Mongoolia memuaarid. Roy Strider
ealt alles kutsikaohtu tiibeti mastif Karma, kes meist nagunii sammugi maha ei jää. Häirä on mongoli koertele omaselt enamasti vaikse loomuga, seirab inimesi eemalt ja sekkub vaid äärmise vajaduse korral. Karma paistab juba beebieast silma agressiivsuse ja emotsionaalsusega. Siiski on mõlemad „tüdrukud” minu hinnangul oma tõu kohta kuulekaks koolitatud, hästi sotsialiseeritud ja juba eelnevalt väga palju reisinud. Turvajatena oleks nendest palju kasu.
Rendin filmimiseks vajaliku väikese ja silmatorkamatu, kuid piisava kvaliteediga tehnika. Seejärel asun meie ekspeditsioonile rongipileteid broneerima. Ühtlasi kontrollin üle koerte vaktsineerimised, tellin varasemate ebameeldivate kogemuste vältimiseks mastifitele Tartu Maaülikooli laborist ingliskeelsed marutaudi tiitrid, mis kahandavad oma maksumusega reisi kokkukuivavat eelarvet kõvasti. Ilma tiitriteta on aga Mongooliast tulevale koerale tagasi Euroopa Liitu pääsemine praktiliselt võimatu. Palun oma Moskvas elavat tuttavat uurida Venemaal koertega reisimise kohta ning üritan erinevaid kanaleid kasutades rongipileteid ära broneerida: igal juhul on mõttekas minna khaanide kodumaale rongiga.
Töö asjus värskelt Vene transpordiministri asetäitjaga kohtunud tuttav teatab aga, et Venemaal on koertega reisimine lubatud küll, kuid rongis tuleb selleks välja osta terve kupee! Sama kinnitab ka Eesti raudtee-ettevõte, mis inimesi Tallinnast Moskvasse sõidutab – vähemaga ei pääse. Juba kupees reisimine ise on valusalt tasku pihta lööv tegevus. Kuid terve kupee … see läheb maksma ju väikese varanduse? Arvutused kinnitavad, et tuleks arvestada vähemalt 4000-eurose väljaminekuga, sinna juurde veel toit, muud kulutused, ja seda ainuüksi Mongooliasse sõiduks.
Istume märtsikuise eredalt sinava taeva all ja vaikime. Häirä ja Karma on tujust ära ning minu meel pole vähem must. Ometigi peab alati olema ka alternatiiv, teine võimalus. Asun entusiastlikult broneerima meile lennupileteid Ulaanbaatarisse. Aga jälle tuleb tõdeda, et pakutav pole sobiv. Häirä ja Karma peaksid kogu reisi veetma transpordipuurides. Riias pean koerad andma pagasisse, kätte saan nad Ulaanbaatarist. Reis, kujutage ette, aga kestab umbes ööpäeva! Ja nüüd kujutlege end kutsika ja tema mongolist õekese seisukorda sellisel reisil. Tunnen, kuidas midagi minu sees kompromissitult sellisele sõidule vastu seisab. Pelgan, et pagas läheb kaduma, mida sellistel lendudel, ja eriti Moskvas ning vähemalt minuga on peaaegu alati juhtunud. Kardan, et ma ei suuda iialgi endale andestada, kui kohvrite vahel pagasilindile sõitev koer läbi puurivarbade mulle viimase etteheitva pilgu heidab ning siis …
Siis ehk ei näe ma teda enam kunagi. Või saan tagasi vaid tuttava karvase keha, millest peenmeel on enne õiget aega üle vikerkaaresilla jalutanud. Hakkan unes nägema hoiatavaid märke, mis keelavad koeri pagasisse panna. Kuid maha ei tahaks ma neid jätta. Mingi seletamatu eelaimdus nõuab seda sõitu, puhub nagu tasane tuul liikuma mõttekõrred ja veab murevaod laubale.
Kahe nädala pärast asutan mitteformaalse seltsingu, mille nimeks saab Assistance Dogs Association, Europe. Nädal hiljem asutan teise mitteformaalse seltsingu, mille nimi on Juhtkoerte Ühing. Juhtkoerte Ühing on ühtlasi Assistance Dogs Association, Europe liige. Nüüd, peale põhjalikku vaagimist ning üsna suure kõhedusega, teen neile mitteformaalsetele seltsingutele ettepaneku testida Häirä ja Karma tööomadusi vaegnägijate juhtkoertena. Kuigi Häirä võiks olla parem „vedaja”, läbivad mõlemad kandidaadid oma katsed rahuldavalt, isegi hästi, ning harjuvad suurema protestita ka suukorvidega. Nõnda võib Juhtkoerte Ühing ette kanda assisteerimiskoerte assotsiatsioonile, et mõlemad kandidaadid on sobilikud kandma nende ülesannete täitmiseks vajalikku vastutust ja kõlbulikud vastavate ingliskeelsete sertifikaatide saamiseks.
Sertifikaate on vaja selleks, et broneerida lennupiletid Riiast Moskvasse ning sealt edasi Ulaanbaatarisse – ning samamoodi Mongooliast tagasi. Aeroflot on päri ja nõus pimeda juhtkoera tasuta pardale laskma ja Mongooliasse sõidutama. Koerale on selleks vaja vaid vastavat tunnistust, millised ühes Tartu internetipunktis viimaks värviliselt välja prindin, uhkete logodega ja pitsatitegagi. Siiani on kõik veel enamvähem JOKK, kuna mitteformaalsete seltsingute tegevus võib hõlmata äärmiselt laia piirkonda ning koerte koolitus pole minu teada Eestis (veel) litsentseeritud. Kuid edasi algab „soo”.
