Mongoolia memuaarid. Roy Strider
mu ärritunud monoloogi.
„Hvatit, hvatit! Davai! Poidjom!”47 tulistab ta kärsitult.
„A poidjom kuda?”48 uurin ettevaatusega.
„Nu poidjom, poidjom. Vsjo budet, gostinitsa i transport i vaš bagaž tože uže zdes,”49 rahustab Aerofloti direktor ning võtab mul käe alt kinni. Aukartliku olekuga mongolid on vahepeal kohale veeretanud mu reisikohvri ning saan aru, et see saabus juba Moskvast meieta lahkunud lennuga. Kuna omanikku ei leitud ning pagasi päritolu selgusetuks jäi, pisteti mu sumadan lennujaama koristusvahendite ruumi – harjade, kühvlite ja moppide vahele.
Edasi juhtub kõik kuidagi kiiresti.
Pimedas õues ootab lennujaama tagaukse ees töötava mootoriga kuldne Land Cruiseri maastikuauto. Selle roolis istuv autojuht kargab välja ning avab teenistusvalmilt uksi. Minu kohver ja Manja seljakott tõstetakse direktori uhke sõiduki pagasiruumi. Sinnasamma hüppavad ka koerad. Juba istume luksusmaasturi tagaistmel ja piilume Ulaanbaatari kiiresti lähenevaid tulesid. Dmitri on võtnud üles sõbraliku vestluse ning annab kiirülevaate Mongoolias viimase kahe aasta jooksul toimunud olulisematest sündmustest. Direktor on taibukas ning lausega: „Natuke te ju ikka näete,” ulatab meile oma nimekaardidki.
See pole veel kõik.
„Hotell on teile tasuta, Aerofloti kulul,” teatab Dmitri ning palub probleemide korral julgesti helistada.
Uskumatu, ja unenäosarnases hämus tatsame koerte sabas mööda pehme vaibaga kaetud treppi nüüd juba hotelli teisele korrusele, pagasit tassivad Dmitri ja tema autojuht teed näitamas. Voodid! Vannituba! Vabadus!
„Hommikusöök on kella kaheksast kümneni,” teatab Aerofloti Mongoolia osakonna direktor ning lisab: „Baarikapp on teleri all.”
Pagasis olnud asjad on terved ja alles. Seal on ka videokaamera, fotoaparaat, sülearvuti ja muud pimedatele täiesti ebavajalikku kraami. Ja koeratoit!
Peale Häirä ja Karma söötmist, jootmist ning baarikapist leitud külma õlut jalutame vaibaga kaetud trepist taas alla.
Neoonkollased „Guide dog! Do not pet!” vestid jäävad voodite kõrvale põrandale, otse koerte veotrakside kõrvale.
„Tuleme varsti tagasi,” sõname administraatorileti taga konutavatele hotellitöötajatele.
Sel hetkel kui hotelli raske välisuks meie selja taga vedru abil kinni langeb, tahaksin silmi varjavad prillid sealsamas põõsasse visata. Paneme need siiski vaid taskusse ning suundume karges, kuivas ja jahedas õhus edasi, ükskõik kuhu.
Plaaditud kõnniteed läigivad tänavalaternate punakas kumas. Vaikus. Öö.
Häirä ja Karma traavivad nuuskides ja nuhutades kõnniteed ääristavate põõsaste vahel.
Me oleme kõigi raskuste kiuste jõudnud Ulaanbaatarisse. Häirä on tagasi oma kodumaal, kust ta kahe aasta eest teadmatusse kihutas.
Karma ja Manja on reisinud teisele poole maakera, nende jaoks täiesti tundmatule maale.
Me oleme tõepoolest Mongoolias.
Me oleme ikka elus ja jälle vabad.
9. PEATÜKK
Garuda, naagade õgard
Hommik Ulaanbaataris tervitab meid helehallika valguskumaga hotellitoa kardinate tagant. Vist kogu meie seltskonnal on raskusi oma asukohast arusaamisega. Marmorikarva pastelse tapeediga vooderdatud kamber ei mõju kindlasti aasiapäraselt. Punakaspruun, heledate täheristidega kaetud kohev põrandavaip, polsterdatud siidkangaga kaetud voodipäitsed, mahetriibulised atlasest päevatekid sängidel ja uhke lühter kriitvalges laes. Kus ma olen? „Kus me oleme,” mõtlen unesegasena ja kergitan end toibudes küünarnukkidele.
„Aga Häirä?!”
Karvane ja sabaga mongollanna on teinud midagi erakordset ning end vargsi mulle sängikaaslaseks sokutanud. Rahumeeli lesib ta uhkel triibulisel atlaskattel ning vaatab mulle üksiti otsa. Pilgutan hämmeldunult silmi ning ajan ennast lausa istuli. Kõrvalvoodis magab mingi inimene. Ja minu aseme kõrval põrandal puhkab õndsal moel üks kerratõmbunud pumps, nagu ma teda hiljem siin kutsuma hakkan – see on Karma.
