Mongoolia memuaarid. Roy Strider
häälega. Koerad vaatavad ning ma tunnen nende mõtteid – õigemini lineaarseid seoseid – voolamas: vett toodi, nendes pudelites on kindlasti vesi, sest veepudelid on alati nõnda välja näinud. Vesi viidi ära. Vesi toodi tagasi ja inimene on kuri. Järelikult … me oleme teinud midagi halba ja ei saa karistuseks vett?
Otsin käega pingialuseid päid, et neile rahustavalt koonudele patsutada. „Tss, tss, tss… kõik on hästi, kõik on hästi,” julgustan neid, kuid mu hääl kõlaks nagu läbi vati ja mu optimism on kunstlik. Koerad muutuvad rahutuks.
Kohe kõrvalt, päris lähedalt, kostab muljutava või pressitava puidu raginat. Midagi purustatakse. Kas peaksime liikuma? Kuid otsest ohtu ei saa olla, muidu oleksid Häirä ja Karma juba alarmi andnud.
Ootesaalist kostab valju naeru, aplodeerimist, tunnustavat vilet ja arusaamatust väljendavaid summutatud venekeelseid hüüdeid. Midagi märga ja meeldivat puudutab jälle mu kätt, millel võiksin varsti vist muna praadida – see on avatud veepudel. Võidukalt suundub prantslane taas kuhugi ning puidu ragin kostab taas. Nüüd saavad ka koerad juua, ning kolmas pudel saabub juba avatud ning seejärel pooleldi kinnikeeratud korgiga, tagavaraks. Ikka veel vihane prantslane vabandab veel kord südamest ja selgitab raevunult: „Ma olin sunnitud need neetud pudelid uksega lahti keerama!”
„Ee … uksega?”
„Jah, uksega! Ma pidin need kogu oma jõuga ukse ja uksepiida vahele kinni pressima.”
„Oo? Aga öelge palun, kust te sellise vee saite?”
„Keegi kohalik ametnik jagas seda siin kõikidele,” raiub prantslane puhinal ja lahkub head õnne soovides.
Nüüd hakkab raginal köhima ka plekine ruupor ning paristab kajavasse ootesaali lennuplaaniga seonduvat infot. Meie lahkumine on veel poole päeva võrra edasi lükatud ja pole mingit garantiid, et sellest ei saa poolt nädalat. Küll matab hinge, miks küll Venemaal õhku pole? Kus on see Siber, need nulud ja seedrid minu naabri aiast? Kus on Baikal, Angara jõgi, Jenissei? Õhku, me vajame õhku, hõikan vene keeles igale poole ja ei kuhugi. Laske meid vabaks! Aidake! Te ei tohi meid siin nõnda hoida, see on seadusevastane!
Nagu eile, nii ka täna on vastuseks vaid lämmatav sumisev vaikus.
2. PEATÜKK
Vahtrapuu veinipokaalis
2009. aastal Mongooliasse sõites läksin sinna esmalt kinnitust otsima nappidele kuuldustele ja internetis levivale kuulujutule. Mitmes allikas öeldi üsna otse välja, et valitsuse tegevuse ning uue majanduskorra ühismõjul vohab Mongoolias juba aastaid illegaalne kullakaevamine. Kaevandatav kuld rändab riigist välja, peaaegu alati korruptiivseid, illegaalseid ja mafioosseid kanaleid pidi. Meeleheites inimesed hülgavad oma igapäevases muserdatuses ja kiire rikastumise lootuses senised kodud ning koonduvad orjatööle suurtesse kaevandustesse. Need, kellele massiline ühistegevus siiski päris vastuvõtmatuna tundub, asuvad kulda ja õnne otsima omal käel. Kõige kehvemini mõjub säärane traagika aga lastele, sest neid kasutatakse nii tööjõuna kaevamisel – nende väheldase kogu tõttu ka maa-alustes käikudes tegutsemiseks –, aga lisaks töötlevad paljud õnneotsijad kulda surmavalt mürgise elavhõbedaga,ja teiste seas ka lapsed.
Kõik see tundus rohkem nagu mõne vana „Mad Maxi” triloogiast pärineva filmi kirjeldusena. Ometi leidsin toona mitme asjaolu kokkulangemise tõttu nii kullaotsijatest õest-vennast koosneva „ühepere-ettevõtte”, kui ka umbes 25 ruutkilomeetril tegutseva hiiglasliku illegaalse kullakaevanduse. Jah, see kõik nägigi välja nagu kaadrid mõnest maailmalõpufilmist. Kaetud nägude ja odavate, grotesksete päikeseprillidega silmi varjavad puruvaesed inimesed ammutamas ja sõelumas liiva ning kruusa. Pigem nagu moonutatud hiidputukad, mitte inimesed. Hiiglaslik tolmupilv lehvimas nende ümber nagu surma hingeõhk, ja mõne sõelaresti väristava masina juures matmas enda alla kogu seal töötava perekonna. Endistest sõduritest turvamehed hoiavad kiivalt sel haletsusväärsel inimrühmal silma peal, et mõnda suuremat kullatera leidnud õnneseent teiste poolt kohe maha ei löödaks. Ja kõige üle, nagu hiiglaslik röövlinnu tiib, laotub maffia vari (kuigi mongolid sellist sõna lihtsalt ei kasuta, kuid ilmselt on see kullaäri kontrollijaid kõige paremini iseloomustav väljend).
