Mongoolia memuaarid. Roy Strider
selles, et me ikka veel lennuki peale läinud pole. Kui seletan, et oleme ju ilmselgelt pimedad ning ei teagi, kuhu minna, arvab ta, et pimedatel oleks targem kodus istuda ning et tema asi pole meid kantseldada. Väga vastumeelselt ja üleolevalt soostub ta viimaks meid lennukini aitama ning mina saan veel ekstra koosa selle eest, et palun võimalust tualetis käimiseks.
„Pimedad … mõtleks vaid!” turtsub ta ärritunult ning pomiseb kuuldavalt: „Ja penid ka veel kaasas!” Jään hämmeldunult mõtlema, mida ometi peaksid siin peale hakkama tõelised pimedad, eriti veel sellised, kes sõnagi vene keelt ei mõistaks. Sel hetkel tunnen koitvat habrast arusaamist, et meie eksperimentaalreisist võib pärispimedatele kõvasti kasu olla. Mitte mingil juhul ei tasuks olulise puudega inimestel Venemaale minna saatjata!
Kui lennuk stardirajale ruleerib, tuurid üles võtab ja taevasse tõuseb, hakkab väljas juba kiiresti hämarduma. Lend Mongooliasse kulgeb nüüd nagu poolunes, üha ebareaalsemana. Viimaks oleme taas Punase Kangelase kohal tiirutamas ning nüüd õnnestub pilootidel tea-mitmendal-katsel meie õhusõiduk ka kõva põntsuga Chinggis Khaani nimelisele lennuväljale maandada.
Raske on uskuda, et oleme viimaks kuhugi soovitud paika ka kohale jõudnud. Akende taga valitseb juba pilkane pimedus, kell on kusagil südaöö kandis ning nõnda ei märkagi ma, kuidas täpselt sisenevad lennukisse mingid mehed, lasevad enamikul reisijatest lennukist väljuda ning suunduvad otsustaval sammul edasi.
„PALUN! EI! EI TOHI! TE EI TOHI! MIDA TE TEETE! ÄRGE PEKS-KE! AI! VALUS! ÄRGE PEKSKE!”
Lennuk kajab ingliskeelsetest karjetest.
Karjuja räägib inglise keelt mingi tabamatu aktsendiga ning palub nüüd anuval toonil vaheldumisi sissetungijaid ja mingit tütarlast. „Te ei tohi! Ma olen Suurbritannia kodanik! Te ei tohi mind puutuda, käed eemale! Palun! Anna andeks, palun! Ütle neile! Palun! Ai! Ärge pekske! Ai!”
Rabelev mees lohistatakse lennukisse istuma jäänud Manjast ja minust mööda. Kuulen vaid, kuidas stjuardess talle tõlgib: te olete arreteeritud! Siis virutab üks erariietes mees karjujale heleda laksu vastu kukalt ning lärm kaugeneb ja kaob.
„Mis see veel oli? Mida see kõik tähendab?” küsin meie juurde astuvalt stjuardessilt ehmunult.
„See inimene käitus lennu ajal halvasti,” selgitab lennusaatja napilt ning lausub juba tavaliseks saanud lausejupi: „Teie järele tullakse kohe.”
Veel enne kui stjuardess lahkuda jõuab, siseneb lennukisalongi hääletu varjuna ebatavaliselt pikk ja laiaõlgne siluett. Siluett läheneb ning peatub meie istmerea juures. See on mustas ülikonnas mongoliidsete silmadega sportlik ja kõhedusttekitava kehahoiakuga mees. Näen vaid tema rahulikke ja külmi silmi, kui ta meie kohale kummardudes meid tähelepanelikult vaikides silmitseb.
Mehe nägu katab suur must mask.
Lennukisalongi katab vaikus.
Kümne sekundi pärast jõuavad stjuardessi eskortimisel meieni Manja ja Häirä. Musta maskiga mees silmitseb neidki mõne hetke ning annab stjuardessile peaga märku, et kogu meie seltskond mehele järgneks.
Me ei vaheta Manjaga üllatunud pilke, sest meie silmi katavad mustad prillid.
8. PEATÜKK
Unenäotaoline vabadus
Öine Chinngis Khaani lennujaam võtab meie vintsutatud kvarteti vastu kuiva õhu, hämara valguse ja tehtult asjalike nägudega ametnikega. Ametnik peab Mongoolias olema ametlik, see tähendab küllaltki endassetõmbunud, kuri ja kalk. Seda vähemalt seni, kuniks ametnikku mõnele tõeliselt juhtivalt kohale edutatud pole. Siis jääb ametnikule valik, kas meenutada oma lapsepõlvest või noorusajast uduselt tuttavat inimloomust või jätkata endisest ehk jahedamagi olekuga. Olen märganud, et võim muudab inimesi enamasti kehvemas suunas, aga nagu ikka, on kõikjal erandeid.
