Mongoolia memuaarid. Roy Strider
auto juurde jõudes peatuse. Juhuslikult saabus samal hetkel koju ka õemees oma väikese tütrega, kes lastetoolist välja pääsedes vanainimeseliku tõsidusega sõiduki juurde seisma jäi ning suuril silmil mu kõrval istuvat Karmat uuris. Vaikides tunnistas õetütar kord kutsikat, kord mind, vaadates vaheldumisi meile kohkunult näkku. Pikema pausi järel päris tirts etteheitvalt ja hämmeldunult: „Onu Loy?! Miks sa oled kalumõmmi keti otsa susanud?!”
„Aga Carmen! See pole ju karumõmm! Vaata hoolega, see on ju kutsu!” õpetas õemees tütart.
Tirts silmitses etteheitvalt taas mind ja Karmat ning vangutas tõsiselt ja eitavalt pead.
Kui viimaks koduhoovile parkisin, mootori seiskasin ning väikese Karma autost välja tõstsin, tormas kutsikas sekundipealt üle hoovi. Hurtsiku ees lamas Häirä ning võttis oma igapäevast päikesevanni. Kutsikas vudis ummisjalu bankhari juurde ja … kargas kõva larinaga talle oma piimakihvadega otse ninna. Üllatunud Häirä raputas väikese pahalase enda näo küljest maha ning näitas kutsikale hambaid. Seepeale sõi Karma ahvikiirusel tühjaks mitu päeva päikese käes seisnud ja kivikõvaks kuivanud riisijääkidega Häirä toidukausi põhja. Kui 50-kilone isane dobermann õues toimuvat uurima ilmus, kargas kutsikas talle hammastega ribide külge ning sõitis niimoodi mitu tiiru hoovis ringi. Ehmunud dobermann püüdis joostes kurjast uustulnukast vabaneda. Kutsikas aga ei lõdvendanud haaret ning tiirutas suure koera küljes märja pesuna lehvides kaasa.
Nõndaviisi saabus meie koju väikene Karma ning muutis senise, rahulikus rütmis kulgenud elu-olu omal viisil kõvasti kirevamaks. Kirjuks muutus ka kutsika elujärg. Esimese uues kodus kulgeva öö tarbeks panin kutsika pissitamise jaoks äratuskellale ridamisi tirinaaegu. Sadas.
Kange iseloomuga koerahakatis protestis jalutusrihma vastu endisel viisil. Aga rihmata teda öösel talle veel võõras kohas välja lasta ei tulnud kõne allagi. Tegin iga paari tunni tagant kellahelina poolt äratatuna Karmaga vihmase jalutustiiru eemal asuva arooniapõõsa ümber. Märjal heinal kelguna lohisev kutsikas püüdis oma kisaga omakorda küla äratada. Hommikuks oli ta mugavama liikumise üle piisavalt järele mõelnud ning marssis juba omil jalul ja suure kiituse saatel rihma otsas pissiringidele.
Järgmisel päeval külastas Eestit Tema Pühaduse dalai-laama eriesindaja Thubten Samdup, kes tuli siia Tema Pühaduse Eesti-visiiti ette valmistama. Karvamütsi suurune tiibeti mastifi kutsikas lõi kaasa Thubten Samdupi loengul norskamisega, seejärel poseeris oma uue peremehe süles Tema Pühaduse eriesindajaga samal päevapildil ning sõitis temaga koos Tallinnasse. See oli ühe tiibeti mastifi jaoks parajalt hea uue elu algus.
Algul autosõitu võõristanud ning kõrvalistmel rahutult ringi kooserdanud pumps harjus reisimisega kiirelt. Nõnda sooritas kutsikas pikki Eesti-siseseid automatku ning peagi sõitsime Häirä ja Karmaga välismaale – Lätti.
Naaberriigist naasmisele järgneval hommikul juhtus meie isepäise taevatähekesega midagi kohutavat.
„Kes seal on?”
Vist nägin und …
Jälle see hääl, keegi justkui kutsuks mind.
„Kes seal on?”
Keegi vist nutab? Imelik hääl …
Varahommikuselt hämaral allkorrusel lamas tume liikumatu kogu. See oli Karma. Kutsikas kutsus mind oiates, kuid ei saanud end liigutada. Haarasin ta sülle ja kandsin välja, valguse kätte. Murule asetatud koer kukkus külili ning karjus valust. Tema jalad ei kandnud enam, tundus, et tal puudub täielikult ka koordinatsioonitaju. Kutsika hingamine oli nõrk ja ebaühtlane, pupillid nõelaotsasuurused ning iga puudutus paistis talle kirjeldamatut valu valmistavat.
