Mongoolia memuaarid. Roy Strider
valitseb kesköö. Tean, et siin kusagil passivad raisakotkastena ka piraattaksojuhid – ainus võimalik transport lennujaama ja linna vahel, kuid hetkel tundub, et koeri nähes võivad nad lihtsalt jooksu pista.
Igatahes tüürib meie endiselt salapärane saatja läbi rahvasumma ühte ootehalli nurka ning jätab meid sinnapaika nii palju korrutatud lausejupiga: „Oodake, teie juurde tullakse.” Ja kadunud ta ongi, nagu haihtunuks õhku.
Seisame telefonipostidena mingite ilmselgelt suletud ja lukustatud luukide ees. Pole võimalik taibata, kas tegemist on kaupluste, rahavahetuspunktide või mingi uue ametkonna esindustega. Rahvasumm hoiab meist aukartlikule kaugusele, aeg-ajalt väljub selle piirist mõni mõtetes ja tõtlikult kulgev inimene, kes pilguga kusagil tulevikus uidates meist mööda kõnnib, viimasel hetkel (ja vahest peaaegu meile peale astudes) koeri märkab, seejärel kiljatab, ohhetab või sokuhüppe teeb ning pageb. Tunnen taas, et hakkan minestama. Õhupuudus on uuesti talumatuks muutunud ning Manja soovitab mul kiiresti lihtsalt põrandale istuda. Kaalun hetke, kuidas pime põrandalt püsti peaks tõusma – kas see peaks tasakaaluorganite tööpiirides üldse võimalik olema – ja istun vastuseni jõudmata ruttu jahedale põrandale.
„Huhh!”
Meeleldi heidaksin sellele jahedale pinnale selili ning sulgeksin tõepoolest silmad. Pole välistatud, et peame sellelgi lennuväljal pikki tunde veetma, oodates tont teab mida või keda. Olen üsna kindel, et võime olla esimesed juhtkoertega pimedad, kes üldse kunagi Mongooliasse saabunud on. Kindlasti tekitab see segadust ning on kohalikele ametnikele ehk peaaegu sama hämar olukord kui meilegi.
Nüüd hakkavad nägemisväljas paistma mõned jalapaarid. Neid on vähemalt kolm ning kuigi saan neid oma praeguses asendis vaadelda umbes põlvede kõrguseni, paistavad ühed jalad kuuluvat naisterahvale. Jalapaarid kogunevad meie ümber ja peatuvad. Paus kestab ehk minutijagu.
Tahaksin pea kuklasse ajada, et vaadata, kellega tegu ning küsida, mis toimub. Selle asemel pean oma rolli täites tuimalt edasi istuma ning kõiki oletusi vaid peas jooksutama.
Nüüd teeb üks jalapaar pisut lohiseva aste ning annab põhjuse seisjaid kõnetada.
„Hello? Is anybody here?”33 hõikan küsivalt ja kõvasti. „Hello?!”
Jalapaarid vaikivad.
„Hello?” Ma ei kavatse nõnda lihtsalt alla anda.
Nüüd kostab peale kümnesekundilist vaikust meie peade kohalt meeshääl: „Dogs.”34
„Yes? Dogs what?”35
„Dogs,” ütleb hääl uuesti, nõudlikumalt.
„Yes, dogs. Guide dogs. What do you want?”36 Hakkan kannatust kaotama.
„Dogs. Passport. Control.”37 Ebalev ametnik pursib robotlikult ingliskeelseid sõnu, saab meie dokumendipakid enda kätte ja läheb kuhugi. Siis naaseb ja pakub meile dokumente tagasi. Vaatan prillide tagant, kuidas mu pass minu nina ees liigub. Viimaks taipab ametimees, et viga on temas ning topib meile dokumendid räpakalt pihku. Oleme end püsti ajanud ja seisame nõutult kahe ülejäänud ametniku ees. Viimaks teeb üks nendest, vormirõivais naine, suu lahti ja ütleb: „Money!”38
„What money?”39
„Dogs.”
„Dogs? They are guide dogs. What do you mean – dogs?”40
„Dogs. Money. Ten dollar money.”41
Vihastun ega suuda end enam vaos hoida. Astun sammukese ettepoole, annan Karmale käsu „Kõrval!” ja alustan ametnike valjuhäälse sõimamisega. Räägin raevunult, kuidas meid Karmaga lennukist ilma põhjendusteta maha tõsteti. Süüdistan neid oma pagasi kaotamises. Süüdistan neid puudega inimeste vintsutamises ja väga halvas kohtlemises. Süüdistan neid saamatuses ja nõuan näha nende ülemusi.
Siis esitan sama jutu vene keeles ja kordan kolm korda: „Ma nõuan ülemust!”
