Mongoolia memuaarid. Roy Strider
ära, leiaks vaid kindla puhkepaiga, küll siis saaks rahus vaadata, et kus ja mis. Loomulikult pole teada, kas sihiks olev võõrastemaja veel tegutsebki. Võib-olla ei võeta meid üldse jutule? Mornilt palun Manjal järgneda ning võtan suuna meie aastatetaguse hotelli suunas.
Kuid tuttavlik hoone seisab sealsamas kus varemgi. Väike tänav on mõnevõrra muutunud, siin-seal looklevad plangud, midagi ehitatakse, trepi ees on killustiku ja poriga täidetud mudane kanal. Aga uks avaneb koputuse peale ning tunnen ära hotellineiu, kes ennegi siin töötas.
Manja ootab meie pagasi ning Häirä ja Karmaga targu eemal, nurga taga. Kui hotelli kohe hakatuseks täie mõõduga ehmatada, võime toa leidmisest ilmselt vaid und näha. Selgitan nüüd, et olen selles võõrastemajas juba aastate eest ööbinud, oli väga meeldiv, ka oli mul kaasas kutsikas. On’s neil ehk vaba tuba nüüdki pakkuda?
Kuna turismihooaeg pole veel alanud, leidub vabu tube piisavalt. Nüüd seisab ees kõige raskem osa …
„Teate, selline lugu, mul on kaasas ka üks sõber ja … kaks koera. Ei-ei! Koerad on väga hästi kasvatatud, nad lendasid just lennukis. Me ööbisime just väga uhkes, aga liiga kallis hotellis!” püüan mongollanna peast kuulduvat ohukellukese tilinat vaigistada. „Ei mingit probleemi!” noogutan naeratades ja panen käe südamele.
Mongollanna näole vajub tõrjuv ilme. Pisut mõeldes jalutab ta edasitagasi, siis aga läheb kõrvalruumi ning naaseb eemaloleva näoga, kõrva ääres mobiiltelefoni hoides.
„Ma pean omanikuga rääkima,” teatab ta ja seletab seejärel midagi kiiresti kusagil tundmatuses asuvale vastuvõtjale. Mõne lause järel ulatab ta telefoni mulle ja soovitab lühidalt: „Rääkige!”
Hakkan taas juba kõneldud juttu kordama, kuid kuularist kostev mehehääl katkestab mu monoloogi: „Hello! Ma mäletan teid küll, väga hästi mäletan! Teiega oli kaasa väikene bankhar, kutsikas!”
See on hea algus!
„Oli küll väikene mongol bankhar,” tunnistan telefoni.”Aga ta sõitis minuga Euroopasse ja kasvas suureks, nüüd aga tahtis ta tulla oma kodumaad vaatama ja me sõitsime siia tagasi, teile külla. Ja võtsime tema sõbranna ka kaasa, khm … ee, khm … kes on ka juhuslikult koer. Kas tohiksime teie juures jälle elada? Nad on väga hästi kasvatatud, vaiksed ja puhtad. Ma luban, et me ei tekita ühtegi probleemi,” vannun puhtsüdamlikult.
Teisel pool ühendusliini sigineb vaikus, mis peagi katkeb.
„Olgu, kui kauaks te plaanite jääda?”
„Nädalaks, vähemalt nädalaks. Me oleme väga tänulikud ja täiesti kindlad, et saate meile ka suurepärase hinna teha,” seletan lootusrikkalt ning noogutan ja naeratan õnnelikult meie vestlust jälgivale naisele.
„Okei, anna telefon tagasi, võite jääda. Ma annan teile suure toa, rõduga” kostub telefonist.
Kui Manja, Häirä ja Karma garuda küünte vahelt hotelli sisenevad, tõstab mongollanna oma kokkupandud käed imestades suu ette ja neelab ehmatuse vapralt alla. Ukse ette seatud lumivalgele niiskele käterätile jääb kaks porist käpajälge.
Kiirustan koertega koos marmorplaatidega sillutatud trepist üles ning loodan, et meie haprad hotellitoanaagad niipea õudse garuda noka vahele ei jää.
10. PEATÜKK
Häirä
Ühel 2009. aasta juunikuul kusagil Gobi kõrbe ja Altai mäestiku piiril elu ja surma vahel vaakudes ei mõistnud ma hetkekski arvata, et saatus ühe koera elutee minu teekonnaga kokku köidab. Olin küll aeg-ajalt Mongoolias reisides siit-sealt sõprade soovitusel kutsikat küsinud, kuid saanud kõikjalt vaid äraütlemisi. Isaseid koerahakatisi pakuti küll mitmel korral, isegi ninjade suures laagris. Mina aga otsisin emast kutsikat, sest Eestis oli mind kodus ootamas isane dobermann ning samasoolised koerad klapivad enamasti kehvemini.