Lähedalasuva linnakese erakordselt vastutulelikud loomaarstid tõttasid meid enne tööpäeva algust oma kliinikusse vastu võtma. Kui süles rappuva kutsikaga kliiniku välistrepist üles jooksin, olid arstid juba ootamas.
„Palun, kallis Karma, ära sure,” vannutasin hapnikumaskiga kaetud koonuga looma, kes vastuseks vaid tasakesi halises. „Palun ära sure, Karma!”
Liiga tõsise näoga arst kohendas kanüülinõela kutsika käpaveenis, kontrollis tilgutit ja läks erinevaid teste tegema. Panin Karmale Tiibeti Sera kloostrist pärinevad palvehelmed kaela ja nutsin.
Lugesin sadu kordi ravibuda mantrat. Siis vahetasin koera koonul hapnikumaski hoidvat kätt ja katsusin hirmunult, kas tema süda veel lööb. Igavikuna näiva aja möödudes sai tilguti tühjaks ning arstid tegid kutsikale mõned süstid, mis paistsid Karmat pisut kosutavat. Võisin koera taas sülle võtta ja koju viia, et järgmisel päeval uuesti hapnikumaski- ja tilgutiseansile tulla. Lõpuks võttis taevatähekene päevade möödudes jalad alla ning hakkas kosuma. Arusaamatu juhtumi diagnoosiks jäi mürgitus, küsimärgiga. Kulus pikk aeg, enne kui palvehelmestega harjunud koer viimaks endisena ringi vudis. Karma oli suure ukse lahti teinud, pika viivu selle lävel seisnud ja siiski tagasi tulnud.
Peale suve saabus sügis, siis aga külm ja käre talv.
Ühel hommikul oli kutsikas meie hoovilt kadunud. Läksin uksele ja hõikusin Karma nime, püüdes valgete hangedega kaetud lagendikelt midagi suureks sirgunud kutsikale sarnanevat märgata. Valgetel lumevaaludel tormas vaid tuisk.
Otsustasin tugevamini rõivastuda ning koera otsima minna, kuid … korraga hakkas mu jalge ette kuhjunud lumehang liigutama. Tuisanud lumemurd tõusis ülespoole, kerkis veel, ja raputas ennast. Seal ta siis oligi – öö läbi kestnud tuisus magusalt põõnanud Karma.
Karma-taevatäht osutus emotsionaalseks, isegi liigselt kiinduvaks, lapsikuks, jäärapäiseks ja surmapõlgavaks olendiks. Koertekoolis omandas ta haridust Häiräga sarnases tempos ning usinalt. Samal ajal lõi temas välja dominantne loomus ning tugev kaitseinstinkt. Ühel talvehommikul hüppas ta meie hoovile tulnud külalisele selga, üritades meest selili maha tõmmata, teda samal ajal paksu salliga kaetud kaelast puredes.
„Karma! Ei!” jõudsin vaid röögatada. Koer lasi inimese lahti.
Siis tatsas kutsikas mõned sammud eemale, kõõritas kahtlustavalt ülespoole, ohkas sügavalt ja seletas: „Äh, öh … Puhh!”
Karmaga on kõik korras, kuniks ta on minu kõrval. Kuid kui talle isemõtlemise võimalus anda, otsustab ta omal käel, keda kahtlustada. Lisaks ei saa Karmat puuri või tuppa sulgeda – midagi pidurdamatut tema veres sunnib koera küünte, hammaste ja käppade hinnaga vabadusse murdma ning mulle järgnema. Räägitakse, et Taevatähe keevaline loomus pärineb tema isalt ja tuleneb Taiwani verest.
Kuidas iganes, kuid kahe dominantse emase koera kooselu on plahvatusohtlik segu, seda eriti olukorras, kus kumbki kihvaline oma positsioonides millimeetritki järele ei anna. Nõnda ei rõõmusta mongollannast Häirä oma uue sõbranna üle just liiga sageli, kuid nad saavad hakkama.
Karma ilmus meie koju tõelise äkkrünnakuga ning mõjus nagu supi sisse visatud chillipiprapeotäis. Siis õpetas ta meile kõige kaduvust, elulõngade haprust ja palus teda veelgi rohkem armastada, pakkudes omalt poolt vastu haruldast kiindumust ning truudust. Kutsikas kinnitas, et vastab täielikult tiibeti valvekoerte kirjeldusele, mis hoiatab:
„Tiibeti mastif on keeruline, intelligentne ja brutaalne kaitse- ja valvekoer. Eelkõige on tiibetlaste ülesandeks kaitsta Buddha Šakjamuni õpetust ja valvata rahu. Om Mani Padme Hung.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне