Mongoolia memuaarid. Roy Strider
mongolikeelset lauset ning mees kaob tagasi kuhugi ettepoole. Siis käib mingi kolksatus, midagi nagiseb, rappub. Ja sama ootamatult nagu äsjane univorm, ilmuvad meie kõrvale kolm mongoli stjuardessi.
„Palun tulge meiega kaasa,” avaldavad nad kuidagi ebaleva hääletooniga.
„Kaasa? Kuhu?”
„Te peate lennukist maha minema,” räägib üks neist kuidagi õnnetul toonil „Maha? Kuid mul pole vaja minna maha, ma lendan Ulaanbaatarisse, mul on pilet!”
„Kahjuks ei saa te Ulaanbaatarisse lennata, te peate kohemaid lennukist väljuma,” vastab keegi stjuardessidest ning võtab mu õlast kinni.
„Kuid … kuid … aga … mis õigusega? Mis juhtunud on?” Protesteerin häälekalt, olen ehmunud ja šokis. Karma ajab end samuti istmelt minu utsitusel püsti ja marsib vapralt kõrval. „Kuulge, oodake, te ei saa seda teha! Teil pole mingit alust … ja mis minu pagasist saab?”
„Teie pagas on juba maha tõstetud, te peate kohe lahkuma, see on kapteni korraldus,” on ainus vastus, mida kuulen.
Trapp on lennuki juurde tagasi manööverdatud. Lennukiukse taga ootab meid terve komisjon – venelased. Tuigerdan oimetult tunnelkoridori ning tunnen, kuidas minestus selja taga seisab.
„Tulge meiega kaasa,” ütlevad venelased. Neil on erinevad vormiriided, enamik nendest on naised. Ma ei tea, mida see tähendab. Ma arvan, et see ei saa olla seotud meie paljastamisega. Ja seda ma kohe küsingi.
„Lihtsalt tulge meiega kaasa,” vastavad ametnikud. „Loll, milline loll kapten!” viskab üks nendest ja lisab solvunult kontsadega klõpsutades sammu.
Pime ja tema juhtkoer järgnevad vene ametnikele. Mida muud meil teha olekski?
Nüüd oleme ühes suure klaasaknaga akvaariumitaolises toas juba tunde oodanud. Siin pole õhku, üldse tundub kõikjal õhku vähe olevat. Tunnen, kuidas palavik juba tunde tagasi liiga kõrgele roninud on ja olen aru saanud, et tegemist on erakorraliste juhtumitega tegelevate töötajate ametiruumiga. Klaasakna taga on pidev järjekord pahastest inimestest, kes nõuavad midagi. Enamik nendest on lennukist maha jäänud ning soovib lennujaama või lennufirmade kulul öömaja, infot, taksot ja nendega seonduvaid teenuseid. Mõned inimesed tahavad lihtsalt süüa saada.
Mitte keegi pole mulle siiani selgitanud, miks meid Ulaanbaatarisse väljunud MIATi ehk Mongolian Airlines’i lennu pealt maha tõsteti. Mitte keegi pole minuga üldse rääkinud. Kuid mul on väljakannatamatu janu, palavik, ja ma ei kavatse siin enam kauem teadmatuses istuda. Helistan Manjale ja räägin, mis meiega juhtunud on. Telefonis on kuulda, et tal on seda infot raske uskuda.
„Ma tõesti ei tea, kus ma täpselt olen, kauaks me siia jääma peame ning mis üldse edasi saab. Otsusta enda sisetunde järgi, kas lendate homme või ei,” lõpetan meeleheitliku tooniga kõne ning palun juua.
Ükski ametnik (kõik naised) ei reageeri mu venekeelsele palvele.
Istun diivanil, kuhu mind kahe või kolme tunni eest paigutati ja jäeti. Karma lamab mu jalge ees ja magab taas.
„Izvinite! Ja pit hotšu! Ja nezdorov, u menja temperatura, prinesite vodu, požaluista!”18
Ei mingit reaktsiooni.
„Vodu! Vodu! Vooduuu!!!”19
Karjun nüüd juba täiest jõust.
Mitte keegi ei reageeri.
„Water! Please give me some water, I’m ill! I need water now!”20
Nüüd hakkavad akna taga järjekorras seisvad vihased turistid ametnikke sõimama. „Kas te ei näe, et inimene tahab juua? Kas te ei kuule, et pime inimene soovib vett? Mis teil viga on? Kas teil pole ajusid? Seal on pime inimene, aga teie olete hoopis kurdid! Kas te olete täiesti ebanormaalsed?” hurjutavad klaasitagused. Eriti tige on üks poolakas, kes soovitab venelastel tulla Poola õppima, kuidas peab inimestega üleüldse käituma. Samal ajal läheb üks mittekuuljatest, kes ilmselt tualetis on käinud, meist mööda oma tööposti suunas. Karmat nähes teeb ta liigutuse, millise sooritamist isegi tolli- ja passikontrolliametnikud ei suutnud vältida – tädi kummardub ja paneb oma käe magava kutsika pea peale.
