Mongoolia memuaarid. Roy Strider
et julgeda sujuvasse kohalejõudmisesse täielikult uskuda.
Millegipärast paigutatakse meid Karmaga istuma taas üsna esimesse istmeritta ning juba salongi sisenedes taipan, et kliima on siin meie jaoks ebasobiv. Palavus. See ei saa olla vaid palavikust, salongis on tõesti liiga kuum. Kutsikas pole oma talvekasukat veel raatsinud ära anda ning hakkab juba esimeste minutite möödudes end jahutades hingeldama.
Kutsun stjuardessi ja palun tal võimaluse korral salongi temperatuuri jahedamaks reguleerida. Paraku pean sellel lennul sama küsimusega ikka ja jälle Aerofloti näitsikuid tülitama – tundub aga, et kliimaseadet kimbutavad samad probleemid, mis juba meie läinudöisest hotellist tuttavaks on saanud. Kliimaseade ilmselgelt ei tööta korralikult ning selle reguleerimine ei näi õnnestuvat. Kutsikas püüab minna otsima jahedamat paika, kuid loomulikult ei saa ma seda talle lubada. Paistab, et palavus ja kitsad reisiolud tekitavad Karmas ärevust ning pean tunnistama, et peagi ei suuda ma eristada tema ülikiirest hingamisest, kas tegemist on ülekuumenemisega või paanikahooga.
Meie ees istuvad mongoli mehed kõõluvad põlvili oma istmetel ja vahivad ammulisui koera. Aeg-ajalt üritab mõni julgem ka Karmat näpuga torkida või talle midagi söödavat sokutada. Seda muidugi nõnda, et „pime ei näeks”. Ühel hetkel paraku vihastan nende lapsikuste peale, võtan prillid eest ja ütlen kõige aktiivsemale nihelejale mongoli keeles: EI!
Vallatu noormees ehmub seepeale ning keerab end nagu ussist nõelatud õigetpidi istuma. Rohkem eessõitjad meid õnneks ei tülita, kuid koeral on endiselt väga raske.
Pean stjuardessidega nõu ning nutikad venelannad tulevad välja päris leidliku plaaniga. Nad on nõus kogu lennukis leiduva jää kutsikale ohverdama. Peagi on tütarlapsed tagasi suurema kilekotiga, mille sisse on umbes pool ämbritäit jääkuubikuid kühveldatud. See tänuväärne leiutis sokutatakse Karmale kõhu alla ning nüüd saan olla kindel, et vähemalt ülekuumenemisest on minu truu saatja mõneks ajaks päästetud. Siiski voldin istmetasku sees leiduvast reklaamlehest väikese lehviku ning lehvitan sellega kutsikale näkku tuult. Laest pahisev ventilatsiooniõhk on mõeldud inimreisijate pea või näo kõrgusele vuhisema. Allapoole, istmele, õhujoad nii hästi ei küündi, nad hajuvad selleks liialt, et jahutust pakkuda.
Lehvitan Karmale aeg-ajalt kätt vahetades kuus tundi tuult. Kuus pikka lennutundi. Jääkuubikud sulavad ning kondensveest või lekkivast kilekotist algav külm nire voolab nahkistmel, jõudes peagi minu istmeni, siis püksitagumiku alla, siis ilmselt põrandale. Midagi sellega seoses ette võtta on raske, kui mitte võimatu.
Karma jääb aeg-ajalt tukkuma, peagi aga ärkab ja hingeldab edasi. Väljas pimeneb, loen tunde. Arvatavasti oleme juba Siberi kohal, ehk üle Jenissei jõegi lennanud. Ehk oleme Novosibirskistki möödas?
Jah, ammuilma! Nüüd teadustab lennuki kapten, et valmistume kahekümne minuti pärast maandumiseks Ulaanbaataris, Buyant Ukhaa lennuväljale. Kõõritan taas aknast välja hämarusse ja aiman all tuttavlikke Mongoolia mägesid. Kohendan jääkuubikuid Karma külje all ja püüan meid mõlemaid maandumisootuses julgustada: „Veel viimane pingutus, enam pole palju jäänud, peame vastu!”
Lennuk joonistab laugeid tiire, kaotab kõrgust ja valmistub laskuma. Juba vilksatab all Ulaanbaatar, kõrgus väheneb veelgi, plekklind kõigub küljelt küljele ja justkui otsib õiget suunda, millel maapinnaga kohtuda.
Veel üks tiir.
Veel üks, seejärel veel üks.
Kas nüüd ometi?
Ja veel üks tiir.
Siis rebib õhulaev oma nina taas ülespoole, keegi annab reaktiivmootoritele kõvasti kütust juurde. Ja siis teadustab kapten taas. Algul arvan, et kuulsin valesti. Siis kordab kapten öeldut veel kord.
„Lugupeetud reisijad. Seoses erakordselt tugeva tormiga pole Ulaanbaatari lennuväljale maanduda võimalik. Oleme sunnitud ilmastikuolude paranemiseni suunduma varulennuväljale Irkutskisse. Lend sinna võtab aega üks tund ja viisteist minutit.”
