Mongoolia memuaarid. Roy Strider
virgumist budasusse, mis annab aimu ja budistliku näite sellest, et budasusse on võimalik jõuda ühe eluajaga, et sinna võivad jõuda ka naissoost olendid ning „mitteinimesed” – loomad, linnud, maod … Seega, naagade kaudu on juba iidsel ajal kinnitatud võrdõigusluse ja loomaõigusluse põhimõtteid.
Kõige selle valguses tunduvad naagad mulle märksa sümpaatsemad kui kohutav garuda, kes vähimagi vaevata suuri looduskataklüsme esile kutsub. Võib-olla polegi nii hirmuäratava olendi esitlemine ühe suurlinna vapil kõige kavalam mõte?
Küllap teavad selles kultuuriruumis sündinud olendid ehk vastust paremini, kas või intuitiivselt. Seetõttu patsutan vannitoa ukse taga murelikult oodanud Häirät ning peagi oleme kogu seltskonnaga teel trepist alla, hommikusöögilauda.
Paistab, et selles võõrastemajas hetkel rohkem kundesid ei ööbinudki, või siis ei soovinud nad pruukosti võtta. Oleme oma pimedaks olemist kiiresti ja kannatamatult vähendamas ning meie liikumine hotellitrepil kulgeb eilse õhtuga võrreldes juba liigagi särtsakal sammul. Kuid siiski ei tihka me ilma „juhtkoerteta” restorani jalutada, seega tulevad Häirä ja Karma iseenesest mõistetaval moel meiega kaasa.
Kohkunud teenindajad hiilivad suures ja tühjas restoranisaalis mööda seinaääri. Kokaabilise moega noormees astub tagaruumi viivast uksest välja söögisaali ning peatub võpatades. Siis hiilib samme tasandades sinna, kust tuli. Me ei imestaks, kui saaksime teada, et ettevaatlik noorsand lahkus töölt hoopis akna kaudu. Koerte säärane mõju mongolitele tekitab minus ja Manjas imestust, siis aga ka päris suurt piinlikkust, seda eriti ikka veel kestvas olukorras, kus me „ei saa näha” tagasiehmuvaid kohalikke. Nii ei saa me ka neid julgustada ega rahustava sõnaga aidata. Kuid maailm muutub kiiresti, ja niisama ka Mongoolia. Küllap kulub siinseski metropolis ära tasapisi ustele koputav kogemus, et koerad võivad vahel ka üpris tsiviliseeritult käituda.
Nõnda mõeldes ei tundu meie mõju ümbritsevale enam nii sünge ja laseme toidul hea maitsta. Manja on veganina rõhutanud hotelliteenindajatele, et talle serveeritav toit peaks olema vaid taimne. Seega saab ta mekkida Hiinast eksporditud kurgiviile, tomatilõike ja pisut saiagi, mille juurde pikemalt mõtlemata on priske võitoos seatud. „Veganismi võimalikkusest Mongoolias tuleb meil ilmselt veel edaspidigi juttu,” mõtlen pead vangutades ja sätin linikult võetud teepakikese kuuma veega tassi. Sealsamas ehmun kangeks ja püüan mõelda, kas keegi personalist seda tegu ka näha võis. Pimedad ju endale teed ei serveeri, isegi kui üsna umbkeelsed teenindajad selle peale ei tule, et veidratele klientidele võileivad valmis teha ja teed kohe joodavana serveerida.
Siis näen muiet Manja näol ja hakkan naerma. „Jah, vahele jäin, kuid ehk see polegi enam nii tähtis,” muhelen ning loputan kuuma teega alla taas mõned aspiriinitabletid. Suurest ja soojast vabanemistundest hoolimata on tervis endiselt kehv, väljendudes kumisevas peas, tunde järgi kõrges palavikus ja jätkuvas õhupuuduses. Kuid küllap saab sellegi vastu abi. Nüüd tuleb meil igatahes juba uinunud koerad jalgele ajada, trepist üles saada, numbritoast juba pakitud kohvrid võtta ning hotellist lahkuda.
See polegi nii lihtne. Esmalt jookseb tuppa üks õige noor hotellitöötaja ja uurib hoolikalt telerialust baarikappi. Seejärel lippab ta leti taga troonivate näitsikute seltsi ning kannab neile ette, et keegi on õlle ära joonud. Mongolid avaldavad, et meie toa eest on maksnud Aeroflot. Kas peaks ka õlle nende arvele kirjutama?
Me ei vaata Manjaga üksteisele nõutult otsa – ehk ainult mõttes. Ja kuigi Aeroflotile oleks õllepudeli maksumus küll piisaks meres, otsustame siiski tehtud kulutuse endi kanda võtta. Taaskord „pimedana maksmine”. Tüdrukud sorivad rahakotis, otsivad sobivamat raha (sest mongoolia tugrikuid meil endiselt ju pole), vahetavad seda vaieldes, annavad suure peotäie Punase Kangelase Sükhbaatari näopildiga kupüüre tagasi ja ei imesta üldse, et Manja need juba teenindaja õhus liikuvate näppude vahelt ise endale haarab. Võib-olla meenutavad nad seda episoodi hiljem ning imestavad siis.
