Mongoolia memuaarid. Roy Strider
sõpru leidis ta mängleva kergusega kõikjalt, kuhu sattus. Teda huvitas kõik. Tähelepanelikult uuris ta rohutirtsude liikumist, aga sama suure huviga ka meie Varssavi hotelli taga kanalisatsioonitrassi remontivaid töömehi, kellega pidas vajalikuks isiklikku tutvust sobitada.
Meenutan muheledes, kuidas umbes aastane Häirä oma kaks suuremat ulakust korda saatis – mõlemad neist Brüsselis ning peaaegu samaaegselt. Olime Belgiasse sõitnud raamatut esitlema ja peale pikka automatka jõudsime korterisse, kus mõned päevad elama pidime. Korter aga kuulus ühele Euroopa Parlamendi ametnikule, kelle jalanõudekollektsioon oli külluslik.
Kui väikeselt jalutuskäigult naasesin, ei uskunud ma korteriust avades oma silmi. Häirä pikutas teleri ees seisvas laias sängis teki all, pea padjal ja … korrapärase ringina tema ümber paigutusid kõik kättesaadavad jalatsid, justkui omalaadsed suupistevaagnad. Ühe kinga ning havai stiilis rannasandaali oli mongol bankhar Euroopa Liidu pealinna mugavusi nautides juba ära maitsnud. Õnneks suhtus korteriomanik juhtunusse delikaatse lahkusega. Miks suureks veninud kutsikas aga teki alla ronis, jääb koerapsühholoogidele tõlgendada.
Ehk järgmisel või ülejärgmisel päeval toimus ühes Rootsi saatkonna hoones asuvas esinduses üritus, kus pidin pikema kõne pidama. Nukker Häirä vudis aga rohkete kabinettidega sisustatud uhketes ruumides nõutult ringi. „Miks ta küll ometi nii kaua jutustab?” ei mõistnud kutsikas toimuvat, käis mulle midagi kurtmas ning uitas tähelepanu saamata mornilt edasi.
Mõne aja pärast astus koosviibimissaali ühe Euroopa Parlamendi liikme assistent. Diskreetselt sammus noor mees mu kõrvale, köhatas tasa ning teatas: „Häiräl … hakkas kõhus veidi raske. Nüüd … tal enam nii raske ei ole.”
„Mida? Kus see on?” jahmusin ning tormasin kõnet katkestades ja vabandusi loopides mehe järel minema. Uhkes kabinetis oli kirjutuslauda ja ust ühendaval sirgel teatud hunnik. Tähelepanuväärse sümmeetrilise tajuga oli samale sirgele paigutatud ka teatud lomp. Laua, hunniku, lombi ja ukse vahemaad olid nagu mõõdulindiga mõõdetult – samad.
Mongolite pärimus ei tea midagi Brüsseli kabinettidest ega bankharite sümmeetriakirest. Küll aga kõneleb aastatuhandete jooksul talletunud rahvatarkus siinsetest valvekoertest – võimsatest bankharitest mõndagi.
Mongoolia budismiga põimunud pärimustes ja uskumustes asuvad koerad ümbersündide astmestikul just enne inimesi. Ehk seetõttu pannakse siin nimesid peamiselt just vaid koertele (aga ka hobustele). Usutakse, et bankharid, kes unes kokkupandud esikäppadega häälitsevad, loevad mantraid ja palveid oma peremeeste eest. Sellised koerad sünnivad mongolite uskumuse järgi uues elus otse Tiibetisse, nendest saavad uuestisündinuina seal laamad – kallihinnalised õpetajad.
Mongoolias kehtib ka valem: üks bankhar surmab kaks hunti. Kuid Aasia hundid on Eesti liigikaaslastega võrreldes väiksemad. Kollakaspruunid laigud bankhari silmade kohal on siinses keelepruugis „topeltsilmad”, „neli silma”. Nii on üks paar silmi alati avatud ning valvamas ka siis, kui magava koera tavalised silmad suletuks jäävad. „Topeltsilmad” näevad ka tavalisile silmile nähtamatut – halbu vaime ja õelaid vaimolendeid. Nii kargab koer sääraste lähenedes otsustavalt jalule ning kihutab pahatahtlikud olendid raevukalt minema.
On raske pidada vaimude suhtes adekvaatset statistikat, kuid sissetungijad maha murda ning ennast kehtestada oskab bankhar kohati liigagi hästi. Nõnda hüppab Häirä ühel päeval meie hoovile sõitnud auto kapotile ning pritsib raevunult haukudes esiklaasi sülge täis. Võib-olla oli autos mõni silmale nähtamatu garuda?
Mongoli impeeriumi asualade vanimad elanikud, hunnid, on Kesk-Aasia kroonikatesse oma koertest, Häirä vaarvanematest palju jälgi jätnud. „Koerad on kõige truumad sõbrad. Nad ei vaheta iial oma vaest isandat rikka karjaomaniku vastu. Üleskasvanuna vaese nomaadi juures, ei järgne nad ealeski isegi khaanile.”
