Mongoolia memuaarid. Roy Strider
ta veel ja jätab seejärel jumalaga – pimeda ja tema juhtkoera ametlik saatja on rahvast tühjenenud õhulaeva salongi ilmunud.
Seekord on tegemist väärika, soliidse hallipäise vene mehega, kes pikka jutlust ei hakka pidama. Teinud kindlaks, et tema „hoolealune” suudab rääkida vene keelt ja teda juhtiva koeraga koos ka üsna iseseisvalt kõndida, juhatab mees meid lennukist välja, läbi toruja tunnelkoridori Šeremetjevo peahoone ühte tiiba.
Šeremetjevo võtab meid vastu suurlinna lennujaamale kohase sagina, elektritulede virvarri, salkadesse kogunenud miilitsate ja uhkete firmapoodidega. Siinsetes kilomeetripikkustes koridorides jätkub piisavalt nii kohvikuid kui suuremaid toidukohti. Viimati veetsin selles üüratus kompleksis närvesööva päeva kahe aasta eest kui tillukese Häiräga samamoodi ehku peal Mongooliast Eestisse reisisime. Siis olin ma vähemalt ametlikult nägija ning probleem seisnes selles, et Euroopa Liitu sisenemine oli suure küsimärgi all ning kutsikat ei tohtinud transpordipuurist välja võtta. Esimene mure jäi toona õhku, teist tingimust rikkusime aga korduvalt.
Sageli jääb arusaamatuks, kes ometi küll mõtleb välja lemmikloomadega reisimise piiranguid – nii eluvõõrad on sellised regulatsioonid, et kirjutatut täita polegi võimalik. Kui kutsikate vedamine on lubatud, kuid nende puurist väljavõtmine mitte, siis kuidas ometigi tuleks reisijal ja tema neljajalgsel sõbral lahendada tualetiküsimus? Sealjuures peavad kutsikad end kergendama umbes iga tunni järel ning loomulikult normaalne koer oma pesa ei reosta. Järelikult tuleb seaduse silmis loomakesel lihtsalt lõhki minna.
Nõnda mõlgutades oleme ühest lennujaama hoonest teise, uuema piirini jõudnud ning sel mõttelisel joonel annab vanahärra meid teisele vanahärrale üle. Karma on käitunud taaskord erakordse rahu ja tasakaalukusega. Vaid prügikastide juures teeb tiibetlanna põgusaid peatusi, et nende sisu suhtes oma nina abil selgusele jõuda. Kuid käsk „Edasi!” suunab kutsika jälle endise rütmi ja rahuga kulgema. Minu osaks jääb vaid imestades talle järgneda. Panen mustade prilliklaaside taha peidetud silmad vahepeal hoopiski kinni, et teisi tajusid seevõrra teravdada. Nõnda saab kõndida ning paistab, et tõepoolest ka reisida. Ka tualetikülastus laabub ladusalt. Meie saatja jalutab meeste WCni, edasi juba juhib mind taas Karma ning veidral kombel viib ta mu otse vabasse kabiini, keerab siis end taas ringi ja jääb näoga ukse poole olles kannatlikult istuma.
„Tubli tüdruk,” kiidan karvast kaaslast. „Nüüd oled sa küll daam meeste tualettruumis, kuid sellest pole midagi.” Karmal aga on ümbritsevast üsna ükskõik.
Siinkohal lõpeb ka saatja tööaeg või arusaamine abistamisest. Tualettruumist väljudes juhatab ta meid ülerahvastatud ootesaali ning organiseerib istekoha. Seejärel toob minu palvel kutsikale veidi vett, soovib head päeva ja lahkub tõtlikult, jättes meid alles kolme tunni pärast väljuvat lennukit ootama.
Me ootame.
Karma põrnitseb umbusklikult edasi-tagasi saalivaid inimesi. Tuhandeid inimesi.
Me ootame.
Kutsikas keerab ennast selili ja ajab kõik neli käppa katusega varjatud taeva poole püsti. Koerte keeles tähendab see seda, et käppade omanik on absoluutselt veendunud oma turvalisuses. Karma keeles tähendab see ka seda, et koer on nii kindel oma positsioonis, et usub end vajaduse korral kõiki ümbritsevaid kontrolli alla võtvat. „Hulljulgus … see pole hea,” mõtlen ja krõbistan küüslaugukapslite purgi kallal. Kutsikas hakkab asendit muutmata sügavalt norskama.
Ootame.
Ootame.
Ootame.
„Excuse me!”10
Võpatan veidi. Keegi kõnetab, hääl kostab selja tagant. Ilmselt on meile saadetud uus assistent. Peaaegu oleksin harjumusest hääle suunas pead pööranud, kuid pime ju nõnda ilmselt ei reageeriks. Kindlasti teen tosinate kaupa suuremaid ja väiksemaid vigu, mis mind vähegi tähelepanelikumale vaatlejale reeta võiksid. Tuleb olla ettevaatlik!
„Yes?”