GUIDE DOG. DO NOT PET! särab neoonkirjas vest päevavalguslampide kumas endiselt.
LAKSAKI! teevad ülesehmatatud magaja hambad uudishimuliku tädi käenaha vastas. See on hoiatus – „Võõrad mind magamise ajal ei puutu!” Tädi hüppab üleloomuliku pingutuse ja väledusega tagasi, muutub näost kriitvalgeks ja läheb minema, nagu poleks midagi kunagi juhtunud. Viie minuti pärast tuuakse mulle viimaks väikene klaasitäis leiget ja rauamaitselist vett. Poole tunni pärast tuleb „keegi meile järele”. Tunni pärast on meid juba paigutatud õues ootavasse trellitatud bussi. Pooleteise tunni pärast oleme kusagil Moskvas, teadmata asukohas, kuid Šeremetjevo lennujaamast juba üsna kaugel. Ja kuigi minu pärimistele vastust ei tule, paistab kõik küllalt ühemõttelisena. Ilma viisata pime reisija koos oma koeraga on transiittsoonist välja viidud ning sõidutatud Vene Föderatsiooni territooriumile. Bussi peatudes avanevad uksed betoonmüüriga vooderdatud aeda, kus jalutavad mõned raadiosaatjate ja püstolitega varustatud, erariietes sportlikud mehed.
Meid Karmaga on võetud relvastatud valve alla.
5. PEATÜKK
Salajane pesunöör ja kuninglikud pulmad
Napilt enne meie salapärast eskortimist olen Karmaga lennujaama pääsla lähistel oodates jutule saanud paari naisametnikuga, kes Suure Klaasaknaga Ruumis ei tööta. Nende õlule on seatud mingid muud ülesanded, kuid millised täpselt, seda mina ei küsi ning põgusa vestluse käigus see jutust ka välja ei kooru.
Küll aga elavad nad meie käekäigule hoolikalt varjatud kaastundega südames kaasa.
Pean ametlikult ja ajutiselt pimedana üsna mõistlikuks hoiduda inimestele otsa vaatamast. Nii suunan vesteldes pilgu tumedate prillide tagant alati põranda poole ja seetõttu pole ma ka lõppeks enam päris kindel, mitmelt erinevalt inimeselt olen juba aspiriini küsinud. Samuti olen palunud nööri või rihma, millega Karmale veidi rohkem liikumisvabadust saaks anda: on äärmiselt tüütu teda istudes ainult veotraksidele lisatud hoidmissangast hoida. Sääraseid ootamatuid peatusi pole meie küll kuidagi ette osanud näha ning seetõttu on mugav, „veniv” jalutusrihm reisikohvris – pagasis, mis mongolite sõnul maha tõsteti, ametlikult aga kadunuks jäi.
Muidugi mõista pole meile midagi küsitut „ette nähtud”. Veelgi enam – selgub, et reisijatele ravimite ja nööri andmine on lausa rangelt keelatud. Nõnda võtab meie tulevik üha tumedama värvingu ning üsna sünges ja umbusklikus meeleolus astume valvuri juhatusel mikrobussist välja, otse tundmatusse. Õnneks selgub, et valvur on üsna vahva ja jutukas mees ning selgitab viimaks, kuhu me sattunud oleme.
Valvuri nappi jutulõnga jälgides näib, et Aeroflot on suunanud meid peale pikka arupidamist öömajale spetsiaalsesse hotelli. Siia majutataksegi vist viisadeta transiitreisijad, kes erinevatel põhjustel peavad plaaniväliselt Moskvasse jääma. Hotell on seetõttu, mõistagi, rangelt valvatud, et sissesõiduloata isikud sealt laia Venemaa avarustesse putku ei paneks. Siin peame veetma öö, meile antakse eraldi tuba ja toitu. Mis edasi, seda valvur ei tea.
„Ärge muretsege,” naeratab ta ja rapsib sigaretile tikutoosi väävliribalt tuld. „Tut normal’no, tihon’ko!”21
Nagu viimaste arengutega juba välja on kujunenud, peame ootama, kuni „meie järele tullakse”. Tammun palavikuuimas jalalt-jalale ja pressin valvurilt välja nõusoleku, et Karma võib omal käel aias ringi joosta. Territoorium on ju piiratud ning kinnitan, et koer tuleb minu hüüde peale kohemaid tagasi.
„No… togda… pust begajet, krasivõi maltšik
Vabandage! Ma tahan juua! Ma olen haige, mul on palavik, tooge vett, palun (vene k)
Vett! Vett! Vettttttt! (vene k)
Vett! Palun andke mulle natuke vett, ma olen haige. Mul on kohe vett vaja! (ingl k)
Siin on normaalne, rahulik! (vene k)