Ninjad, nagu neid Mongoolias kutsutakse, veeretavad oma päevi õhtusse pisikesi kullapurutükke otsides. „Miks selline veider nimi?” küsivad paljud. „On nad sõdalased?”
Tegelikult mitte, kuigi kullakaevajad sõdivad enda ja oma pere ellujäämise nimel. Ninjadeks kutsutakse neid kahel põhjusel. Esiteks kannavad illegaalsed kullakaevajad enamasti seljas raudkange, labidaid, puust keppe. Täpselt nagu ninjad oma võitlusvarustust. Teiseks on neil vahel turjal plastikust või plekist kullautmiskausid – jällegi nagu ninjadel. Tegelikult ninjad ei kanna kausse seljas. Kuid tänapäeva Mongoolia teab ninjasid kaheksakümnendail aastail tekkinud koomiksist alguse saanud multifilmist „Teenage Mutant Ninja Turtles” – „Teismelised ninjakilpkonnad”. Ja plastikust pesukauss meenutab mongolitele multifilmitegelaste kilpkonnakilpe. Multifilmi-ninjad tegutsevad New Yorgi kanalisatsioonitunnelites, mongolid aga augustavad ja uuristavad oma kodumaa pinda, mis kohati (eriti pärast kaevajate poolt hülgamist) näeb välja nagu kummituslik kärg. Ka siin on analoogia märgatav: mõlemad ninjad, ehkki kumbki omal viisil, tegutsevad enamiku ajast igal juhul maa all.
Kui multifilmide vaatamine on vähemalt täiskasvanute jaoks vabatahtlik, siis päriselu-ninjadele pole sageli lihtsalt ninja-ameti vältimiseks võimalusi jäänud. See töö on terviskahjustav (tolm, raske füüsiline töö, kehv toit, äärmiselt viletsad elamistingimused, äärmuslikult puudulik hügieen) ja vaimselt ruineeriv. Ninjad on õnnemängurid ja sellest ise (alateadlikult) teadlikud olles juba ette alla andnud. Õnnemängud viivad virgumiseni harva ja siiani veel budistliku vundamendiga mongoli ühiskonnas on mängurlus enamasti halva märgiga. Sellest hoolimata on raske muuta fakte, mis näitavad, et Gobi kõrbe all asuvad maailma suuruselt teised kullavarud ning Mongoolia vallanud kapitalism lihtsalt hävitab nomaadide senise elustiili.
„Mongoolia on tunnistajaks suurimale kullapalavikule, mida maailm iial näinud,” märkis Al Jazeera 2009. aasta jaanuaris ja võib-olla oli neil õigus. Mina aga naasen 2009. aasta kesksuvel pärast pikka rännakut Mongooliast segaste muljete, suure väsimuse ja 2-kuuse kutsikaga, kes esindab uhket ja haruldaseks hääbunud mongoli vaprate valvekoerte suguvõsa. Mõistagi, nomaadide valvekoerte …
Vaadates väikese Häirä Tashi rõõmsat sirgumist Euroopas, küpseb mu peas üha kopsakamaks Mongoolia tragöödia parema avamise plaan.
Dokumentaalfilm! See võiks Mongoolia nukrat olukorda kas või kübemegi võrra muuta. Otsustan üritada dokumentaalse portreega ninjade elust ja olen varsti valmis kirjutanud filmi sünopsisegi. Peagi tehakse mulle selgeks esimesed põhitõed filmivallas. Selleks et leida produtsenti, tuleb asjakohast eelmaterjali koguda märksa põhjalikumalt ja kvaliteetsemalt, kui minu oskused ja teadmised lubavad.
Pingsat juurdlemist nõudvaid asjaolusid on veelgi.
Turvalisus pole ninjade seltskonnas garanteeritud.
Juba 2009. aastal pajatati minu teejuhile kusagil Gobi kõrbe piirimail, kuidas BBC võttegrupp üritas ninjadest filmi teha, kuid pääses hädavaevu eluga. Kaasas olnud tehnika ja mikrobuss aga lõhuti halastamatult vihaste kullaotsijate poolt ära. Ninjade hulgas on levinud joomarlus.
Alkohol, meeleheitel inimeste alaline lohutaja, käib nendega pudelis kaasas nagu džinn, keda jõudehetkel meelelahutuseks välja lasta, et uima-ilma laskudes end reaalsusest vabastada. Ninjad ei soovi oma pudelidžinnilt enamasti midagi. Nad tahavad, et nende viimasedki soovid kaoks. Nad tahavad unustada ning kõige võõrast või ilusamat maailma meenutava ilmumine täidab sellise unustaja hinge sageli suure trotsi ja raevuga.
„Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud,” räägiti meile kaks aastat tagasi Mongoolia jurtades ja stepiavarustes. Rääkijad tasandasid alati häält ja nende silmad pilkusid hirmunult. Õnneks ei tekkinud tookord ninjadega suuremaid ebameelduvusi, vägivaldsed vaimud hulkusid teiste sopkade ja düünide vahel.
Paljusid poolt- ja vastuargumente kaaludes otsustan