegu seljaga. Valvur taipab oma eksimust ja püüab kutsika tegevusi kirjeldada, see tuleb tal hästi, muhelemaajavalt välja. Karma aga näib Moskvast suurt lõbu tundvat. Ühe põõsa alla koer kakab, teise puhma sisse pissib, pisut eemal kasvava puu otsa kihutab ühe solvunud kassi ning seejärel lippab rõõmsalt ringi, pööramata hoovis sammuvatele inimestele mingit tähelepanu. Tema arust on asjad nüüd parimas korras. Püüan seda eeskuju tähele panna.
„A kakaja eta poroda,”25 uurib valvur nüüd huvitatult. Seda on Šeremetjevos ka ennist mitmeid kordi küsitud.
„Ona tibetskij mastif,”26 seletan napilt ja noogutan tavapärase vastuse peale – mitte kunagi pole küsija sellisest koeratõust kuulnud. Paistab aga, et öösse uppunud Moskvas ei ole kombeks olla liiga uudishimulik. Kui oma raadiosaatjat mudiv mees on teada saanud, et tõug pärineb Himaalaja mäestikust ning oleme teel Mongooliasse, veelgi enam, napilt lisatud täpsustuse järgi „kloostrisse”, kaotab ta meie vastu oma varasema elava huvi. Küllap peab meid ehk liiga veidrateks, mille üle mõistagi pole midagi imeks panna.
Me olemegi veidrad.
Püüan taaskord toimuvat kõrvalseisjana vaadelda ning juurdlen, kus võiks asuda piir, mille ületamisel võiks meie värvikas reisipaar muutuda lihtsalt veidratest ebausutavalt imelikeks. Seda on kohalikke olusid põhjalikult tundmata pisut raske ennustada. Kui aga midagi lootustandvat kohe ei juhtu, olen sunnitud kokkukukkumise ennetamiseks lihtsalt märjale asfaldile istuma. Tühi kõht ja palavik purevad keha üksteise võidu.
Tammun väikeste sammukestega ettevaatlikult ümber oma telje. Tibutab.
Aeg-ajalt voogab kõrge aia kohalt hotellihoovile tänuväärselt jahutav tuulehoog. Tuleb oodata.
Püüan asfaldilaigule lähenevate sammude padina peale mitte pead pöörata ning kutsun läheneva Karma „Siia!”– käsuga enda ette. Koban tema veotrakside sanga endale pihku ning patsutan kergelt hingeldava kutsika vihmaniisket karva.
Kaua see kõik küll ometi veel kestab? Siiani pole küll veel tekkinud vastupandamatut tunnet kiskuda need jubedad tumedad prillid juba ammu valusaks jäänud ninajuurelt, visata laia kaarega üle õla ning paluda arstiabi. Aga kui ettenägematud vintsutused jätkuvad, siis võib kõik veel lõppeda tont-teab-kuidas. Pigem mitte sellele mõelda.
„Hakkasid kuradiga tangot tantsima, nüüd püüa lõpuni vastu pidada,” haamerdab peas kusagilt ammukuuldud tsitaat. „Asjade ja nähtuste olemus on tühi. Tühjuses pole kuradeid olemas,” ütlen mõttes kummitavale lausejupile vastu vaieldes poolkuuldavalt ja teritan kõrvu: vahepeal kuhugi jalutanud valvur on uuesti meie kõrvale ilmunud. Peale mitukümmend minutit kestnud ootamist juhatatakse meid hotelliuksest sisse. Keegi on „meile järele tulnud” ning võtab minu ja Karma passid hetkeks enda kätte. Kuhugi kirjutatakse meid „sisse”. Siis pistetakse pappkaantega raamatukesed mulle taas näppude vahele ja juhitakse meid üsna viisakal moel kuhugi nurga taha. Sealt viib lift ülemistele korrustele.
Kanduriga ülespoole venimise jooksul annab meile vastu tulnud mees lühida ülevaate meie hotellitoa plaanist, et nägemisraskustega reisija seal mingil moel hakkama saaks. Juba ongi meie korrus – liftiuks avaneb, esimese asjana näen veel ühte valvurit, kes kaameramonitoridega kaetud valvelaua tagant meile vastu jalutab. Siis juhatatakse meid mööda pikka, vaibaga kaetud koridoripõrandat edasi, kuhugi tahapoole, lõppu.