Juhtkoertele on vaja juhitavaid.
Mina pole nõus pimedaks või raske nägemispuudega isikuks hakkama. Kes sellist asja ikka vabatahtlikult teeks … piisavalt halvaendeline ning ebameeldiv, lisaks ei pea see seisund paika just muidu, kui ma mingil põhjusel ise silmi kinni ei pane. Ometigi, meenub mulle Takeshi Kitano film, Zatoichi… pime mees, kes hoidus nägemast selleks, et paremini näha. Teravda oma meeled, õpetas Kitano. Ära ripu nähtavas, astu kastist välja.
Minu üllatuseks jääb režissöör-operaator oma uue staatusega üsna kiiresti nõusse. Selleks et saada heaks režissööriks, tuleb enne vist olla hea näitleja, mõtlen, ja tunnen imelikku rahu ja täiesti tavalist rahutust. Ma lihtsalt ei kujuta meid ette, meid kõiki, reisimas nendena, kes me kindlasti ei ole. Või siiski oleme?
Kevad on Eestis kõige ilusam aeg, sellest ilusamad on ainult suvi, sügis ja talv. Nõnda on mul kirjeldamatult kahju oma kodust lahkuda. Ärasõiduöö-eelsel õhtul toon keldrist isevalmistatud Rieslingi ja istun pikalt aiatoolil. Midagi ununeb nagunii, pole mõtet korduvatele ülepakkimistele kallist aega raisata. Tunnen kõike, mis koju maha jääb. Iga naadivõrset, mis pead mulla alt välja pistab ja juba esimestele salatitaldrikutele jõudnud on. Neid vanu telliseid seal nurga taga. Vana maakivist lauta ja sisalikke kaevurakkel. Ees ootab tundmatus.
Häirä ja Karma on oma tõule omaselt erakordselt energiasäästlikud ning puhkavad oma tavapärasel kombel väikesel laudanurgakõrvasel künkal, mille juba aasta eest Häirämäeks ristisin. Häirämäel kasvab vana võimas vaher, mis koertele varju ja tuge pakub. Selle taha loojub päike. Küünitan mõtlikult oma käe pokaali suunas ja … jätan lonksu võtmata. Imeliku optilise efekti tõttu on veinipokaali tekkinud Häirämäe vaher. Vahtra siluett on selges ja veiklevas heledas veinis süsimust ning nähtav juurtest ladvani, samas aga tagurpidi, nagu asuks ta sel hetkel justkui teisel pool maakera.
See on minu kristallkuul.
Kui juba Häirämäe vaher saab pokaali mahtuda, siis jõuame ka meie õnnelikult teisele poole planeeti ja koju tagasi, isegi kui peame selleks pimedaid ja nende juhtkoeri näitlema.
3. PEATÜKK
Pimedana pilvede peal
Mõned tunnid pärast seda, kui kell on kesköötundi löönud, asume vaikides teele. Varakevadise öö jahedus laskub Eestimaa peale ja tõstab udu. Valendav linik lehvib niitude ja maantee kohal nagu lahkumislehvituseks tõstetud valge ninarätt ning saadab mõtted taas tumedatele radadele rändama. Esimesed naasnud kevadlinnud vaikivad kohmetult, laulmiseks on veel liiga külm … ja ei tundugi ümbrus ühtäkki enam nii kevadine, pigem ebamaiselt võõras.
Olen pakkimisest väsinud ning tunnen, kuidas energia sellesse pimeduses lehvivasse linikusse kaob. On see siis rõskest jahedusest või võetud riski ja teadmatuse kasvavast koosmõjust – igatahes saan peagi aru, et midagi on tervisega viltu. „Väsimus. Pole mahti olnud viimastel öödel korralikult välja magada,” mõlgutan tuimalt ja palun pisut värskema oleku ja enesetundega Manjal autojuhtimise üle võtta. Siiski ei uinuta ümbritsev pimedus ka pingutuse peale magama, mõtted uitavad eesseisva uskumatu ettevõtmise ümber nagu eksinud marjulised.
Kui kaks aastat vähemalt sama suure kartuse ja närvikõdiga Mongooliast saabusin, väikene Häirä algul transpordikastis, kuid lennuki Riias maandudes juba koos kokkupandud transpordipuurikesega suuremasse õlakotti pistetuna, palusin abi lätlasest sõbralt. Tema tuli meile lennujaama vastu, teadmata, et olen selleks ajaks juba taksoga jalga lasknud ning helistan talle linnalähedase tankla tagant metsast. Tol ööl pagesime tillukese Häiräga Eestisse ning kutsikas alustas täieõiguslikku uut elu. Kõik pelgused osutusid lõpuks asjatuks ning õnn naeratas meile laiemalt, kui oleksime kunagi oodatagi osanud. Nüüd olen jälle, just eelmisel hilisõhtul, helistanud vanale sõbrale ja palunud tema abi – esialgu küll vaid selleks, et suuri parkimistasusid ja võimalikke autovargaid vältides saaks sõiduki Kuramaale sõbra juurde parkida. Seda peab tegema Manja, kes üldiselt räägib kehva vene keelt, ja läti keelt ei räägi üldse. Kuid ma tean, et küllap ta saab hakkama, mis tal muud üle jääb. Ja pärast seda, kui Manja