Viimaks selgineb kahtluseta, et mongol bankhar on tasakaalukas, energiat säästev, lähedust armastav ja erk olend. Tema headeks omadusteks on telepaatiline tähelepanuvõime, delikaatsus, oskus kannatada rutiini ning muljetäratavad valveomadused. Pisut halvemini mõjub Häirä oskus peaaegu kõiki inimesi ümber sõrme keerata – juba tillukese kutsikana oskas ta mõjuvana „olla armas” ning psühholoogina edeneb ta kasvades liigagi jõudsalt.
Ometigi mõtlen vahel harva oma truud sõpra jälgides – kas ei tunne ta end Euroopas elades siiski poolikuna? Näen ajuti, kuidas ta meie ühistel retkedel dobermanni tagajalgade kõõlustest naksab, justkui karja ajades. Sageli seiravad mongoli silmad silmapiiri – kas ei lähene sealt musti täpikesi – hunte? Ja kui ühel külmal veebruarikuisel kuuvalgel ööl jalutades kostubki lähedalasuvast metsast huntide ulg, löövad bankhari silmad helekollaselt hõõguma ning pilguga minuga kontakti otsides kutsub ta: edasi, jahile!
Mõnuga traavib mongoli koer Lõuna-Saksamaa mägedes, aga see pole sünnikoht, Altai. Rahulolevalt ujub koer meres ja järves, kuid need pole Mongoolia jahedad jõed.
„Häirä, kas mäletad veel oma kodumaad, kaameleid, kotkaid ja kõrgeid mägesid?” küsin ühel päeval oma kõrval istuvalt seltsiliselt.
„Juu-uu,” niheleb prullakaks muutunud bankhar ja vaatab mulle tõsise pilguga pikalt silma.
Nüüd on Häirä Tashi tagasi siin, kust meie teekond alguse sai – oma kodumaal. Häirä, muide, tähendab mongoli keeles „minu armas”. Tashi aga tiibeti keeles – „õnnelik”!
11. PEATÜKK
Karma
Ühel kenal suvepäeval saabus meie kirjuvõitu perre üks tillukene pumps. Olin kutsunud ühe Eesti linna alternatiivkultuurimajja Tiibeti filmiõhtu tarbeks seltskonna tiibeti koeri, kes üritusele ka oma peremehed kaasa võtsid. Meie Häiräga sattusime koerte ja inimeste rivis selle rodu otsale ning õhtu edenedes tegi mongollanna oma karvase ja põneva naabriga sõprust. Karvase koerapoisi perenaine rääkis meile, et neil on kodus praegu kutsikad – neid saab tulla vaatama.
Kui paari päeva möödudes küllakutsele vastates päikesepaistelisele hoovile astusin, veeres umbuskliku koeramamma sabas mööda kivisillutist värava poole pilv pontsakaid mastifilapsi. Võõras üle vaadatud, pudenesid kutsikad taas laiali. Kükitasin neid pilguga jälgides maapinnale lähemale ning tundsin, kuidas midagi mu põlve vastu puutub. Kui pilgu enda ette suunasin, seisis seal kahel jalal üks karvane ja pontsakas olend nagu pisikene tötskääbus. Naljakas kääbik oli esikäpad mu põlvile toetanud, vaatas oma mustjate mandlisilmadega mulle tungivalt otsa ja rääkis midagi väga intensiivselt. Kuigi väikese olendi jutuvada kulges vaikuses, olid tema ilme ja hääletuid sõnu vormiva suu innukas kinni-lahti liikumine nii ilmekad, et naelutasid tähelepanu 5-tolliste naeltega paigale.
Umbes minuti vältel püüdis koerakene oma sõnumit edasi anda, seejärel laskus tagasi neljale käpale, vaatas mulle veel kord üle õla otsa ja lidus oma õdede-vendade juurde.
Naersin liigutatult kutsika ilmeka väljendusviisi peale ning jätsin peagi vahva koerapere ja selle omanikuga jumalaga. Õhtul heitsin kodus peale aiatöid sängi, kustutasin tule ja tõmbasin teki üle pea.
Und aga ei tulnudki.
Iga kord kui silmad sulgesin, ilmus tähtsa, kuid paluva näoga kutsika näolapikene taas kusagilt ning alustas oma hääletut, kuid ilmekat jutulõnga.
„Võta mind enda juurde elama! Tahaksin siia kolida,” jahvatas väikene koer tõsiselt. „Ma tulen sinu juurde. Võta mind siia elama!”
„Olgu, olgu, ma helistan homme,” ütlesin viimaks pimedusse, olles väsimusest ja unetusest jõetu. Selgus, et kutsikas on emane ja maksab 10 000 Eesti krooni. Kuid tema eest saab tasuda ka osadena. Raske südame ja segaste tunnetega võtsin oma säästud, sõitsin linna, sõlmisin vastava lepingu ning võtsin oma öise kummitaja sülle. Me vaatasime jälle tõtt. Kutsika silmad särasid ja sätendasid.
„Ma panen sulle nimeks Karma – taevatähekene,” ütlesin karvasele kääbikule ning kinnitasin kutsika kaelarihma külge peenikese jalutusrihma, mille tema perenaine meile toidu, mänguasja ja pehme fliistekiga kaasa andis. Sain endale pealekauba ka osamaksetena mitmeks kuuks „Karma võla”. Oli aeg uude koju reisida.
Nii