Meie üllatuseks lubab üks ehmunud ametnik kohe ülemuse kutsudagi ning tõttab kuhugi. Naine aga sirutab oma parema käe mundrikuue revääri poole, võtab mingist märgist kinni ning näitab seda meile.
„Customs. Dogs. Money. Ten dollar. Twenty dollar.”42
„Okei,” ütlen Manjale. „Siin on kõik hullud. Kas sul on mingitki sularaha kaasas?”
Manjal on eurosid, ta on kogu võimaliku vajamineva raha eurodes kaasa võtnud, mis pole ühe pimeda vaatepunktist just kõige mõistlikum tegu, kuid et Manja ei ole tegelikult pime, pole ta osanud kõiki eripärasid ette näha.
„Mul on ainult 20- ja 50 eurosed rahatähed,” kurdab ta.
Kui tollinaine paarikümne euro asemel paarsada sealt välja võtab, ei saa me midagi öelda – me ei näe seda. Ometigi ulatab Manja talle tülpimusega oma rahakoti ning kõõritab prillide tagant, kuidas ametnik selles sobrab, seejärel tõesti vist ainult ühe 20-eurose rahatähe välja kougib ning ülejäänu selle omaniku kätte tagasi paneb.
„Visa!” seletab naine, ning torkab raha hooletult enda vormikuu rinnataskusse.
„No visa, small bribe,”43 kähvan vihaselt. Kaalun hetkeks, kas tasuks nüüd ehk lihtsalt lennujaamast minema jalutada ning kas või jalgsi Ulaanbaatari poole astuma hakata, kui dokumentidega viimati sehkendanud mongol naaseb ning meile koerte passid pihku pistab. See valmistab üllatuse, kuna meil polnud aimugi, et passid teiste dokumentide seast eraldatuna kusagil viibisid. Hiljem selgub, et muidugi sassiaetuna – mina olen saanud Häirä reisidokumendi, ja vastupidi. Kuid sel pole tähtsust. Ametnik selgitab, et koerad käisid vahepeal lennujaamas resideeruva veterinaari juures meditsiinilisel läbivaatusel ja tehnilisel ülevaatusel.
„Okei,” vastame ja oleme öelduga nõus. Ka Häirä ning Karma paistavad päri olevat ning mulle meenub, kuidas samal lennuväljal paar aastat tagasi väikest Häirät Mongooliast välja viies teda samuti veterinaari poolt „läbi vaadati”. Lennujaama loomaarst oli üks napisõnaline naine, kes minult kutsika passi ja ekspordisertifikaadi võttis, korraks kusagil ära käis ja paberid kohe tagasi andis. Koer kõlkus transpordipuuriga samal ajal minu näpu otsas. Tegelikult oleks võinud puuris olla ka imik, mürkmadu või üldse mitte midagi. Keegi kutsikat tegelikult näha ei soovinud. Nüüd taipan, et ilmselt sooritati riiki sisenemisel veterinaarne läbivaatus samal viisil, nagu riigist väljudeski kombeks.
„Nuu, molodoi tšelovek! Što takoje? Kakije u vas problemõ?”44 põrutab energiline hääl otse kõrva ääres ning meie piiratud vaatevälja libiseb nahktagisse rõivastatud vanemas keskeas mees. Uustulnuk pidurdab libedal põrandal, teeb poolpöörde ning jääb meie ette end kandadel kõigutades seisma. Tema näoilme peegeldab samaaegselt nii uudishimu kui tüdimust ning mongolitega ei paista tal midagi ühist olevat.
„Mne samõi glavnõi nada,”45 deklareerin emotsionaalselt.
„Nuu, ja i tut samõi glavnõi. Dmitri Borisovitš Burninov, direktor Aeroflota v Mongolii,”46 tutvustab saabunu end uhkelt ning kuulab seejärel vaid paaril korral vahele segada üritades ära mu taasesitusele tuleva vihase süüdistustelaviini.
Rõhun jaburalt pikale hilinemisele,
Tere. Kas siin on keegi? (ingl k)
Koerad. (ingl k)
Jah. Mis nende koertega on? (ingl k)
Jah, koerad. Juhtkoerad. Mida te tahate? (ingl k)
Koerad. Pass. Kontroll. (ingl k)
Raha! (ingl k)
Mis raha? (ingl k)
Koerad? Nad on juhtkoerad, mida te sellega silmas peate – koerad? (ingl k)
Koerad. Raha. 10 dollarit. (ingl k)
Tollimaks. Koerad. Raha. 10 dollarit. 20 dollarit. (ingl k)
Viisat pole, väike altkäemaks. (ingl k)
Noh, noormees! Mis on? Mis probleemid teil on? (vene k)
Mul on ülemust vaja. (vene k)
Noh, mina olengi siin kõige kõrgem ülemus. Dmitri … Mongoolia Aerofloti direktor. (vene k)