Musta maskiga mees juhib meid vaikides, veendudes aeg–ajalt vilksamisi üle õla vaadates, et koerad tema järel käies ka meid endi järel veavad. Ootamatult ruttu jõuame mulle juba tuttavasse passikontrollpunkti, kus eelmisel korral Mongooliasse sisenedes tuli mingi ankeet täita. Juurdlen juba tasapisi selle üle, kas mongoli ametimeestel ikka jätkub arusaamist, et pimedad ankeete ise ei täida. Poleks vist imestada, kui ankeeti täitmata meid näiteks riiki ei lubatakski, sest nii pole ette nähtud.
Kuid ei tasu sündmustest ette tõtata. Eks kohe paistab, mis üleüldse edasi saab. Kindel on vaid see, et oleme peaaegu Mongoolias: füüsiliselt juba kohal, kuid ametlikult veel „pärisriigist” väljaspool.
Mõnevõrra ootamatult pääseme me esmasest passikontrollpunktist peaaegu peatumata läbi. Meie vaikiv maskiga saatja ütleb vaikse, kuid metalse häälega kaks-kolm käskivat sõna, mispeale piirivalvurid oma putkades noogutavad. Käib kuuldav klõps, mis avab siseukse lukustussüsteemi. Karma ja Häirä suunavad meid kohe sinnapoole, järgides salapärase saatja teekonda. Eelmisel korral Mongooliasse saabudes mäletan siitmaalt algavat tollitsooni, kust enamik inimesi, kel midagi seaduse järgi deklareerida ei olnud, lihtsalt läbi jalutasid. Nüüd on siia tekkinud veel mingid, mitte küll kuulikindla klaasiga kaetud, kuid ometigi möödapääsmatud letid veel mingisuguste ametnikega, kelle ees lookleb järjekord. Paistab, et lette on vist isegi mitu ning tähelepanelikumal vaatlemisel on võimalik ka erinevaid järjekordi eristada.
Nüüd ütleb musta maskiga mees meile esimest korda midagi. Tema pöördumine on nõnda ootamatu, et pean paluma tal öeldut korrata.
„Teie dokumendid, passid palun,” soovib saladuslik isik ning sirutab käe. Tõmban rinnataskust sinna kilekaante vahele kokkupakitud kõik vajalikud reisidokumendid, surun patsaka kõvemini sõrmede vahele ja tõstan vaikides ja liikumatu näoga pabereid hoidva käe õhku. Sekundi pärast napsab maskiga mees need mul käest ning, saades ka Manjalt nõutud dokumendid, trügib lähima leti äärde kogunenud sabast mööda. Siis räägib midagi enda ees istuvale ametnikule, viipab meie poole ning näitab käega põrandale, Häirä ja Karma suunas. Paistab, et ametnik ei päri midagi ning lihtsalt lööb templid passidesse. Ja kohe on must mask oma mustale ülikonnale peale tõmmatud musta tolmumantli hõlmade lehvides meie ees tagasi.
„Come!”31 kõlab käsk.
„Toilet!”32 vastan samal toonil.
„Come!” kõlab käsk uuesti, kuid pisut teistsugusel toonil.
Karma hakkab mind taas enda järel venitama ning suundub ähkides ja ohates meie saatja kannul meeste tualettruumi. WC kiirgab puhtusest, siin pole peale meie ühtegi hingelist ning ka maskistatud mongol lahkub peaaegu hääletult saali, kuhu Manja ja Häirä meid ootama jäid.
Lähen Karmaga koos kabiini, lükkan tumedad prillid pealaele ja istun potikaanele. Pimedal kulub tualetis loomulikult rohkem aega, kui tavalisel hädalisel. Hõõrun näpuotstega tulitavaid meelekohti ja peidan näo käte vahele. See võiks olla vahekokkuvõte, kuid sündmused on toimunud liiga tormiliselt ja sürrealistlikult, et neid analüüsida. Tahan vaid hetkeks sellest neetud rollist välja astuda ning olla lihtsalt koeraga inimene tualettruumi kabiinis, kes istub tualettpoti kaanel ja peidab näo käte vahele. Inimene, kes ohkab ja võtab korraks aja maha. Kuid mida kauem siin aega raisata, seda kaugemal on meie võimalik pääsemine sellest mundrite paraadist ja tragikoomilisest näitemängust.
Tõmban vett ning nihutan prillid tagasi nende kandmisest tulitavale ninajuurele. Ka kõrvatagused tuikavad prillisangade nõrgast, kuid pidevast survest, aga see pole vähimalgi määral oluline. Karma talutab mu tasakaaluka rahulikkusega tualettruumist välja ning viib Manja ja Häirä juurde. Kohe on platsis ka maskikandja. Nüüd läheb meie teekond mööda lennukile (kas meie omale või mõnele järgmisele) vastu tulnud inimestest, kes koeri nähes kahte lehte laiali põrkavad. Üks naine rabab käega südamest ning mitu naist haaravad lapsed sülle. Ka mehed põrkavad võpatades eemale, kui pooljuhuslikult pilgud meie vöökohtadest allapoole kukutavad. Maskiga mees ajab ka ise inimesi laiali ning eemale.
Saan mongolite reaktsioonidest aru, et koeri ei liigu Mongoolia linnaühiskonnas endiselt peaaegu mitte kusagil. Samuti annavad ehmunud
Tulge! (ingl k)
Tualett! (ingl k)