„Do you want something? Do you want anything to drink?”11
„Oh… hum… well… yes! I’d like to drink something, indeed.”12
„Good! Water, tea, caffee, juice …?”13
„Oh, well … water please, if possible?”14
Sammud lähevad kuhugi. Vist paremale poole, meist vasakul oli enne näha vaid välisseina ja lennukiparrastele viivaid uksi. Sammud kaovad. Siis muutuvad taas kuuldavaks, kuigi neid on ümbritsevas vaikses suminas raske eristada. Nüüd hakkavad paistma kellegi jalad, kingad, mis teevad kutsika ümber ettevaatliku kaare ning ilmuvad lähemale koos kätega, mis ulatavad mulle veepudeli.
Selgub, et lahke abimees pole sugugi lennujaama leival, vaid oma äralendu ootav itaalia ärimees, kes otsustas lihtsalt oma abi pakkuda. Tasu juba ostetud pudelivee eest mees ei võta, kuigi talle tungivalt oma rahakotti pakun. Peale paari vahetatud lauset lahkub ta lõplikult, jättes maha meeldiva mälestuse.
Saadan Manjale vargsi mantlihõlma all tippides sõnumi, et meiega on kõik korras, reis kulgeb ladusalt ning varsti lendame Ulaanbaatari suunas. „Kõik laabub arvatust lihtsamini,” kirjutan mõningase kergendusega. „Mingeid probleeme ei ole.”
Tõsi, oleksin ehk pidanud mainima oma üha kehvemat enesetunnet ning palavikku, kuid milleks inimest enne hullumeelset retke veel kõrvaliste muredega ärritada. Küll lõpp-punktis saab seda asja arutada, et kuidas ja mil viisil edasi toimetada. Aeg venib vaikselt edasi ning lõpuks hakkab ootesaali meiepoolne sektor mõnevõrra frustreerunult nihelema. Kõik paistab peatse pardalemineku moodi ning keset kasvavat saginat ilmub meie mõningaseks üllatuseks taas hallipäine assistent number kaks ning haarab vastuvaidlemist mittekannataval moel mu paremast küünarnukist käega kinni.
„Poidjom, para,”15 poetab mees napilt ning tüürib meid läbi moodustuva järjekorra otse lennuväravate ette. See manööver tekitab Karmas mõningast segadust: on ta juba omandanud meid juhatavatele inimestele järgnemise kombe, nüüd aega peab ta suunata jäetuna lihtsalt minu kõrval tatsama ning vaikne vedamine tuleb mõneks ajaks unustada.
Taas lennukiuks, imestunud nägudega stjuardessid … väga imestunud nägudega. Juba paigutatakse meid istuma, kuid seekord nii veidrasse kohta, lennuki esiossa, kohe äriklassi seina taha. Stjuardessid protestivad millegi üle, vist tekitab Karma neis küsimusi. Minu väärikas saatja aga hakkab täiesti ebaväärikalt karjuma ning tõstab mongollannadest lennusaatjate peale ootamatult häält. Saan aru, et ta kordab selgitust: tema ei tea midagi, see pole tema mure. Paistab, et emotsioonid ähvardavad lakke tõusta ning olukord lõpeb hallpea pagemisega kuhugi Šeremetjevo labürintidesse. Mis seal’s ikka…
Kehitan õlgu ja sätin kutsika taas istmereale. Imelikult kombel üritab mitu inimest meie kõrvale istuda, igatahes paistab silmanurgast piieldes, et neil on selleks vähemalt pileti järgi õigus. Pooled reisijad ei märka samas meid üldse, tõtlikult ruttavad nad kuhugi tahapoole, püüdes oma käsipagasi kiiresti ära paigutada ning istuma pääseda. Samas ei jäta need inimesed, kes meid tõesti tähele panevad, seda kogemust endale. Liigagi paljud mongolid võpatavad, lasevad kuuldavale kohkunud hüüdeid ja muidugi korrutavad mulle juba kahe aasta eest vägagi tuttavaks saanud sõnapaari: mongol bankhar, mongol bankhar!16 Vaid üks mees piidleb meid sekundivõrra pikemalt ja vaidleb mongoli keeles oma kaaslasele vastu, määrates autoriteetse ja käskiv-õpetava hääletooniga: Thuvvd bankhar!17
Kutsikas muutub Mongolian Airlines’i lennumasinas aga pikapeale rahutuks ning pean teda paaril korral kaelaketist sikutades lamama kamandama. Viimaks on kõik reisijad oma kohad leidnud, ka need, kes meie kõrvale istuda üritasid. Lennukiuks sulgub, läbi viiakse kohustuslik õppetükk hädaolukordades käitumise
Vabandage! (ingl k)
Kas te soovite midagi? Kas te soovite midagi juua? (ingl k)
Sooviksin tõesti midagi juua. (ingl k)
Hästi! Vett, teed, kohvi, mahla …? (ingl k)
Palun vett, kui võimalik? (ingl k)
lähme, on aeg! (vene k)
Mongol bankhar ehk mongoolia mastif on harulduseks muutunud ja tuhandeid aastaid vana Mongoolia suure valvekoera tõug, mida peetakse tiibeti mastifi tõuliiniks või selle lähisugulaseks.
Thuvd – Tiibet (mong k)