Tasapisi meenub kõik.
Lõputuna tundunud lennud, uskumatud sündmused Irkutskis, jaburad juhtumised Chinggis Khaani lennujaamas ning hüpitav ja unenäotaoline öine autosõit. Siis jalutamine inimtühjadel Ulaanbaatari tänavatel, ebareaalselt veider vabanemistunne, joovastus, adrenaliinitulv ja kohe varsti rampväsimus. Olime koertega jalutades kohanud ka kolme kohalikku poissi, kellest üks väitis end olevat venelane, kes teadmata põhjustel Moskvast siia rännanud. Ettevaatusega koeri kõõritades küsis venelane suitsu, seda saamata aga kurtis kehva elujärje üle ning näitas jopet ja särki ülespoole vedades mingeid arme oma ribide juures: „Tulid kallale!”
„Kes täpsemalt tulid kallale?” uurisin suurema huvita, rohkem viisakusest ja harjumusest.
„Ikka need! Needsamad, jurtade juurest,” rehmas vene poiss pisut segaselt, tänas viisakalt tähelepanu eest ja soovis head ööd. Siis lõi eemale jäänud semudega uuesti kampa ja kolmik kadus ontlikult kuhugi hämaruses uduselt väljajoonistuvate puude ja majade vahele.
Arutasime Manjaga analüüsivalt, kas trio võis ehk plaanida nurjatust ning Häirät ja Karmat märgates ehmuda. „Väheusutav. Tänav on ju siiski valgustatud ning nii suured koerad juba kaugelt näha,” nendime koos ning ei mõista sääraste tülitamiste asjus tol hetkel küll mingit muret tunda.
Manja, kes kõrvalvoodis vahepeal ärganud on, vaatab samuti hämmeldunult ringi ja tundub oma asukohta taibates üllatuvat. „Niisiis, olemegi Mongoolias?” küsib ta vastust mitteootaval toonil ja haigutab mõtlikult.
„Kas tead, miks Ulaanbaataril selline nimi on,” hõikan talle mõne aja pärast vannitoast hambapastat täis suuga. „See tähendab Ulan Bator – Punane Kangelane. Aga linna ei sümboliseeri mitte niivõrd punasena võidelnud ja surnud Sükhbaatar, vaid khangarid. Khangarid, vaata, see tähendab mongoli keeles garuda.”
Garuda, pool-kotka – pool-inimese kehaga mütoloogiline olend on juba aastasadu linna vapil. Ja kuigi kangelane Sükhbaatar tekkis hiljem, ei suutnud ta iidsetest aegadest tegutsenud garudat ikkagi üle trumbata. „Imelik, et bolševikud lõhkusid kloostrid maha, aga garuda jätsid kõige tähtsama linna vapile ikka alles?”
Vesi pladiseb valges valamus, Manja ei vasta musta ega valget.
Õieti on garudal enamasti inimese rindkere ja käed, vahest ka pea ja isegi vuntsid. Jättes kõrvale nii hinduismis kui budismis selle üleloomuliku olendi põhjalikult käsitletud-kirjeldatud sünniloo, tuleb märkida, et garuda võimekus on väga suur. Esiteks on tiivuline olend tuntud oma suuruse kasvatamise ja kahandamise poolest. Vastavalt vajadusele saab garuda ilmuda ja kaduda, sealjuures oma proportsioone hõlpsasti muuta… kuid tema loomulik olek on hiigelsuur. Üheainsa tiivalöögiga tekitab garuda orkaani ja pimendab maa. Teise tiivaliigutusega pühib mäed ookeani, ja kolmandaga kuivatab ookeani veest. Selline on Ulaanbaatari vapilind, kelle tiivapikkus on kirjelduste ja nende põhjal tehtud arvutuste järgi minu arust pisut enam kui 800 kilomeetrit.
Teiseks on garuda väga kasulik kaitsja madudega kokkupuutumisel. Selle taga peitub pikem lugu, mida lühendatult seletades võiks öelda, et naagad on inimnäolised maod ja väidetavalt ka Kambodža inimeste esivanemad. Ja kuigi sõna „naaga” tähendabki sanskriti keeles madu, pole kõik maod sugugi naagad. Igatahes juhtus ennemuistsel ajal nii, et garuda ema ja naagade ema läksid abikaasaks samale mehele ning hakkasid teineteise vastu vimma pidama. Lõpuks õnnestus naagaemal garudaema oma orjaks muuta ning viimane pääses kibedast elujärjest vaid oma osavõtliku poja abil, kes jumalatelt surematuse nektari röövis. Nektarit tuues tuli garudal seda kaitsvaid jumalaid laiali loopida, ohtlike ihutud terade vahelt end kahandades läbi lipsata ja läbirääkimisi pidada. Igatahes ei salli linnuline
Aitab, aitab! Hakkame minema! (vene k)
Aga kuhu me läheme? (vene k)
No lähme, lähme. Kõik saab olema, hotell ja transport ja teie pagas on ka juba siin. (vene k)