Mäletan, et veetsin toona kohutava ning jõleda öö üksinda Ich Bogdi mäel, keset ootamatult tõusnud võimsat liivatormi ja huntide piiramisrõngast. Sealjuures puhusid liivatormi katkematud tuuleiilid justkui sõrmenipsuga minema nii minu põleva lõkkemüüri kui öö möödasaatmiseks varutud kuivanud sõnniku tagavara, mille abil lootsin muretult tule hommikuni põlevana hoida. Ajutine, pooleldi käsikaudu leitud kividest laotud tuuletõke aitas vähest allesjäänud sõnnikut kaitsta ning vaevalist hõõgumist elus hoida. Küll aga ei peletanud see üha kitsamaks tõmbuvat punaste silmade ringi. Öö läbi kestnud liivatormis jahinoa ja taskulambiga enda telje ümber keereldes paistis lõpp lähedal olevat. Ega jäänud halb aimdus kaugemale ka järgmisel hommikul, kui mäest alla tulles sõna otseses mõttes Gobi kõrbesse ära eksisin. Joogivesi oli juba eelmisel päeval mäkke ronides otsa lõppenud. Teenäitajate poolt lubatud lund ja liustikke aga üleval ei leidunudki.
Gobi kõrb ja Ich Bogdi mägi andsid peale õppetunni mulle veel ühe võimaluse. Ja koera.
„Kas teie otsisite siit läbi sõites emast bankharikutsikat?” pärisid siis esimese küla juurde jõudes poe lähistel passivad mongoli mehed meie reisiseltskonnaga kaasa sõitnud tõlgi käest. Ning seal, leitsakupalavas liivas oligi Häirä, väike nagu nööp. 40 000 tugriku eest oma kutsikat müües voolas parkunud näoga mongoli põsel pisar. Matsudes andis ta koerakesele otse suule musu ning õpetas mind: „Hommikul piima, õhtul buuzi50 pead sa talle andma. Sööda teda meie, mongoli moodi!”
Vaevalt kahekuune kutsikas oli külla sõidutatud mootorratta bensiinipaagi peal, nüüd vahetati ta peotäie tugrikute vastu ning anti saatuse ja uue peremehe hooleks. Tema nimeks sai Häirä Tashi ning väljendusrikka pilguga kutsika uue elu algust tähistasime teda lähedalasuvas jões lasteseebiga küürides.
Häiräst sai tähelepanuväärse saatusega koer.
Peale koos läbitud paari tuhandet kilomeetrit Gobi kõrbes saabusime tookord siiasamasse garuda kantsi – Ulaanbaatarisse – ning asusime mõnepäevase otsingu järel elama samasse külalistemajja, kuhu äsja end sisse möllisime. Kõiki ekspordiks vajalikke pabereid, vaktsineerimisi ja kooskõlastusi jahtides seiklesime täispikki tööpäevi selle tolmuse ja palavusest hõõguva linna tänavail. Õige pea selgus, et Euroopa Liidu seadusandlust on muudetud ning seetõttu pole Mongooliast kutsikaid võimalik Euroopasse tuua. Väikene Häirä aga oli juba uskuma hakanud minu lubadusi heale elule. Nõnda treenisime oskust vaikselt ja liikumatult püsida, ostsime kokkupandava transpordipuuri ning selle detaile mahutava õlakoti. Saime Mongoolia valitsuselt ekspordisertifikaadi ning läksime tillukese bankhariplikaga Ulaanbaatari lennuväljal Moskva lennuki peale, et sealt peale 11-tunnist ootamist Riiga lennata. Tõepoolest, Venemaale võis Mongooliast kutsikaid ametlikult tuua, sealt edasi aga …
Mäletan elu lõpuni kõrbe- ja mägedebankhari, väikese Häirä silmi, kui Jurmala lähistel asuva Statoili tankla taga taksost öisele murule astusime. „Kas SEE ongi see Euroopa, millest mulle nii palju rääkinud oled?” küsis suurte silmadega kutsikas hääletult. Tema jaoks oli see saabumine teisele planeedile. Arvatavasti ei meenutanud siin ükski lõhn tema kodumaad. On raske ette kujutada, mida koer tegelikult tundis, nähes elus esimest korda lopsakat rohelist muru ning tõmmates kopsudesse Läti ranniku mereniisket õhku.
Samal ööl autoga Eestisse sõites ei maganud Häirä minutitki. Kõrvalistmel, mu sõbra süles seistes, toetas ta oma esikäpad sõiduauto kindalaekale ning imetles unustamatu pilguga valgenevat uut maailma, suuri põlispuid, põõsaid ja heinamaid. Aeg-ajalt vaatas ta mulle, roolis istujale, pärani silmadega otsa, otsekui nähtule kinnitust otsides.
„Jah, Häiräkene, see ongi see Euroopa, millest sulle ikka ja jälle rääkisin,” sõnasin murelikult, sest meie tulevik oli tumedavõitu. Häirä oli Mongoolia passiga illegaal ning mina tema smugeldaja.
Kahe nädala pärast oli temast saanud Euroopa Liidu täieõiguslik kodanik, kes võis uhkeldada sinikaanelise, kuldsete tähekestega passiga. Kuue kuu pärast oli Sinise Siidsalli Maal sündinud koer käinud üheksas erinevas pealinnas üle Euraasia mandri, saanud oma koertekooli üheks parimaks õpilaseks ning meie hoovis liikumast takistades ühel krõbedal talvepäeval peaaegu
Buuz – pelmeenidele sarnanev rahvustoit Mongoolias