Nüüd saadetakse minu emotsionaalsest protestist hoolimata meiega hotelli poolt kaasa jooksupoiss, kes Manja seljakoti ja minu kohvri enda kõhna keha vastu upitab. Koertest (ja seetõttu ka meist) võimalikult suurt, kuid mitte ebaviisakat distantsi hoides vudib jooksupoiss hotelli läheduses vuhiseva mitmerealiste eraldatud suunavöönditega sõidutee poole. Seejärel jääb rahumeeli magistraalil tormleva liiklusvoo ette seisma ning võin vanduda, et kui oleksime tõsimeeli pimedad ning usaldaksime toda teejuhti, siis käiksime mitu korda eelnevalt ninuli ning sammuksime viimaks otse rataste alla.
Aga meie näeme ja peatume kitsal betoonsaarekesel seisma jäänud jooksupoisi kõrval, hoides Häirät ja Karmat kõvasti enda lähedal ja kõrval, et kihutavad khaanipojad loomadest üle ei sõidaks.
Viimaks saabub liiklusesse napp paus ning tormamegi üle tee, teise suunavööndi äärde taksot võtma. Nagu juba eelnevalt mainitud, puuduvad Ulaanbaataris ametlikud taksod, või kui neid ongi, siis ilmselt nõnda napilt, et märkamiseks selliseid autosid kindlasti ei jätku. Taksona toimib iga sõiduk, mille juht otsustab kinni pidada ning kellega (99 protsendil juhtudest mongoli keeles kaubeldes) tasu suhtes kokkuleppele jõutakse. Paljud „taksojuhid” asuvad otsemaid reipalt sõitma, saamata tegelikult aru, kuhu üldse minna vaja on. Varmad on nad ka siis raha nõudma, kui klient soovitule hoopis vastupidises suunas liigub, protesteerib ja on sunnitud absoluutselt vales kohas maha astuma. Nii juhtub turistidega alalõpmata ning kes iganes neid ridu loeb ja Ulaanbaataris takso võtab, peaks olema pisut ettevaatlikum kui näiteks Tallinnas või Londonis taksotades.
Minu suureks imestuseks õnnestub lakk-kingade, kiiskavvalge triiksärgi ja laitmatult viigitud pükstega jooksupoisil üsna ruttu üks Hiina päritolu kandiline ja vanunud sõiduauto kinni pidada. Juhi suu kukub ammuli, kui kuli käest kuuleb, et koeradki tema autosse soovivad tulla. Kui see aga juba juhtunud on, võtab ta asja stoilise rahuga ning tüürib signaali litsudes oma beežide plüüsistmetega jõuvankri jälle liikluskeerisesse.
Nii jooksupoiss kui juht on soovinud kuulda, kuhu täpselt me sõita soovime. Igaks juhuks ei taha ma meie sihtpunkti avaldada, sest mine tea, milleks see teadmine veel nõnda segaste asjaolude juures meile kahjulikuks võib osutuda. Seega ütlen vaid umbmäärase „Government Department Store” lause vajalikult piisavas korduses, millest liikumahakkamiseks piisab. Tegelikult plaanin meie killavooriga saabuda ühte kesklinnas asuvasse võõrastemajja, kus tillukese Häiräga kaks aastat tagasi elasime.
Juba siis oli kutsikaga koos raske öömaja leida. Aga nüüd, kahe kurjakuulutava loomaga … „Manja, see võib üldse võimatuks osutuda, et kuhugi hotelli pääseme, kui mitte just sinnasamma, kust äsja just …” selgitan oma seltsimehele ja jätan lause poolikuks. Auto peatub suure kaubamaja vastas vonkleva kõnnitee ääres ning juht soovib, et võimalikult kiiresti minekut teeksime – linnaliiklus on siin tõesti närviline ja peatujaid kostitatakse ikka signaalide kooriga. Oleme juba poolel teel taas prillid ninalt korjanud ning nüüd muutume täiesti tavalisteks inimesteks, kel kaasas vaid suurem pagas ja kaks koera. Juht saab oma soovitud tugrikud ning põrutab minema, jättes oma veidi hektilise olekuga kliendid kõnniteele.
Garuda-Ulaanbaatar on karm linn.
Kuidagi moodustus siia omal ajal Mongoolia keskus, nomaadide liikuva kloostri ümber. Klooster liikus siia ja sinna, justkui otsides oma õiget kohta selle sinise taeva all. Ja viimaks lõi „jalad liiva” seal, kus nüüd troonib Gandantegchinleni ehk suupärasemalt Gandeni klooster.
Veel eelmise sajandi algul oli selles jõudsalt kasvavas linnas vaid loetud hulk maju, peaaegu kõik elu- ja ametipaigad asusid jurtades ehk gerides. Siis uppus linn verre hiinlaste, parun Ungern von Sternbergi, mongoli sisside ja bolševike ühiste jõupingutuste varal. Ja praeguse ilme andsid linnale alles mõnikümmend aastat tagasi, nõukogude ajal ehitatud betoonist paneelhooned. Kuid uus, majadega linnapilt on paari aastaga kiiresti muutuma hakanud. Hetkel ei suuda ma neid muutusi läbinisti hoomata, kuid kõrghoonete ehitusbuum torkaks isegi tumedate prillide alt silma.
Kuid ega arhitektuur üksi Garudalinna karmiks ei tee.
Punase Kangelase kesklinn on üle ujutatud varastest, kuid ka tänavalapsed ja liiminuusutajad võivad koti avalikult käest tõmmata. Auto alla jääda pole sugugi