Istun löödult ja lõpetan Karmale tuule lehvitamise.
Torm? Pole võimalik maanduda? Irkutsk? Kuid see on ju Vene Föderatsioonis, Siberis? Sealt me ju alles tulime!
Lennuk kogub aga visalt kõrgust ja viib meid tagasi sinnapoole, kust nii vaevarikkalt äsja saabusime. Muljun oimetult lehviku sirgemaks ja hakkan masinlikult taas kutsikale tuult tegema.
7. PEATÜKK
Arreteerimine lennukis. Musta maskiga mees
Lõppematuna tunduv lend muutub pikapeale väga raskelt talutavaks. Üsna lähedal on moment, kus olukorda võiks kirjeldada väljakannatamatuna. Kõik juba juhtunud viperused, ootamatused ja vintsutused tekitavad õnneks nii inimestes kui koertes teatud sorti tuimust. Peamiselt just see nüri kulgemine, mõtlemisest vabastatud olek aitab meil juba päris õudsevõitu varjundit võtvas seikluses vee peal püsida.
Nagu lubatud, hõljume Mongooliast tagasi Venemaale, teeme väikese kaare Siberi kohal ning maandumegi prõmmivat heli tekitaval Irkutski lennuväljal. Siin pole maandumis- ega stardiradadel asfalti. Lennuväli on kaetud betoonplaatidega, mille liitekohad ilmselt ilmastikuolude tõttu on veidi irvakile liikunud. Taas ruleerime lennujaamahoone poole, mis läheneb nagu halb unenägu.
Irkutsk?
On’s kõik ikka ilmsi?
Halli ja luitunud lennujaamahoone kõrval kügelevad aprillikuu keskpaigast hoolimata rammusad lumehanged. Paljut pole tumedate prilliklaaside varjus kõõritades võimalik näha, kuid lume ja selle taustal tolknevad kõhukad vene miilitsad ning paar bojaariolekuga lennujaamaametnikku silman ära. Viimaks peatub meie lendav türm ning siis ei juhtu tükk aega üldse mitte midagi. Lennuki mootorid jätkavad endiselt tööd, ikka pahiseb „natukene katkine” kliimaseade, inimesed istuvad liikumatult oma kohtadel.
Möödub umbes kolmkümmend minutit.
Ikka ei juhtu midagi. Nihelen istmel ning sirutan käe lae suunas. Seal kusagil on nupud, tegelikult näen ma neid päris kenasti, kuid pean jätma mulje, nagu üritaksin nuppe vaid käsikaudu leida. Palavik voogab uuesti üle keha ja paneb näo tuntavalt tulitama. Vajutan nuppu. Siis vajutan sama nuppu igaks juhuks korra veel.
Möödub veel kümme minutit. Ja juba üsna ootamatult ilmubki viimaks stjuardess. Jutt on lühike. Teed ei serveerita, süüa ei saa. Meie ooteaja pikkus on teadmata, keegi ei oska öelda, kauaks Irkutski lennuväljale üleüldse peaksime jääma. „Tuleb oodata!”
Ütlen ultimatiivses toonis, et koeral on vaja värsket õhku, jahedamat keskkonda ning pissile minna. Huvitaval kombel mõjuvad need argumendid suurepäraselt ning panevad mu kahetsema, et ei taibanud koerale teed ja süüa nõuda – ilmselt oleks Karmale ka seda võimaldatud, ja tema tee oleksin saanud ehk ise ära juua. Stjuardess naaseb päris rutuliselt ning annab teada, et lennuki meeskond on asunud lennujaama ülematega pidama diskussiooni koera lennukist väljalubamise teemal. „See on ju lennuväli, saage aru, eks!”
Saame aru. Küllap me juba mõistame, et see on lennuväli. Kuid lennukisse pissiv koer on kindlasti kohutav väljavaade ja innustab lendureid läbirääkimistel nii vajalikku visadust hoidma. Juba ehk viie minuti möödudes on stjuardess koos suurema komisjoniga tagasi, märkan ka lennuki juurde KÄRUTATUD ratastel trappi ja selle juurde kogunevaid „müts kuklas” aparatšikuid. Nüüd algab läbirääkimiste teine etapp. Aparatšikud nõuavad, et koera jalutamine toimuks mõne lennujaama töötaja abil. Mina ei tohi Irkutskisse jalga tõsta. Vaidlen sellele vastu ning ütlen, et koer ei lähe ilma minuta lennukist välja. Olen mures ka kusagil tagapool istuvate Manja ja Häirä pärast ning teen õienduse, et samasugune jalutuskäik tuleks kindlasti võimaldada ka teisele „pimedale” koos tema koeraga. Ja ehk kümne minuti pärast astub meie istmerea juurde stjuardessi asemel keegi vormis noormees ning palub meil endale järgneda.
Meie võit!
Nüüd kougin Moskvast saadud pesunööri taskust välja ning kinnitan selle otsa kutsika kaelarihma külge. Tasapisi ajame end püsti ja ukerdame istmete vahelt välja, vahekäiku. Siis tasa ja targu edasi, kõigi vähegi lähedamal istuvate (enamasti mongolite) üllatunud