Hotellituba on avar, maitsekas ja mugav. Beežikad voodikatted ja tagasihoidliku joonega mööbel vastavad keskmise kolmetärnihotelli sisustusstandardile. Siin on piisavalt ruumi meie mõlema jaoks ja enamgi veel. Palun kohe ka Karma enesetunde huvides avada akna, kuid kahjuks pole see võimalik – kuigi toa laia otsaseina katab luksuslik kardin, avaneb selle tagant vaid betoonsein. Pole kindel, kas selle hotelli teisteski tubades üldse aknaid leidub… Siiski üritavad valvurid ja meid saatnud isik reguleerida toa kliimaseadet, mis tõrgub ning viimaks sootuks laguneb. Seinale kinnitatud valge juhtpaneel lihtsalt kukub põrandale, jättes alasti selle taga rippuvad kinnitamata juhtmed. Valvurid vannuvad poolropult ja meie saatja haarab mul otsustavalt küünarnukist.
„Paigutame teid teise, kõrvaltuppa, siin on meil väikene probleem.”
„Olgu,” vastan jõuetult. Soovin vaid vett, midagi süüa ja magada. Aspiriini võib ilmselt unustada.
Ka teises toas kulub märkimisväärselt pikk aeg, enne kui sealne kliimaseade viimaks kusagil pahisema hakkab. Poolkahetsevalt-poolvabandavalt pagevad ametnikud nüüd meie uuest ajutisest kodust, jättes maha lubaduse, et peagi serveeritakse einet. Lisaks tutvustab üks teenistujatest ka telefonisüsteemi iseärasusi ning kordab mõned korrad kahte vajalikku lühinumbrit, millelt vajaduse korral abi või infot saab. Sammud kaugenevad, jättes maha vaikuse, mida segab vaid laest kostev pahin.
Võrreldes India või Nepali võõrastemajadega on meie kauaoodatud puhkepaik tõepoolest luksuslik. Ometi annaksin paljugi selle eest, kui saaksime kiiresti vahetada asukohariiki ja meie ametlikku staatust või rolli. Kuid midagi kapitaalsemalt muuta pole hetkel meie võimuses. Seetõttu kogun end veidi voodiserval istudes, pakun Karmale klaasist vett ning vabastan kutsika veotraksidest. Seejärel sammun telefoni juurde ja valin abinumbri. Midagi peab tervise huvides vähemalt püüdma ette võtta.
„Kop-kop-kop!”
Vaid mõne minuti möödudes kõlab uksele koputus. Karmaga sissepääsuni tatsates avan tehtud kohmakusega snepperluku ja avastan ukse tagant elurõõmsa ja ehk pisut riivatu silmavaatega noore toateenijanna. Koera poole ettevaatlikke pilke heites siseneb ta meie järel ruumi ja küsib viisakas vene keeles, et millist abi meile kuluks.
Olen enne toateenija kutsumist targu juba lehitsenud teleri kõrvale asetatud menüüd ning näinud, et ainsa improviseeritud ravimina saaksin pakutavast kasutada meega teed ja kallivõitu vene vodkat.
„Eurode eest kahjuks me ei müü,” teatab näitsik nüüd mu rahakoti sisu uurides.
„Kuidas, ei müü? Aga mul ei ole vene rublasid! Oleme läbisõidul ja täiesti plaaniväliselt Moskvas;” ehmun. „Kas tõesti polegi võimalik midagi osta?”
Näitsik mõtleb.
„Meil pole lubatud… mõistate… ainult rublad …”
„Kas tõesti pole ühtegi muud võimalust? Teate, ma olen haige, sellepärast …”
Näitsik mõtleb.
„Olgu, siin lähedal on valuutavahetuspunkt. Aga see pole lubatud, me ei tohi klientidega selliseid asju ajada,” kõneleb ta rutakalt ning annab mõista, et tegemist on erilise vastutulekuga.
„Mõistan täielikult, olen teile väga tänulik,” naeratan kergendatult. Väljaütlemata jootrahalubadusega rahule jäänud neiu tõttab nüüd koos minu rahakotist õngitsetud 20-eurose kupüüriga minema, lausumata sõnagi selle kohta, kas ja kuna ta tagasi võiks tulla.
Vaevalt on temagi sammude kaja koridorivaipa kadunud, kui terav telefonihelin mind võpatama sunnib.
„Aljoo?”
„Teile on külaline! Ta tuleb kohe üles:”
Külaline? Kes? Aga ma pole kedagi külla kutsunud ega saanudki kutsuda!
Taas koputus.
Aga kus ta on? (vene k)
Oh, vot seal, seal! Paremal, vot kus jookseb! (vene k)
Aga mis tõugu ta on? (vene k)
Ta on tiibeti mastif. (vene k)